Sattusin lugema Imbi Arro kirjutist „Jumal armastab sind, aga...“.[1] Sain sellest kirjutisest inspiratsiooni, et ka ise EELK liikmena ning teoloogiaüliõpilasena anda oma tagasihoidlik panus diskussiooni, mis puudutab kristlust ja homoseksuaalsust. Arro toob oma artiklis välja, et kirikul on kolm varianti suhtlemiseks seksuaalvähemusse kuuluva kristlasega. Need on:
- Sa oled jäledus Jumala silmis. Kui sa ei pöördu, siis on sul otsetee põrgusse.
- Jumal armastab sind, aga ta tahab, et sa pöörduksid homoseksuaalsusest.
- Oled teretulnud, armas vend/õde.
Ülejäänud kirjutises argumenteerib Arro kolmanda variandi poolt ning esimese kahe variandi vastu. Mina aga tahaksin samal ajal nõus olla kõigi kolme variandiga. Selle peale võib mõni lugeja küsida, et kas see on võimalik? Kas siin pole mitte vastuolu? Mina ei näe siin mingit vastuolu ning tahangi nüüd järjest iga kolme punkti juures ära seletada, miks ma nendele kõigile olen nõus alla kirjutama.
Kõigepealt esimene variant:
Sa oled jäledus Jumala silmis. Kui sa ei pöördu, siis on sul otsetee põrgusse.
Piibel ütleb, et me oleme kõik pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest (Rm 3:23). Juba sündides oleme me rikutud pärispatu poolt. Kasvades avastame, et meil on kalduvus teha kurja ning me ei suuda hoiduda mitmesugustest pattudest. Kõik see on justkui mustus, mis koguneb meile ja mille jaoks meil endil puudub piisavalt võimas puhastusvahend. Me oleme jäledad, mustad ja räpased kui me peaksime nüüd kohe astuma kõikvõimsa Jumala palge ette. Ja Jumala puhtuses ei jääks me üksi püsima. Õnneks ei pea me tulevasel kohtupäeval kohtusaalis üksi olema. Meil on eestkostjaks Jeesus Kristus, kes on kandnud meie patud ning lunastanud meie tee taevasse kõigeväelise Jumala juurde. Seega jah, me oleme jäledad ja kõlbmatud, kuid Jeesus annab meile võimaluse saada kõlblikeks. Kui me aga ei pöördu tema poole, siis me ei saa kõlblikeks. See on Piibli tõde. Kuidas puudutab see nüüd homoseksuaalsust? Mina usun, et Piibel mõistab nii Vanas kui ka Uues Testamendis homoseksuaalse eluviisi hukka. Seega selline eluviis ei ole Jumalale meelepärane. Kui me aga meelega teeme pattu ja ei pöördu ega paranda meelt, siis rajame me endale teed hukatusse. Jumal ei tolereeri pattu ega pigista silma kinni. Me kõik teeme iga päev asju, mis on häbiväärsed ja teevad meie taevase Isa südamele suurt valu. Jumal näeb ja teab neid asju. Ometi tahab ta meile andeks anda meie patud ja aidata meid meie igapäevases ristikandmises. Seega, kui me oleme nõus, et Piibel ei kiida heaks homoseksuaalset eluviisi, siis on tõepoolest vajalik sellest pöörduda.
Teine variant on selline:
Jumal armastab sind, aga ta tahab, et sa pöörduksid homoseksuaalsusest.
