Limburgi diötseesi kõrge vaimulik on teinud ettepaneku võimaldada erilist õnnistamist paaridele, kes on kas uuesti abiellunud või homoseksuaalsed. Diötsees on selle projekti kallal töötanud juba aastaid, kuid nüüd on see initsiatiiv saanud uut hoogu.
Saksa piiskoppide ametlikul veebilehel Katholisch.de anti teada, et Frankfurti katoliku kiriku dekaan, diötseesi kanoonik ja endine tribunali juhataja Johannes zu Elts, kes on vastutav umbes 150 000 katoliiklase eest, tegi 20. jaanuaril ettepaneku võimaldada “teoloogiliselt õigustatud õnnistamist” nendele paaridele, kes on kas homoseksuaalsed, “uuesti abiellunud” või kes mõnel muul põhjusel ei tunne, et nad oleksid abielu sakramendi jaoks “piisavalt väärilised”.
Koguduse foorumil Frankfurtis, kuhu kogunes 170 Frankfurti katoliku kiriku liiget, et arutada kohaliku kiriku võimalikke reforme, rääkis zu Eltz veel üksikasjalikumalt antud õnnistusest, mille üle on avalikult arutatud juba alates 2015. aastast.
Limburgi diötseesi reportaaži kohaselt ütles zu Eltz, et eesmärgiks on õnnistada neid paare, kellel pole võimalik sõlmida katoliiklikku abielu ning seega “kiita heaks ning õnnistada seda moraalset hüve, mis nendes partnerlustes olemas on: lojaalsust, vastastikust hoolimist, vastutus- ja kohusetunnet.”
Reportaažis on täiendavalt kirjas, et pole ohtu, et sellist õnnistamist võiks pidada abielusakramendiks, juhul kui esmalt on täidetud mitmed eeltingimused. Näiteks peab olemas olema riiklikult väljastatud abielutunnistus, mida on nüüd võimalik Saksamaal väljastada ka samasoolistele paaridele.
Nagu zu Eltz ühes teises diötseesi ametlikul kodulehel avaldatud artiklis mainib, on sellise abielulitsentsi näol tegemist “partnerite vahelise usaldusväärse avaliku deklaratsiooniga, et see partnerlus on mõeldud kogu eluks.”
Täiendavalt pakub zu Eltz välja “liturgilise pühitsemise”, milles puudub “sõrmuste vahetamine ning abielutõotuse lausumine.” Selle asemel võib “austusest usaldusväärse partnerluse vastu” küsida Jumalalt õnnistust “eduka tuleviku jaoks millelegi, mis juba eksisteerib.” Niimoodi ühendatakse zu Eltzi sõnul vajadus “pääste, kaitse, õnne ja eneseteostuse järele elus” palvega Jumala õnnistuse järele.
Zu Eltzi nägemuse kohaselt ei võiks sellist õnnistamistseremooniat läbi viia mitte ainult preestrid või diakonid, vaid ka ilmikutest mehed ja naised, kes on saanud volituse sellise tseremoonia teostamiseks. Samas ei tohiks zu Eltzi sõnul keegi olla siiski sellise õnnistamise andmiseks kohustatud, kui ta seda heaks ei kiida.
Samuti lisas zu Eltz, et sellise õnnistamise võimaldamist ei saaks Frankfurt üksinda ette võtta, vaid ainult koostöös Limburgi diötseesiga. Diötseesi sõnul on zu Eltz selle osas lootusrikas, väljendades lootust, et tema ettepaneku alusel võimaldatakse “vastutustundlikke õnnistamistseremooniaid linna kirikus.”
Sellest, et diötsees võib selliseid ettepanekuid tõsiselt kaaluda, annab märku eelnevalt mainitud reportaaž, milles edastatakse kirikufoorumil valitsenud hoiakut, et kuigi ei soovita tegeleda selliste “utoopiliste plaanidega nagu naisvaimulike ordineerimine või tsölibaadi kaotamine”, soovitakse pigem “vaadata, milliseid reforme on võimalik kohalikul tasandil teostada” koos kohalike võimude heakskiiduga.
Hetkeseisuga ei ole Limburgi diötsees seda ideed veel formaalselt ellu rakendanud. LifeSiteNews’i arupärimise peale vastas diötseesi pressiesindaja Stephan Schnelle järgnevalt:
“Piiskop, abipiiskop, üldvikaar ja Frankfurti katoliku kiriku dekaan on [homoseksuaalsete ja “uuesti abiellunud” paaride] õnnistamise tseremooniate teemal kaks korda vestelnud. Piiskop [Georg Bätzing] on selle [zu Eltzi poolt koostatud] tekstiga tutvunud. Ta peab seda tugevaks aluseks arutelu jaoks ning kiidab selle arutellu kaasamise heaks. Seeläbi on Frankfurtis peetavad konsultatsioonid seotud hetkel Saksa katoliku kirikus peetava aruteluga.”
