Johannese 12: 12–19
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Evangelist Johannes kirjeldab väga lühidalt meie Issanda niinimetatud võidukat saabumist Jeruusalemma: “Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja Talle vastu ja hüüdis: Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas.”
Traditsiooniliselt vaadatakse seda sündmust kui ärateenitud tunnustust Issanda tegevusele. Et lõpuks ometi sai Talle osaks kuningale kohane vastuvõtt. Rahvas hüüdis “Hoosanna!”, mis tähendab: “Issand päästa meid!” Nad nägid Temas potentsiaalset vallutajat ja vabastajat ning olid valmis Teda tunnistama Iisraeli kuningaks. Enamus kristlasi arvab, et palmipuudepüha sündmus oli Jeesusele tõesti rõõmu ja võidu hetkeks, kus Teda koheldi Jumala Pojale vääriliselt.
Kahjuks on see vale arusaam. Vahel tahavad inimesed näha sündmuste taga seda, mida seal ei ole. Kui lugeda teistestki evangeeliumitest teavet selle sündmuse kohta, siis peame tõdema, et Jeesuse sissesõit Jeruusalemma ei olnud linna elanike poolt sugugi teretulnud. Rahvas, kes palmioksi viibutas ja “Hoosanna!” hüüdis, oli pärit mujalt kui Jeruusalemmast. Enamus neist kuulus Jeesuse toetajaskonda. Oli ka neid palverändureid, kes olid pühadeks teel Jeruusalemma, aga kuuldes, et Jeesus on Laatsaruse surnust üles äratanud, ühinesid Jeesusega ja moodustasid osa Tema elevil olevast saatkonnast. Igatahes Matteuse kirjeldusest näeme, et kogu Jeruusalemm oli ärevil, kui nad nägid protsessiooni linnale lähenemas. Kuid selle asemel, et ühineda “Hoosanna!” hüüdjatega, nad küsisid umbusklikult: “Kes see on?”
Näib, et tegelikult mitte keegi ei mõistnud sündmuse tõelist tähendust. Isegi jüngrid olid jahmunud olukorrast. Nad olid olnud koos Issandaga Kalileas, kus Jeesus söötis viit tuhat meest. Nad nägid, kuidas rahvahulk tahtis kroonida Jeesust kuningaks, kuid Tema ei näidanud üles mingit huvi selle vastu. Aga nüüd, püha linna väravates, Ta võtab vastu rahvahulga kiiduavaldused ja siseneb linna kui kuningas. Jüngrid on tõeliselt segaduses toimuvast. Evangeeliumist kuulsime, et nad ei saa toimuvast aru.
See, et Jeesuse saabumine Jeruusalemma ei olnud teretulnud, on selge. Aga ma kaldun arvama, et isegi rongkäik ehk väike meeleavaldus ei olnud iseeneslik. Me oleme harjunud kujutama ette, et Jeesuse ilmudes rahvahulk erutus ja hakkas oma algatusel murdma palmioksi, et nendega Teda tervitada. Kõigi nelja evangeeliumi hoolikal lugemisel avastame, et see oli hästi ette valmistatud rongkäik. Organiseeritud oli see ei kellegi muu kui Jeesuse enda poolt. Tema ajastas sündmused oma graafiku järgi ja korraldas asjad varakult ette. Arvata võib, et Ta tegi paar nädalat enne kiire visiidi Jeruusalemma, kus leppis kokku eesli küsimuses ja korraldas ruumi rendi, et võiks koos oma jüngritega viimast paasasöömaaega pidada. Küllap Jeesus teadis ette täpset päeva ja tundi, millal sündmused peavad toimuma. Ma usun, et preestritel ja kirjatundjatel oli kasutada sama info, sest aegade valitseja oli prohvetite kaudu seda ilmutanud. Prohvet Sakarja on kuulutanud, et Messias tuleb, Tema on alandlik ja sõidab sälu seljas. Muide, sälu seljas ratsutamine on iseenesest juba kangelastegu. Eks proovige, kui kaua püsite sellise sälu seljas, kes ei ole varem koormat kandnud. Aga Jeesuse käes oli noor eesel nõnda vagur, nagu oleks koormakandmine talle igapäevane töö.
Kuid olulisem kui Sakarja oli Jeesusele siiski prohvet Taanieli ettekuulutus. Taanieli raamatu üheksandas peatükis on üks Vana Testamendi imelisem Messia tuleku ennustus, mis on ajaliselt väga täpselt kindlaks määratud. Ingel Gabriel ütleb prohvetile, et alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on 483 aastat. Võib üsna kindlalt väita, et päev mil Jeesus sälu seljas Jeruusalemma sisenes, langes kokku Taanieli poolt ettekuulutatud päevaga. See oli Iisraeli ajaloos olulise tähendusega päev. Meie Issand oli teadlik sellest ja sellepärast Ta valis just selle päeva.
