Jh 20:1–18
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Esimene asi, mida kõrv tabab, kui sa kuuled Johannese evangeeliumi kuulutust ülestõusmisest, on ruttamine. Kõik jooksevad kuhugi. Maarja jookseb haua juurest Peetruse ja Johannese juurde. Jüngrid jooksevad seejärel tagasi haua juurde. Kõik see toimub justkui ühe hingetõmbega. Millest siis selline ärevus ja rutt?
Asjaosalisi oli haaranud hämmeldus. Erilisest olukorrast tingitud täiesti mõistetav segadus. Nad otsisid Jeesuse ihu. Teda ei olnud seal, kus Ta pidi loogiliselt võttes olema. Kus on Jeesuse ihu? See küsimus keerles Maarja, Peetruse ja Johannese mõtetes, kui nad tollel varajasel hommikutunnil jooksid avatud haua juurde. Arvatavasti oleksime meiegi ärevuses, kui avastaksime, et surnu, kelle oleme ööseks kabelisse jätnud, on hommikuks kadunud. Kus on Jeesuse ihu? See on küsimus, mis vajab ka täna selget vastust, et paljud tõsised otsijad ei peaks oma ülejäänud elupäevad jooksma mööda erinevaid religioosseid suundumisi ega pettuma, kui nad ei leia tõeliselt ülestõusnud Issandat.
Täna on see küsimus sama tähtis, nagu see oli kaks tuhat aastat tagasi tol nädala esimese päeva hommikul. Jeesuse ihu asukoha kindlaks määramine tähendab samas ka tõelise templi asukoha määratlemist. See tähendab Jumala au ja evangeeliumi asukohta. Kohta, kus Jumala armuvahendeid välja jagatakse. Jeesus ütles: “Lõhkuge maha see tempel ja kolme päeva pärast ma ehitan selle uuesti üles.” Tempel, millele Jeesus vihjas, oli ju Tema ihu. Kus on Issanda ihu, seal on tempel, seal on annid ja seal on jumalateenistus. Sellepärast on parem, kui oleme kindlad, kustkohast võime leida ristilöödud ja ülestõusnud Issanda ihu.
Maarja oli esimene, kes avastas, et Jeesuse ihu ei olnud seal, kus ta pidi olema. Ta oli tulnud koos teiste naistega hommikuhämaruses, et viia eelmisel päeval kiiruga toimetatud matmine korralikult lõpuni. Kui ta oli jõudnud hauani, nägi ta poolpimedas rahutukstegevat märki. Suur kivi oli eemale veeretatud ja hauakoopa sissekäik oli avatud. Maarja esimene mõte oli – hauaröövlid. Sellest mõttest olid kantud ka tema esimesed ahastavad sõnad jüngritele, kui ta ütles: “Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on Ta pannud.” Maarja oli paanikas ja murest rabatud. Kõigepealt nad lõid tema Issanda risti ja nüüd takkaotsa on ta ihu kah ära varastanud. Ja ära sa püüagi Maarjat lohutada mingi kehatu hinge teooriaga, mille järgi vaimne Jeesus lendleb kusagil taevas ringi. Maarja Jeesusel on ihu, ja ta ei kavatsenud enne oma jooksmist ning otsimist lõpetada, kuni on Tema ihu leidnud.
Peetrus ja Johannes jooksevad haua juurde. Johannes on kiirem. Peetrus aga julgem. Johannes heitis kartliku pilgu haua sisemusse, nägi surilinu, kuid ei julgenud siseneda. Peetrus astus kõhklemata hauda sisse ja pilt mis talle avanes oli kuidagi imelik. Mitte selline, nagu ta arvas nägevat. Kõik oli puhas ja korras. Surilinad olid korralikult maas. Higirätik lebas ilusti kokkupandult natuke eemal. Tundus, et sellel, kes seda tegi ei olnud kuhugi kiiret. Kui me kavatseme mõne magaja voodist ära varastada, siis vaevalt , et hakkame vaeva nägema voodi ülestegemisega. See, mida jüngrid nägid, ei andnud põhjust arvata, et hauaröövlite käsi oleks olnud mängus. Johannes raporteerib seda hetke pühalikult ja lühidalt: “Ta nägi ja uskus.” Ta nägi tühja hauda ja surilinu ning uskus Jeesuse ettekuulutust. Uskus Tema sõna, et Ta tõuseb kolmandal päeval surnuist üles. Ta nägi ja uskus.
