Kooseluseaduse läbisurumisest alates 2014. aastal on Eesti ühiskonnas süvenenud konflikt nn progressiivsete jõudude ja konservatiivsema hoiakuga inimeste vahel. 2015. aastal pääses Riigikogusse Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mida toetab ja millesse kuulub hulk eri konfessioonide kristlasi. Sellest peale on EKRE toetus ühiskonnas vaid kasvanud, kuigi kooseluseadusega seonduva kõrvale on tulnud teemad nagu immigratsioon, rahvusriigi säilimine, suveräänsus jne. Ägenenud on ka konservatiivide vastu suunatud retoorika ja propaganda.

Vastasseis on tegelikult palju üldisem ja hõlmab suurt osa Lääne tsivilisatsioonist, mida on viimastel aastatel raputanud islamistlik terrorism, rändekriis, Brexit ja vastuolud Euroopa Liidus, Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel jne. Selle konflikti olemust on püütud määratleda mitmeti. Niinimetatud peavoolu narratiivi kohaselt on tegemist liberaalset demokraatiat ohustavate paremäärmuslaste-populistidega, kes väidetavalt tahavad demokraatia asendada autoritaarse korraga. Konflikti on nimetatud ka globalistide-multikulturalistide ja patriootide-rahvuslaste vaheliseks mõõduvõtmiseks. Samuti on kasutamist leidnud mõiste „kultuurisõda“.

Kristlase vaatenurgast võib öelda, et praegune vastasseis asetub laiema projekti ja suundumuse taustale, mis kujutab endast lääne ühiskondade sihikindlat dekristianiseerimist. Mõnedes riikides on kristluse väljajuurimine võtnud mõneks ajaks eriti radikaalse kuju – näiteks Prantsuse revolutsiooni teatud etapi ajal või hiljem Venemaal ja Nõukogude Liidus, kus tulid võimule bolševikud.

Praegune vastasseis asetub laiema projekti ja suundumuse taustale, mis kujutab endast lääne ühiskondade sihikindlat dekristianiseerimist.

Lääneriikides on kristluse lammutamine toimunud palju leebemalt, mistõttu võib jääda mulje, nagu oleks see iseeneslik protsess. Tõepoolest, ühiskonna sekulariseerudes ja uute, kirikukaugete põlvkondade peale kasvades toimub kristlikest väärtustest ja uskumustest lahtiütlemine kasvavas tempos, sest üha rohkem inimesi võõrandub traditsioonilistest kultuurilistes alustest ja võtab omaks individualistlik-progressiivsed väärtushoiakud.

Kurva näitena võib siinkohal kõneleda Iirimaast, traditsioonilisest katoliiklikust ja usklikust riigist, kus hiljutistel rahvahääletusel toetati nii „homoabielu“ kui sündimata laste tapmise seadustamist. Need referendumid on kahtlemata väga magusaks võiduks „progressiivsetele“ jõududele.

Kuigi pole kahtlust, et Iiri referendumitel said progressistid oma taotlustele rahvalt heakskiidu, ei saa eirata seda, et endale soodsa arvamuse kujundamiseks pingutati jõuliselt. Ja siin tuleb esile tõik, millega ikka ja jälle kokku puutume, kui kõne all on „progressiivsete“ väärtuste edendamine ühiskonnas. Ühiskonna dekristianiseerimist ja revolutsioonilist ümberkujundamist veab liberaalne ja osalt vasakpoolne eliit, millesse kuuluvad poliitikud, haritlased, ajakirjanikud ja löögisalgana radikaalselt meelestatud aktivistid. Kultuurisõdalaste „pikk marss läbi institutsioonide“ on toonud nad ühiskonnas võtmepositsioonidele ning nüüd määravad juba nemad, millised arusaamad ja vaated on ortodokssed ning mil viisil tuleb ühest või teisest asjast rääkida ja mõelda. Sellest kõigest on palju kirjutatud ning seetõttu pole mul vaja seda siin korrata.

Minu eesmärk on selle artikliga Eesti kristlastele meelde tuletada ja südamele panna, et me pole sugugi lõplikult kaotanud ning ühiskonnas n-ö põranda alla (s.t oma kirikutesse ja palvemajadesse) surutud. Peame aktiivselt kasutama võimalust ühiskonnaelus kaasa rääkida ja kristlike põhimõtete eest seista (kuigi läänest tuleb juba teateid, et näiteks elupooldavatel seisukohtadel olevaid ja loomulikku perekonda väärtustavaid kristlasi kavatsetakse hakata kohtlema äärmuslastena).