Jah, tõepoolest, Jumal armastab kõiki. Ta armastab ka oma kadunud lapsi ja ootab neid koju. Armastus on alati edasiviiv ja muutev jõud ning ka Kristus tahab meie elu muuta. Jumal võtab meid vastu ilma meie tegusid arvestamata, kuid ta tahab meiega pärast seda tööd teha ning vaeva näha. Jumal tahab samm-sammult parandada haavad meie hinges. Ja Jumal tahab ka, et me jätaksime maha oma endise elu kombed, mis ei ole kooskõlas tema tahtega. Niisiis jah, Kristus tahab muuta ka homoseksuaalide elu ning ta tahab, et nad pöörduksid oma endisest eluviisist. Kuidas see peaks toimuma? Jumala töö inimeste juures on väga erinev. Mina isiklikult ei tunne ühtegi inimest, kes oleks homoseksuaalsusest lahti saanud, kuid tean, et sellised inimesed on olemas, ka Eestis. Ise jälgin ja kuulan ma USA muusiku ja evangelisti Dennis Jerningani loomingut. Tema on üks neist, kes oli noorukina samasoolises seksuaalsuhtes, kuid nüüd on juba rohkem kui 30 aastat oma naisega abielus olnud. Ta on oma võitlustest palju rääkinud ning seostab oma kunagist homoseksuaalsust keerulise lapsepõlvega.[2] Jerningan ja tema elu on üks näide sellest, milline on Jumala muutev vägi. See ei ole aga kõigi tee. Mitte kõik homoseksuaalid ei pea abielluma ning pere rajama. Paljusid kutsub Jumal teisele teele. Tänapäeva maailmas kiputakse seksuaalsust ja kõike sellega seonduvat ületähtsustama. Siia tuleks veel juurde lisada, et minu arvates on meie ühiskonnas domineeriv pilt seksuaalsusest väärastunud. Arvatakse, et kui inimene ei ole elu jooksul olnud üheski seksuaalsuhtes, siis ta justkui ei oleks elanud täisväärtuslikku elu. Seksuaalvahekorrast on tehtud endale naudingu saamise vahend ning inimesest on saanud tema ihade ja soovide ori. Tundub, nagu meie seksuaalne kirg vajab rahuldust ning me ei saa sinna midagi parata. See lihtsalt ei ole meie kontrolli all. Tegelikkuses on see kõik vale ja me peaksime välja astuma sellest keskkonnast, mis meie käitumist ja arusaamu niivõrd mõjutavad. Tegelikkuses on igasugune seksuaalne läbikäimine meie valiku küsimus. Meie ise valime, kas, kellega, kus, kunas ja kui palju me oleme vahekorras. Mitte keegi ei sunni meid. Meil võivad olla kiusatused, kuid valiku teeme me ise. Seega me võime valida ka sellise eluviisi, mis on kooskõlas Jumala tahtega. See kõik ei puuduta ainult homoseksuaale, samamoodi ka heteroseksuaale. Mina olen ammu teinud valiku, et ma ei ole seksuaalvahekorras enne abiellumist ja olen sellele ka Jumala abiga kindlaks jäänud. Tean neidusid ja noormehi, kes on teinud samasugused valikud ja on hiljem tunda saanud selle valikuga kaasnevat õnnistust. Kordan veel kord, et meil on täielik vabadus korraldada oma elu, ka seksuaalelu Jumala sõna järgi. Nii kutsub Jumal paljusid homoseksuaale elule, milles puudub abielu. Ometi on tegemist täiesti täisväärtusliku eluga.
Viimane ehk kolmas variant ütleb nõnda:
Oled teretulnud, armas vend/õde.