Nägemine ei pea veel alati tähendama uskumist. Nägemine asetab esikohale silme ees olevad tõendusmaterjalid. Usk on aga südame usaldus, et Jeesus on tõtt rääkinud, et Tema sõna on usaldusväärne. On täiesti võimalik näha ja mitte uskuda. Variserid nägid Jeesuse imetegusid, kuid siiski ei uskunud. Peetrus nägi hauas sama pilti, mida Johannes, kuid tema ei uskunud. Samuti Maarja. Ka tema nägi tühja hauda. Veel enam, ta nägi kahte inglit ja isegi Jeesust ennast ja ikkagi ei uskunud. Samuti Toomas, kes raudselt kinnitas, et tema enne ei usu, kui ei ole pistnud oma sõrme Jeesuse haavadesse.
Johannese usu põhjuseks ei olnud see, mida ta nägi, vaid siiski sõna, mida Jeesus oli rääkinud. Nii et on võimalik ka mitte näha ja siiski uskuda. “Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad.” Need oleme sina ja mina. Johannes suunab meie tähelepanu mitte surnu riietele ja avatud hauale, vaid pühakirjale. Ta tunnistab: “Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma.” Jeesusel tuli hiljem avada nende mõistus nägemaks pühakirjast seda, et Kristus peab kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma. Aga seniks oli vaja neile tühja haua ja surilina nägemist. Nad ei saanud seda veel pühakirjast. Samas peatükis, milles me kuulsime tänast teksti, kirjutab Johannes: “aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu Tema nimes.”
Meie ei näe. Me ei saa ja meil ei olegi midagi näha. Võime võtta ette reisi Jeruusalemma ja külastada hauda, kuhu Jeesus oli arvatavasti maetud, kuid mida see annab. Isegi siis, kui oleme kindlad, et see on õige koht, ei too selle nägemine kedagi usule.
Vahel me kujutame ette, et Maarja, Johannese ja Peetruse ning teiste esimeste jüngrite ajal oli hulga kergem uskuda kui tänapäeval. Nemad olid Jeesuse surma ja ülestõusmise pealtnägijad. Nad nägid kõike seda oma silmadega. Oleks meilgi mõni tunnusmärk. Saaks vaid ühe pilgu heita ajas tagasi. Näha vaid korraks ülestõusnud Jeesust haua juures Maarjaga kõnelemas. Me arvame, et siis oleks võrratult kergem uskuda.
Kuid pühakiri räägib meile midagi muud. Usu jaoks ei ole vaja nägemist. Maarja nägi Jeesust oma silmaga ja arvas Ta aedniku olevat. Emmause teel nägid kaks jüngrit ülestõusnud Jeesust, vestlesid ja kõndisid Temaga koos seitse miili, kuid nende silmadele ei olnud antud Teda ära tunda. Alles siis, kui Jeesus leiba murdis, avanesid jüngrite silmad. Üksteist jüngrit nägid ülestõusnud Jeesust Galilea mäel, nad kummardasid Teda, aga samas kahtlesid oma südames. Nägemine ei tähenda usku. Tõsiasi on see, et sageli võib nägemine hoopis nurjata meie usutee. See juhtub siis, kui me usaldame oma silma rohkem kui Issanda sõna.
Meie silm näeb vett, kuid seal ei ole nähtavaid tõendeid, mis kõneleksid, et ristimine on uuestisünni pesemine ja uuenemine Pühas Vaimus. Meie silm näeb leiba ja veini, kuid puuduvad silmaga nähtavad tõendid, et Issanda armulaud on tõeline Kristuse ihu ja veri. Meie silm näeb preestrit, kuid puudub nähtav tõendus, mis kinnitaks meile, et tema kuulutatud pattude andeksandmine on tulnud Issandalt endalt. Me vaatame ringi enese ümber ja näeme inimesi, kes on kogunenud jumalateenistusele, kuid siin ei ole ühtegi nähtavad märki, mis ütleks meile, et tegu on pühade inimestega, puhastatud ja kinnitatud Kristuse verega. Meie silm näeb pattu ja surma tegutsemas meie ümber ja meie sees, kuid puuduvad nähtavad tunnusmärgid, et ristilöödud ja ülestõusnud Issand valitseks meie üle ja oleks kõikide asjade Isand. Ainult Jeesuse Kristuse sõna kinnitab, et see peaks nii olema. Ainult Sõna võib meie südamesse ususeemne istutada.