Üks koht, kus seda teha saame, on 3. märtsil toimuvad Riigikogu valimised. Ärme lase endid kristlastena eksitada retoorikast, et nendel valimistel on vastamisi head läänemeelsed jõud ning hirmu ja viha külvavad populistid.

Ei – tegelikult seisame me valimistel vastamisi jõududega, kes ei jaga kristlikke väärtusi ja kes tahavad ühiskonna jäädavalt kristlikust pärandist vabastada. Loomulikult räägivad nad kaunist juttu euroopalikest väärtustest, humanismist ja inimõigustest, sallivusest ja hoolivusest ja mõnikord isegi osutavad kõige selle kokkulangevusele kristliku õpetusega. Tegelikult on nad aga hundid lambanahas, kes rüütavad oma antikristlikke kavatsusi valguse rüüga. Nende jõudude käes on riigivõim ja maksuraha, riigiaparaat ja justiitssüsteem, haridus- ja sotsiaalsfäär, rahvusringhääling ja suurem osa meediast. Nad annavad kõikjal tooni ning suudavad luua mulje, et nende poolt määratud kursile pole alternatiivi.

Tegelikult seisame me valimistel vastamisi jõududega, kes ei jaga kristlikke väärtusi ja kes tahavad ühiskonna jäädavalt kristlikust pärandist vabastada.

Nõukogude ajal oli olukord selles mõttes selge, et riigivõimu kaaperdanud totalitaarset revolutsioonilist süsteemi juhtis kommunistlik partei, mille eesmärgiks oli religioonivaba utopistliku ühiskonna ülesehitamine. Kristlaste tegevust piirati ja takistati, kaugem eesmärk oli religiooni väljasuretamine. Usklikud kogesid repressioone ja diskimineerimist.

Liberaalses demokraatias järgitakse formaalselt usuvabaduse printsiipi ning teatud määral koguni toetatakse usuühenduste tegevust. Kuid igatahes mitte selleks, et kristlikud põhimõtted ja väärtused pääseksid jälle ühiskonnaelu kujundama. Pigemini oodatakse kirikutelt tuge „progressiivsetele“ väärtustele ja poliitikatele. Mis seal salata, Euroopas ja mujal leidub arvukalt kirikuid ja kirikutegelasi, kes on traditsioonilistele kristlikele arusaamadele selja pööranud ning tänapäeva dominantsete vooludega kaasa läinud. Arvatavasti nad usuvad, et kristlus peab ühiskonna arenguga kaasas käima.

Probleemiks on ka see, et paljud kristlased hoiavad lahus oma usu ja elu ühiskonna liikmena. Kristlust praktiseeritakse kirikus või palvemajas, võib-olla ka kodus, ent mitte valimiskasti juures või ühiskonnaelust osa võttes. Nii mõnedki kristlased kuuluvad erakondadesse, mille sihiks on kristlusest „vabastatud“ ühiskonna ülesehitamine. Eriti raske on mul mõista seda, kuidas võib end kristlaseks pidav inimene kuuluda sotside ridadesse – on ju sotsiaaldemokraadid antikristlike „progressiivsete“ jõudude avangardis.

Eriti raske on mul mõista seda, kuidas võib end kristlaseks pidav inimene kuuluda sotside ridadesse – on ju sotsiaaldemokraadid antikristlike „progressiivsete“ jõudude avangardis.

Kristlased peavad teadvustama, et peale nende endi ei kaitse ega seisa keegi teine kristlike väärtuste eest. Tõsi, kristlased on konfessionaalselt killunenud ning seetõttu ei olda ka ühiskondlikes või poliitilistes küsimustes alati ühel meelel. Kuid Euroopat haaranud protsessid – sisseränne ja islami levik, sekulariseerumine ja individualiseerumine, homo- ja sooideoloogia ning teiste ühiskonna aluseid lammutavate mõtteviiside pealetung jms – puudutab meid kõiki. Mõnedes Euroopa riikides on need protsessid läinud juba ohtlikult kaugele, Eestis on siiski veel võimalik koonduda oma maa, usuliste veendumuste ja kultuuri kaitsele.

Teeme seda juba nendel valimistel ja näitame, et kristlased ei lohise pealesurutud „arengutega“ passiivselt kaasa, vaid on valmis andma oma panuse meie ühiskonna kujundamisse ja suunamisse.

Päisefoto: SAPTK meeleavaldus Toompeal 2014. aasta oktoobris (V. Vihuri)