EELK kirikunoorte laulikus on üks laul, millele on sõnad kirjutanud Manfred Siebald ja viisi Johannes Nitsch. Eestikeelse tõlke tegi Anne Tuovinen. Selle laulu esimene salm algab nii: „Jeesus, Su juurde tulles muutuma ei pea. Su sõnast tean, et tulla võivad kõik. Sulle tõestama ei pea, et olen täiuslik ja truu.“ Aga, et meil oleks tervikpilt, siis tuleb välja tuua ka viimane ehk kolmas salm, mis algab nõnda: „Jeesus, Su juures jääma endiseks ei pea. Sa pesta võid, mis mustaks läinud mu sees. Tahad muuta mind, et maailma Su armastuse viin, olen kiri Sinu käest, otsin vastuvõtjat siin.“[3]
Jumala juurde on kõik teretulnud, hoolimata minevikust või praegusest olukorrast. Ja meie peaksime kirikuna ka kõik vastu võtma. Just meie kaudu ja meie keskel tahab Jumal puudutada nende inimeste südameid, kes teda veel ei tunne. Me ei tohi kohe alguses seada mingeid tingimusi inimestele. Samas mina arvan, et on loomulik, et kui inimene jääb kiriku juurde, õpib kogudust ja Jumala sõna kalliks pidama, siis ta tahab ka ise seda tõsiselt võtta. Ta tahab teada, mida Jumal ütleb erinevate asjade kohta. Ta soovib hoiduda tegudest ja mõtetest, mis ei ole Jumalale meelepärased. Ja siis, kui me ei pane enam Jumalale vastu, kui me tahame lasta temal oma elu suunata, siis ta saab hakata palju suurema viljakusega meid parandama ja muutma. Jeesus tahab meid uueks teha, tahab anda meile uue võimaluse, uue alguse läbi vabaduse, mille ta võitles meile välja ristil. Kui me tunneme ära, et Jumal on meie vastu armuline ja hea, siis me tahame ka temale meele järgi olla ning teda rõõmsaks teha. Siis Jumala käsud ei ole meile enam pealesunnitud kohustuseks, vaid piirideks, mis on mõeldud meie kaitsmiseks. Me saame aru, et patt ei ole abstraktne mõiste, mis on määratletud mingis vanas raamatus, vaid patt on midagi, mis mitte ainult ei kurvasta Jumalat, vaid hävitab meid ennast. Pattu ei saa määratleda teaduse ega meie loogilise mõtlemise abil. Patust saame me teada lugedes Piiblit. Niisiis me võtame inimesi vastu selleks, et Jumal saaks nende elusid muuta. Me ei peaks ka oma rolli siin ületähtsustama, sest tegelikult on Jumal see, kes teeb tööd inimeste sees ja kutsub esile muutused. Meie oleme ainult tööriistad. Me ei peaks inimesi kinni hoidma kiriku juures, vaid jätma neile ka vabaduse lahkuda. Samas peame me kutsuma inimesi koguduse ehk Kristuse ihu juurde ning me peame andma inimestele ausad vastused nende olukorra kohta Jumala ees. Nii peame me ka homoseksuaalsele kristlasele ja mittekristlasele ausalt vastama, et samasooliste inimeste vaheline seksuaalsuhe ei ole Piibli järgi õige, vaid seksuaalsuhe kuulub abiellu, mis on ühe mehe ja naise vaheline Jumalast seatud liit. See ei tähenda aga seda, et Jumal ei armastaks homoseksuaale. Vastupidi, ka nemad on Jumala lapsed, Jumal igatseb elada koos nendega ning teha nende elust õnnistus paljude jaoks.
Viimase märkusena toon välja selle, et kõik need kolm varianti peaksid olema kristlikus kuulutuses koos. Me ei tohi inimestele kuulutada hukatust ja karmi kohtumõistmist, jättes mainimata Jumala halastuse ja armu, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. Samas ei tohi me ka kõrvale jätta Jumala pühadust ning tema sallimatust patu vastu, mida peab koos kuulutama tema armastusega patuse inimese vastu. Ja viimaks ei tohi me inimesi vastu võttes jätta ütlemata, et Jumal soovib nende elu muuta.
Robert Bunder on EELK Tartu Pauluse koguduse liige ja Tartu ülikooli usuteaduskonna I aasta üliõpilane
Märkused
[1] Imbi Arro, "Jumal armastab sind, aga...". (12.02.2018).
[3] EELK LNÜ. (2011). Kirikunoorte laulik. Tallinn: EELK Laste- ja Noorsootöö ühendus. Lk 78.
