Meil tuleb alustada rahuläbirääkimisi Eesti isade ja emadega, et nad ei tapaks oma lapsi. Meil tuleb tõsiselt palvetada oma riigijuhtide pärast, et nad ei avaks selles sõjas uut rinnet ega annaks eutanaasia legaliseerimisega lastele õigust tappa oma vanemaid, kirjutab Illimar Toomet.
Aastal 2016 kutsuti mh Eesti kirikuid helistama kelli Süürias Aleppos hukkunute mälestuseks. Süüria opositsiooni andmetel hukkus Aleppo linnas Süüria konfliktis 2011.–2016. aastal 31 257 inimest.
Samal ajal tapeti Eestis abortidega pea 3000 (!) inimest rohkem ehk 34 000 (lisades mitmikute osakaalu ca 3% indutseeritud abortide üldarvule 33 010). Miks ei helise meie kirikute kellad meie oma õuel tapetud süütute inimeste mälestuseks? Sest meid ei pommita puutin ega mürgita assaad. Meie oma inimesed tapavad meie lapsi.
Lastetapu normaliseerimise „loomulik“ jätk on vanusest või haigusest nõtrade tapmine. Aasta 2019 jaanuaris Eestis kampaaniana algatatud eutanaasia-propaganda on taas sihitud nende vastu, kes ennast ise kaitsta ei suuda. Hoiatavaks eeskujuks on Holland, kus praegu enam kui 25% kõikidest surmadest saabub arstide (!) teadliku tegevuse või tegevusetuse tulemusel.
Loetlen erinevad viisid: abistatud enesetapp, arstidelt tellitav tapmisteenus, arstide poolt vastu inimese tahet sooritatud tapmine (Hollandis oli 2015. aastal 431 „eutanaasia“ juhtumit, kus puudus tapetava sellekohane sooviavaldus või nõusolek), aga ka see, et abitu inimene, kes on ühendatud lahti elutegevust toetavate masinate küljest, uimastatakse ning jäetakse surma kiirendamiseks ilma vedelikust ja toitainetest. Inimestel lastakse lihtsalt surra janusse.
Aasta pärast tähistame Tartu rahulepingu 100. aastapäeva. Nagu äsja kirjeldasin, oleme siiski kaugel rahust. Meil tuleb alustada rahuläbirääkimisi Eesti isade ja emadega, et nad ei tapaks oma lapsi. Meil tuleb tõsiselt palvetada oma riigijuhtide pärast, et nad ei avaks selles sõjas uut rinnet ega annaks eutanaasia legaliseerimisega lastele õigust tappa oma vanemaid.
Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.ee