Ajalehe Frankfurter Allgemeine Zeitung kohaselt on jesuiitlik preester isa Ansgar Wucherpfennig, Filosoofia ja Teoloogia Doktorikooli rektor ning homoseksuaalide hingehoidja diötseesis, aga tunnistanud, et on homoseksuaalseid paare juba õnnistanud, nagu on seda teinud ka teised preestrid, kuid mitte avalikul jumalateenistusel. Selleks, et kehtestada spetsiaalne rituaal homoseksuaalide õnnistamiseks on tema sõnul vaja “eriti tundlikku lähenemist”.
See uus initsiatiiv Limburgi diötseesis tuleb mitme prominentse Saksa prelaadi homoseksuaalseid liite toetavate seisukohaväljenduste kiiluvees. Nii kardinal Reinhard Marx – Saksamaa piiskoppide konverentsi president ning üks paavsti peamistest nõunikest – kui ka piiskop Franz-Josef Bode – Saksamaa piiskoppide konverentsi asepresident – on hiljuti astunud samme homoseksuaalsete liitude toetuseks. Piiskop Bode on teinud ettepaneku homoseksuaalsete liitude õnnistamiseks, rõhutades, et sellistes liitudes on “palju head”.
Kardinal Marx on aga väljendanud seisukohta, et preestreid tuleb julgustada selleks, et nad annaksid omakorda julgustust homoseksuaalidele nende olukorras, kuid kas seda tuleks teha avalikult ja liturgiliselt, selle üle tuleks tema sõnul veel hästi järele mõelda. Küsimusele, kas ta näeb võimalust, et katoliku kirikus võidakse kunagi homoseksuaalseid paare õnnistada, vastas kardinal Marx, et “üldisi lahendusi pole olemas, ma ei pea seda õigeks, kuna tegemist on hingehoiuga üksikjuhtudel, ning see kehtib samuti teistes valdkondades, mida me reguleerida ei saa ning kus meil regulatsioon puudub. See aga ei tähenda, et seal ei saa mitte midagi juhtuda, aga selle pean ma siiski jätma kohaliku hingehoidja otsustada. Selle üle arutatakse praegu, kuidas hingehoidja sellistes olukordades käituma peaks, kuid ma jätaksin selle selgelt konkreetse hingehoidliku olukorra tasandile ega nõuaks siin regulatsioone, kuna on asju, mida ei saa reguleerida.”
Varasemalt on ta aga öelnud, et homoseksuaalseid liite tuleb respekteerida ning need on väärtuslikud: “Me peame austama inimeste otsuseid. Me peame ka austama, nagu ma esimesel perekonnasinodil ütlesin – mõned olid sellest küll šokeeritud, kuid ma arvan, et see on normaalne –, et sa ei saa öelda, et kahe mehe vahelisel suhtel, kui nad on truud, poleks mingit väärtust.” Lisades, et “riik peab neid partnerlusi reguleerima ning andma neile õiglase positsiooni ning me ei tohi olla kirikuna selle vastu.”
Tema sõnavõtule vaidles vastu aga kardinal Paul Josef Cordes – paavstliku nõukogu Cor Unum endine president – oma Austria katoliiklikul veebilehel avaldatud kommentaaris:
“Kardinal Marxi initsiatiiv ignoreerib Jumala selget ilmutust. Kirik on oma hingehoius seotud pühakirjaga ning selle tõlgendamisega Õpetusameti kaudu, / … / mille abil on võimalik tunda ära Kiriku siduvad juhised. Kardinal Marx isegi ei maini, et homoseksuaalsus on alati vastuolus Jumala tahtega.”
Samuti peab kardinal Cordes homoseksuaalsete paaride õnnistamise ideed “hirmutavalt naiivseks”:
“Kes selle üle korraks järele mõtleb, tuvastab sellest huvitatute tõelise kavatsuse. Antud juhul ei soovi need isikud saada Jumala abi osaliseks; nad soovivad saada õnnistust oma patusele liidule. Nende palve eesmärgiks on saada tunnustust ja heakskiitu oma homoseksuaalsele eluviisile ja selle kiriklikku väärtustamist. See peab [nende arvates] saama normaalsuseks. Kiriklik õnnistus kinnitusena Jumala tahte vastasele paarissuhtele? See tundub tõesti olevat pühaduseteotus.”
