Johannese 14:1–12
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Viimse aastakümne suurim oht Kristuse rõõmusõnumile on olnud õpetus nimega “monism”. See ida religioonidest pärit mõteviis ütleb, et lõpuks köidetakse kõik üheks asjaks kokku, et kõik teed viivad ühte ja samasse paika, et kõik jumalateenistused viivad ühe ja sama Jumala juurde, et kõik religioonid viivad lõpuks päästeni. Monism on olnud juhtivaks jõuks kaasaja pluralismile, filosoofilisele õpetusele, mille järgi reaalsus koosneb paljudest võrdväärsetest võimalustest. See õpetus ütleb, et ei ole oluline, mida sa usud peaasi, et usud. Monismi mõju tagajärjeks on ka see, et meie koolides ollakse pigem valmis õppima kõiki muid religioone, mitte aga kristlust.
Jeesuse Kristuse evangeeliumi teeb skandaalseks tema ainulaadsus. See rabab sõnumiga, et Jeesuses leiab pääste eranditult iga inimene. Tema surm on piisav ohver maailma pattude eest. See kehtib vaatamata sellele, kas inimene usub seda või ei. Sa võid rahuliku südamega kuulutada igale ühele, et Kristus on ohverdanud oma elu sinu pattude eest ja võid kindel olla, et ütlesid täieliku tõtt. Ei ole nii halba inimest ega nii suurt pattu, mida Jeesus ei suudaks ristil kanda.
Kristuse evangeelium on ainulaadne veel selle pärast, et Jeesus on ainuke nimi maa peal, kelles on elu ja pääsemine. On ainult üks ohver pattude eest ja selleks on ristilöödud Jeesuse ihu.
Nii kaua, kui me kuulutame üldist head, üldiseid voorusi, ei kutsu me sellega esile kellegi pahameelt, viha ega ähvardusi. Kiida häid tegusid ja mõista hukka pahed – ning enamus kaitseb sinu seisukohti. Oleks Paulus kuulutanud tessalooniklastele perekondlikke väärtusi, ei oleks rahvas apostli vastu mässu tõstnud.
Aga ta jutlustas ristilöödud ja ülestõusnud Jumala Pojast ning tõmbas sellega enda peale tule. Kiitnuks Paulus takka oma aja monismi ei oleks see isegi sünagoogides kedagi häirinud. Juudid olid siiski religioossed inimesed. Nad uskusid Jumalat ja püüdsid tõemeeli olla Talle meelepärased. Paulusel poleks olnud vaja käia hingamispäeval mööda sünagooge ja vaielda ning tõestada, et Jeesus on Messias, kui ta oleks uskunud, et kõik usuteed viivad ühte ja samasse kohta.
Jeesus on tee, tõde ja elu. Kui maailm õpetab, et on palju teid, palju tõdesid, palju elusid, siis Jeesus ütleb, et neid on ainult üks. Jeesus ei ole üks paljude seas. Ta ei ole tõde teiste tõdede hulgas. Ta on ainuke tee Isa juurde, ainuke elu, mis alistab surma ja viib igavesse ellu.
Jeesus on enam kui teenäitaja, Ta on ise tee, mis viib taevariiki. Meie head teod, meie kannatused, meie pühadus ja palved ei ole pääsemise tee. Küll aga on selleks Jeesuse vastavad teod. Mooses oli teenäitaja. Käsud näitavad meile, kuidas tuleb elada Jumala ja kaasinimese ees. Aga Jeesus on tee. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui Tema kaudu. Jeesus on ainuke sild üle surmakuristiku, ainuke redel, mis ühendab maa ja taeva. Ta on ainuke vahendaja Jumala ja inimese vahel ühendades need kaks oma ihu läbi kokku.
Kõik teised teed viivad hukatusse. Kõndides neid mööda me ei saa iial olla kindlad, kas oleme teinud küllalt head, kas oleme olnud piisavalt täiuslikud, piisavalt palvetanud ja nii edasi. Minnes mööda teed nimega Jeesus, ei pea me muretsema niisuguste asjade pärast. Tema õiglus katab meid. Tema veri puhastab meid. Ja häid tegusid ei tee me mitte soosingu ärateenimiseks, vaid tänutäheks Jumala armu ja halastuse eest.
Jeesus on tee ja tõde. Tõde on enam kui mingi abstraktne idee. Tõde on midagi reaalset, midagi luust ja lihast, nagu Maarja lapsuke õlgedel või okaskrooniga mees ristil. Jeesus on tõde meie kohta. Käsud kõnelevad tõest. Nad peegeldavad tõde meie mässu kohta, meie enesekesksuse, vihkamise, himude ja ahnuse kohta. Nad näitavad vale mõju meie elus. Käsk näitab meile tõde, kuid Jeesus on ise tõde. Jeesuses saab selgeks, kes me tegelikult oleme, millistena Jumal oma loomingut tahaks näha. Jeesus on tõde selle kohta, et patt on ebainimlik nähtus. Jeesus on patuta inimene. Vaadates Teda võime olla uhked, et oleme inimesed.
Jeesus on tõde Jumala kohta. Ta ilmutab Isa armastust meie vastu. Jeesus räägib sõnu, mida Jumal on andnud Talle öelda. Ta teeb tegusid, mida Isa tahab teha. Ta näitab meile Isa südant, Tema tahet meid päästa. Tunda Jeesust tähendab tunda Jumalat. Uskuda Poega tähendab uskuda Isa. Jumala halastus ja armastus on saanud avalikuks üksnes Jeesuse läbi.
Filippus tahtis lahutada Poja Isast. Ta tahtis näha Jumalat lahus Jeesusest. “Issand, näita meile Isa ja me jääme rahule!” Ta kõneleb siin kõikide religioonide nimel, mis püüavad teha Jumalaga kaupa ilma Kristuseta. Isegi apostel Filippus, kes oli kuulnud Jeesuse õpetust ja oli näinud Tema imetegusid, püüab minna Jeesusest mööda, et jõuda otse Jumalani. Ka tänapäeval on neid palju, kes otsivad Jumalat väljaspool Tema Sõna ja sakramenti, väljaspool Tema Kirikut. Arvatakse, et Jumal suhtleb meiega otse, et Tema Vaim sosistab meie südametes. Jah, me tõesti otsime vahel Jumalat ei tea kust, aga Tema on tõotanud olla leitav ristimises, pattude andeksandmises ja pühas õhtusöömaajas.
Jeesus on tee, tõde ja elu. Elu on sihtkoht, kuhu tõde meid juhib. Jeesus saadab meid surmani ja annab siis meile oma igavese elu. Uskuda Jeesust tähendab omada elu vaatamata sellele, et me sureme.
Me tahame elu rohkem kui midagi muud. Samas on palju asju, mis takistavad tõelise elu vastuvõtmist, pakkudes võltsi elu. Jeesus kisub meie südamed eemale taolistest asjadest ja seob nad üksnes enda külge, sest üksnes Tema surm võitis patu ja surma. Üksnes Tema ülestõusmine on meie igavese elu tagatiseks.
Kui vanasti öeldi, et kõik teed viivad Rooma, siis meie võiksime öelda, et kõik teed viivad põrgu, väljaarvatud üks, Jeesus Kristus, kes viib meid taevasse. Kõndigem usus Tema peal. Õppigem tundma Teda, elagem Temas. Tema on meie tee, tõde ja elu. Aamen.