Jeesuse kuninglik sissesõit Jeruusalemma võis jätta kõrvalt vaatajale mulje, et linna siseneb võidukas kuningas. Välised märgid, palmioksad ja teele laotatud riided, olid selle tunnusmärkideks. Kuid Issanda mõtted ja tunded olid kaugel võidurõõmust. Seda tõestab Luuka evangeeliumis öeldu: “Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis Ta linna nähes tema pärast.” Ei mingit õnne, rõõmu ega erutust rahva kiiduavaldustest. Kui Ta jõudis Õlimäe tippu ja nägi all laiuvat püha linna, siis veeresid hoopis leina pisarad ta põskedelt. Ja pangem tähele, mida Ta ütles Jeruusalemmale, Iisraeli vaimsele keskusele: “Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jätta kivi kivi peale, seepärast, et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.” Nad ei uskunud prohvet Taanieli poolt kirja pandud tulevaste sündmuste kalendrit, mille lõpu Jeesus neile veel meelde tuletab. Nelikümmend aastat hiljem teevad roomlased Jeruusalemma maatasa.
Jah, tõesti raske on ette kujutada Jeesust võiduka kuningana saabumas Jeruusalemma. Ta tuli küll Kuningana, kuid mitte trooni vastu võtma, vaid pisarais kuulutama oma rahvale kohtuotsust: “Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Vaata, teie koda jäetakse maha! Aga ma ütlen teile, et te ei näe mind enne, kui tuleb aeg, et te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel.” Jeesus ei tulnud sõjaratsul, vaid eesli seljas, kes on rahu sümbol. Tema valitsuskepiks oli murtud pilliroog, krooniks okaskroon ja trooniks verine rist. Sellist päästjat ei olnud rahval vaja. Poliitilise vabastajana oleks Teda koheldud kuninga vääriliselt, kuid Tema tuli vabastama hoopis patust. Aga see on asi, milles inimene kipub ise ennast õigeks tunnistama.
Siit, aegade kaugusest, sellele sündmusele tagasi vaadates, tundub meile imelik, miks Jeesuse kaasaegsed ei tundnud ära oma päästjat ega mõistnud Tema sissesõidu tähendust Jeruusalemma. Põhjus on väga lihtne. Esiteks ei uskunud rahvas oma prohveteid, kes Messia tulekut ette kuulutasid. Teiseks ei olnud toimunud veel sellised olulised sündmused nagu Suur Reede ja Ülestõusmispüha hommik. Tagantjärgi tarkadena on meil lihtsam asju selgeks rääkida. Meie oskame näha Kristuse pisarate taga ka võidukat kuningat. Iga maine kuningas saadab sõdurid enda eest lahingusse ja loodab, et nood tema eest surevad. Aga kuningas, kellest meie räägime, annab oma elu oma rahva eest. Ta siseneb üksi lahinguväljale ehk pühasse linna, paika, mis oli ette nähtud ohvri toomiseks. Aga seekord ei veristata lambatalle, vaid lepitusohvrina astub ristile Kristus, kes surres kannab oma turjal maailma patukoorma. See täiuslik inimene ja täiuslik juut, kes tuli seadust täitma ja kes oli lõpuni kinni pidanud käsu igast tähest, ratsutab nüüd Jeruusalemma, et vastu võtta karistus, mille patused olid ära teeninud. Veatu Jumala Tall siseneb oma Isa koja asupaika, et saada paasapüha ohvritalleks, kes kannab ära maailma patud. Süütu läheb surema patuste surma, patuse mehe käe läbi. Selline on Jeesuse sügav alandlikkus ja kuulekus.
Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Laula rõõmuga, kristlik kirik, sest vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Issand tuleb meie juurde ka nüüd, sellel advendiajal. Ta tuleb igal pühapäeval, kui Tema ihu ja verd jagatakse. Ainuke vahe on selles, et Ta ei tule enam surema. Nüüd Ta tuleb meid õnnistama ja toitma eluleivaga.
Täna oleme meie Jeruusalemm ja õnneks meie teame, millise austuse on meie Kuningas ära teeninud. Kui me armulaualiturgias laulame sama hoosanna-laulu, mida jüngrid laulsid Jeruusalemma väravas, siis sellega me tunnistame, et Kristus tuleb tõesti meie keskele, et Ta on tõeliselt kohal armulaua sakramendis. Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel. Aamen.
