Täna kolmkümmend aastat tagasi, 15. novembril 1987, pühitseti Tallinna toomkirikus ametisse EELK peapiiskop Kuno Pajula, kelle ametiaega jäid Eesti iseseisvuse taastamine ning olulised muutused kiriku elus. „Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde,“ märkis peapiiskop Pajula oma karjasekirjas 1990. aastal.
Meenutame väärikat ülemkarjast, taasavaldades 30. novembril 2012 Meie Kiriku varasemal veebilehel ilmunud järelehüüde:
Veerand sajandit tagasi, 15. novembril 1987, oli Tallinna toomkirik puupüsti rahvast täis. Altari ette astunud Kuno Pajulale anti paljude ametivendade, külaliste ja kirikurahva juuresolekul pidulikult üle karjasesau ning Soome peapiiskop John Vikström lausus:
„Jeesus ütles Siimon Peetrusele: „Toida minu lambaid!“ Seda ütleb ta igale Peetruse järglasele, igale piiskopile. Toida, toida sinule usaldatud karja Jumala püha sõna ja pühade sakramentidega! Juhtimine kirikus on esmalt karja toitmine, karja viimine allikatele ja niitudele. Juhtida kirikut on näidata suunda kuulutades ja õpetades. Nii saab Jumala Püha Vaim juhtida ja toita kirikut. Piiskopi amet on Püha Vaimu amet.“
On märgitud, et peapiiskop Kuno Pajula juhtis Eesti luterlikku kirikut lähiajaloo kõige murrangulisematel aastatel. Varasematel aastakümnetel usuvaenuliku režiimi poolt alla surutud ja avalikust elust kõrvaldatud kirik asus ühemõtteliselt ja konkreetsete tegudega toetama Eesti liikumist iseseisvuse poole. Kuid peapiiskop Pajula söandas toona eesti rahvale öelda, et lisaks välisele vabanemisele on tarvis rahva vaimset ja vaimulikku taassündi – pöördumist Jumala poole.
Noil aastatel ordineeris peapiiskop Pajula terve rea ametivendi, kes läkitati kogudusi teenima ja üles ehitama. Vajadus töötegijate järele oli suur. Kuno Pajula andis eeskuju oma sõbraliku ja sooja suhtumisega, millega ta kõiki julgustas, ning samas peapiiskopile kohase väärikusega, millega ta Kristuselt saadud ametit kandis.
EELK-l on põhjust Jumalat tänada ustava ülemkarjase eest. Jäägu peapiiskop Kuno Pajulat meenutama mõned väljavõtted tema karjasekirjast 1990. aasta palvepäevaks, mille sõnum on igati aktuaalne ka tänapäeval:
Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. Palvepäevade juhtmõte: õiglus ülendab rahvast, aga patt on talle hukatuseks – paneb meid küsima, milline on meie rahva kõlbeline pale kahekümnenda sajandi viimasel aastakümnel?
Üle terve maailma on kirikujuhid mures selle pärast, et inimesed ei taha hoolida Jumalast ja tema seadustest. Me tahame elada lootuses, et minevik on surnud, tulevik elab ja ka meie saame elama, nagu ütles üks hiljuti Moskvas toimunud keskkonnakaitse ja arengu globaalfoorumist osavõtja.
Meil on Õnnistegija tõotus: Mina elan ja ka teie saate elama! (Jh 14,19), aga see sünnib siis, kui me jääme Temasse, Tema armastusse, kui me ei ela enam patu orjadena. Patuorjuses elavaid inimesi võrdleb Jeesus pildiga viljatust viigipuust, mille kohal on oht, et ta maha raiutakse.
Meie rahvale nõnda otsustaval ning keerulisel ajal kutsun kõiki meie koguduste usklikke üles palvetama, et me rahvas ei saaks maha raiutud, et Issand jätaks ta veel sellekski aastaks! Ma kutsun koguduste õpetajaid üles korraldama ja looma enam võimalusi ühisteks palveteks meie eesti rahva eest. [---]
Meie palve on, et Jumal ise juhataks me rahvast õigel teel, annaks üksmeelt ja rahu, laseks meid omakasupüüdmatu ja siira südamega töötada rahva hüvanguks. Me ootame Jumalalt abi ja tuge vabaduse ja sõltumatuse saavutamisel, tahame oma töö ja tegudega selleks kaasa aidata.
Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde.
See aga tähendab, et me siis Tema riigi armuvarade kaudu saame uut väge ja jõudu. Prohveti sõnade läbi on öeldud: Ja Jehoova juhatab sind alati ja toidab su hinge põudsel maal… (Js 58,11). Tahame paluda ja loota, et see saab osaks meile kõikidele!
Meie kiriku, maa ja rahva eest palvetades,
K. PAJULA
EELK peapiiskop
