Õpetus puhastustulest on marioloogia kõrval üks suuremaid komistuskive katoliiklaste ja protestantide suhetes. Mõte sellest, et päästetud inimene peaks veel pärast surma hüvitama oma pattude ajalikke karistusi mingis tules, mille põhjustatud kannatus on hullem ükskõik millisest maapealsest valust, tundub õõvastav. Kas siis Kristuse kannatus ja hüvitus ei olnud piisav?

Jerry L. Walls on kirjutanud eriti tänuväärt raamatu Purgatory: The Logic of Total Transformation (Oxford University Press 2012), milles esitab puhastustule protestantliku apoloogia. Tegelikult ei ole Walls kaugeltki mitte esimene – näiteks võib nimetada Wallsi teoloogilist eeskuju C. S. Lewist – aga nimetatud raamat väärib lisaks tähelepanu ka heade ajalooliste ja teoloogiliste põhjenduste pärast.

Kuidas saaks siis protestant uskuda puhastustulesse, õpetusse, mille reformaatorid ja protestantlik traditsioon on hukka mõistnud nii mittepiibelliku kui Jumalat pilkavana?

Erinevad arusaamad puhastustulest

Kõigepealt tuleb märkida, et puhastustulest pole olemas ainult üht arusaama, vaid need erinevad nii sajandite kaupa kui erinevate mõtlejate puhul. Nagu teisedki kristlikud õpetused, on ka õpetus puhastustulest kiriku ajaloos arenenud ning avaldunud väga erineval kujul. Walls jagab need väga hästi kolmeks erinevaks tüübiks, millest üks on õigupoolest segu kahest ülejäänust.

Esimene tüüp kannab nime pühitsus (sanctification model). Selle järgi on puhastustule puhul tegemist mittetäieliku uskliku lõpliku pühitsemisega teispoolsuses. Wallsi järgi on see tüüp kirikuisadel domineeriv ning see on ka praeguse roomakatoliku puhastustuleteoloogia keskmes. Arminiaanliku evangelikaalina on Walls ka ise valmis kaitsma puhastustule pühitsuslikku iseloomu, pidades seda protestantluse seisukohalt loogiliseks järelduseks.

Teine tüüp on hüvitus (satisfaction model). Selle kohaselt on puhastustuli pattude ja/või nende ajalike karistuste hüvitamine. See arusaam levis 15.–16. sajandil, viies indulgentside müümise väärnäheteni, tõmmates enda peale reformatsiooni viha ning saades selle vastureaktsioonina katoliiklikus teoloogias veelgi kindlama koha. Walls lükkab selle arusaama tagasi, aga selgitab selle sisu päris hästi.

Õpetus puhastustulest kui hüvitusest rõhutab, et pärast surma suudab hing armastada Jumalat otse ja täiuslikult ega vaja mingit pühitsust. Taevasseminekut kammitseb üksnes Jumala õiglus: hing peab ootama ja ära kandma oma pattude ajalikud karistused. See juriidiline arusaam teeb täiesti arusaadavaks keskaegse õpetuse indulgentsidest surnute eest: teatud tegudega saab maapealne kristlane lühendada teise inimese viibimist puhastustules.

Kolmas tüüp on kombinatsioon kahest eelnevast ehk hüvitus/pühitsus. Selle järgi on puhastustules kantav karistus see moodus, kuidas Jumal hinge pühitseb ning valmistab ette taeva täiuslikkuse jaoks. Katoliiklikus traditsioonis on see arusaam mõjukas ning sellel seisukohal tunduvad olevat Aquino Thomas, mõned keskaegsed kontsiilid ning ka Katoliku kiriku katekismus. Walls ei pea seda siiski puhtakujulisest hüvitusmudelist paremaks.

Kolmikjaotuse puhul on oluline mõista, et mõned õpetuse detailid – nagu näiteks see, et puhastustules kogetav kannatus on hullem kui ükskõik milline maapealne kannatus – on vaid teoloogilised arvamused, isegi kui need on püsinud pika aja jooksul. Sama pädeb ka küsimuse puhul, kas puhastuli ongi otseselt “tuli”. Sõna “puhastustuli” loob iseenesest teistsuguse ettekujutuse, kui ladinakeelne “koht puhastamiseks” (purgatorium). Näiteks C. S. Lewis võrdles puhastustuld dušiga, millega haisev, räpane ja patune hing heameelega nõustub, enne kui läheb taevasele pidusöömaajale.