Kardinal Cordesi jaoks on selge, et kardinal Marx ajab hingehoiu taipamatult segamini “sentimentaalse aktsepteerimisega” ning propageerib “olukorrapõhise eetika uusversiooni”, unustades seejuures, et Jumala tahte vastased teod on alati olemuslikult patused:
“Kuidas suhtuda siis nii-öelda individuaalsetesse juhtumitesse: rohkem julgustust mafioosode tegudele? Mõistev hingehoid abordiarstidele? Milline vaimulik on lõpuks nii jultunud, et ootaks rohkem lunastust oma segasest “kaastundest” kui Jumala tahte kuulamisest? Milline teener on targem kui tema isand? Igal juhul näitab püha Augustinuse keskne nõudmine kardinal Marxile tema piirid kätte: “Armastage eksivaid inimesi, kuid võidelge vihaga nende eksimuse vastu! Ilma uhkuseta peesitage tõe teadmises; võidelge selle kaitseks leebuse ja headusega!”
Philadelphia peapiiskop Charles Chaput ei maini küll otseselt kardinal Marxi, kuid suunab oma kriitika “arvamusliidrite vastu Saksa kiriku juhtkonnas”, selgitades et homoseksuaalsete liitude õnnistamisega saadakse kaassüüdlasteks “moraalselt keelatud teos” ning “tegutsemisviisi õnnistamises, mis juhib inimesi Jumalast eemale, ei ole mingit tõde, mingit tegelikku halastust ega ehtsat kaastunnet.”
Kommenteerides kardinal Marxi ja piiskop Bode selliseid väljaütlemisi, kirjutas aga tuntud abordivastane aktivist Mathias von Gersdorff oma blogis:
“Kardinal Marxi ja piiskop Bode jaoks on asi selge: katoliiklik seksuaalmoraal peab kohanema seksuaalrevolutsiooniga”, lisades et nende vaateid saab “kokku võtta järgnevalt: katoliiklik seksuaalmoraal tuleb asendada seksuaalrevolutsiooni maksiimidega. Saksa progressivism ei soovi muuta kõigest mõnda asja siin ja seal, vaid soovib kõrvaldada kogu katoliku õpetuse, et luua fundamentaalselt uut religiooni. Tavakatoliiklane on hämmingus ja küsib endalt: kui kaugele võib Saksa katoliku kirik sellel hävingu teel minna ning end endiselt katoliiklikuks nimetada? Millal jõutakse nii kaugele, et tekib moraalne kohustus keelduda kirikumaksu tasumisest?”
Nentides ühes varasemas blogipostituses veel, et “sellised kurvad seisukohaväljendused näitavad taaskord, kuidas teatud Saksa kirikuringkonnad on nõus ignoreerima katoliku kiriku õpetusametit ning universaalse kiriku tavasid, selleks et luua “Saksa eritee”. Tõsiasi, et viimane piiskoppide sinod lükkas tagasi ettepaneku tegelda homoseksuaalsuse teemaga, ei oma Saksa progressivismi jaoks mingit tähtsust. Selle progressivismi kinnisideeks on oma agenda elluviimine.”
Katoliku kirik mõistab aga kõik homoseksuaalsed aktid sügavalt patustena hukka. Katoliku kiriku katekismuses on kirjas, et “toetudes Pühakirjale, mis nimetab seda rängaks eksimuseks, on kiriklik pärimus seletanud, “et homoseksuaalsed teod on iseeneses korravastased [intrisically disordered]”. Need rikuvad loomulikku seadust. Need välistavad suguaktis elu edasiandmise. Need ei teki afektiivsest ning seksuaalsest üksteise täiendamisest. Neid ei saa kunagi heaks kiita.”
Samuti keelas Vatikani usudoktriini kongregatsioon 2003. aastal selgesõnaliselt igasuguse toetuse homoseksuaalsetele liitudele: “Nendes olukordades, kus homoseksuaalseid liite on õiguslikult tunnustatud või neile antud abieluga võrdne õiguslik staatus ning võrdsed õigused, on kohustuslik väljendada selget ja empaatilist vastuseisu” ning “kõik katoliiklased on kohustatud seisma vastu homoseksuaalsete liitude õiguslikule tunnustamisele.”
Objektiiv.ee, uudise toimetas Martin Vaher
Fotol: kardinal Reinhard Marx