Puhastustule piibellikkus ja muud küsimused

Seepeale võiks protestant möönda, et puhastustuli võib olla isegi meeldivam koht kui see, millisena seda seni kujutleti. Aga hoopis omaette lugu on puhastustulesse uskuda. Protestant võib lihtsalt öelda, et Piibel puhastustulest midagi ei õpeta. Punkt.

Walls aga juhib tähelepanu sellele, et protestant peaks sel juhul vastama küsimusele, mis toimub patuse usklikuga surma hetkel. Mitte keegi ei või pääseda taevalikku täiusesse kõikide oma pahedega, seega peab midagi siiski toimuma.

Paljud protestandid lahendavad probleemi väitega, et uskliku teeb surma hetkel täiuslikuks Jumal ühepoolselt. Seda paistavad toetavat peamiselt monergistid ehk kalvinistid ning mõned luterlased, aga probleem on selles, et nagu puhastustule puhul, ei leia me ka selle kohta piibellikke põhjendusi. Sajandite jooksul on ühelt ja teiselt poolt väidetud, et Piibel kas kinnitab või välistab puhastustule, aga küsimust ei ole lahendatud ega ka lahendata üksnes eksegeesiga.

Asjakohase analoogia võib leida õpetusest, millega nii katoliiklased kui protestandid on traditsiooniliselt ühel meelel, nimelt Saatana langemisest. Varasematel aegadel on arvatud, et Piibel õpetab eksplitsiitselt Saatana langemist, aga tänapäeva eksegeedid seda väga otseselt enam ei toeta. Siiski on paljud endiselt seisukohal, et algselt oli Saatan hea ingel, kes langes. Kui Piibel seda otseselt ei õpeta, siis mille põhjal seda endiselt usutakse?

Vastuseks on tõdemus, et tegemist on teoloogilise järeldusega olulistest teoloogilistest tõdedest, nagu see, et Jumal lõi kõik asjad heana, et halb Saatan on olemas ning et Jumala headus takistab Jumalat tegema head halvaks. Seega on Saatan pidanud langema oma tahtel. Sarnaselt on puhastustuli teoloogiline järeldus teistest tõdedest, nagu sellest, et inimesed surevad ebatäiuslikena ning et taevas on täiuslik.

Arminiaanina rõhutab Walls inimese vaba tahet pühitsusprotsessis ja ka puhastustules, mida ta peab teatud vaimulikuks ajapikenduseks. Walls pakub lausa välja, et inimestel on võimalik Kristuse päästev evangeelium võtta vastu pärast surma, mis võiks olla õiglane ja halastav eelkõige neil juhtudel, kui näiteks sõda või äkksurm võtab noore inimese ära liiga vara.

See omakorda esitab suured küsimused Jumala ettehooldest ja universaalsest päästetahtest, eksklusivismist ja inklusivismist, predestinatsioonist ja millest kõigest veel. Ma ei ole Wallsi kõigi arusaamadega nõus, aga vaieldamatult on need huvitavad. Isiklikult pean parimaks puhastustule esituseks paavst Benedictus XVI sõnu ringkirjas Spe salvi (47–48), mida Walls minu rõõmuks kasutab Tom Wrighti kriitika vastu.

Oma raamatuga on Jerry L. Walls teinud kristlaskonnale ja oikumeeniale suure teene. Ta esitab katoliiklastele väljakutse mõelda järele, mida nad puhastustulest tegelikult usuvad ja õpetavad. Protestante aga kutsub ta üles enesekriitikale ja teoloogilisele järjekindlusele. Puhastustuli ei ilmne enam konfessioone lahutava eriõpetusena, vaid ühise väljakutsena, mis ei pea takistama ühtsust. Jah, ka pesueht protestant või sattuda, khm-khm, see tähendab, uskuda puhastustulle.

Tõlkis Illimar Toomet