Silmad juhivad meid otsima Jeesust valedest kohtadest – loodu ilust, meie emotsioonidest, mõtetest ja meditatsioonist, meie tööst ja vagadusest, oma õpingutest ja tarkusest. Aga Tema on hoopis ristimisvees, pühas armulauas ja sõnas, kus Ta tõotas meie jaoks leitav olla, meid selle läbi otsida ja kutsuda. Järgides oma silmi, jookseme segaduses ringi, nagu Maarja ja jüngrid. Traavime ühe haua juurest teise juurde, ühe religiooni juurest teise juurde, ühest kirikust teise, ühe pastori juurest teise juurde. Ja lõpuks ikka ütleme Maarja kombel: “Nad on võtnud mu Issanda ja ma ei tea, kuhu nad on Ta pannud.” Silmad juhivad meid mingi teise Jeesuse juurde, mitte selle juurde, kes rippus ristil meie pattude eest ja kes tõusis ellu meie õigeksmõistmiseks.
Kuula! Ära vaata, vaid kuula. Ülestõusmisaeg on kuulmise aeg. Seda püüabki evangelist Johannes meile öelda. Kuula pühakirja, see tunnistab Jeesusest. Kuula Jeesuse sõna. Tema ütleb: “Minu lambad kuulevad minu häält; mina tunnen neid ja nad järgivad mind.” Jeesus kutsus Maarjat nimepidi. Ta jõudis kurvastuses ja ahastuses viibiva naiseni oma sõna kaudu. Ja me teame, et alles seejärel tundis Maarja Jeesuse ära. Nüüd nägi ta valgustatud silmadega. Maarja uskus, sest ta kuulis elava Issanda sõna, mis oli hoolitsevalt suunatud isiklikult temale. Nüüd uskus ta seda, mida ennem oli silmadega näinud.
Maarja oli leidnud oma Issanda. Õigem oleks küll öelda, et Jeesus leidis Maarja. Tema otsib ja leiab ning täidab meid rõõmuga. Maarja klammerdus oma õpetaja külge, kuid Jeesus vabastas end viisakalt tema embusest, öeldes: “Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud.”
Enam ei olnud vajadust Jeesusest kinni hoida. Maarjat ei saanud enam ükski asi lahutada Jeesusest. Sest oli koitnud uus päev – ülestõusmispäev. See oli uue loomingu esimene päev. Valitsema hakkasid uued seadused. Surm ei saanud neid enam kunagi lahutada. Ei Jeesuse surm, sest Ta tõusis üles, et mitte kunagi enam surra, ega ka Maarja surm, sest Issand oli surnud ja üles tõusnud ka tema eest. Oma taevamineku läbi saab Jeesus olla jüngrite juures hoopis uuel ja võimsamal moel. Nüüd on Ta kohal igal pool, kus Tema sõna kuulatakse, on ristimisvees ja armulaua elementides. Nüüd võis Maarja emmata Teda oma usuga, nii nagu Issand embas teda oma eluandva sõnaga.
Kas kehtib see meiegi kohta? Kus on Jeesus meie jaoks, et võiksime Tema külge klammerduda? Kus oleme meie ise, et Ta võiks meid leida? Loomulikult (siin) Tema kirikus. Sõnas ja sakramendis, mis teeb kirikust Kristuse elava ihu maapeal. Seesama risti löödud, surma võitnud ja üles tõusnud Jeesus, kes Joosepi aias seisis Maarja ees, on meie jaoks leitav (siin) kirikus. Varjatult, kuid tõeliselt kohal olev, nähtamatu, kuid kuuldav. Ta kutsub meid nimepidi ristimises ja võtab omaks ülestõusmises.
Kristus on andnud oma elu sinu elu eest. On võtnud sinu hädad ja haigused, sinu patu ja surma ning lasknud selle kõik oma ihu läbi ristile naelutada. Selle ohvri läbi saavutatud armu jagab surmast ülestõusnud Issand meile, kuni Ta taas kord suures aus ilmub.
Kui me ülistame ülestõusmispüha, siis me rõõmustame eelkõige endi ihude ülestõusmise üle viimsel päeval. Surnuist ülestõusmisega on Jeesus näidanud meile uue loomingu esimest päeva. Kivi on eemale veeretatud, haud on tühi. Surma pimeduse on võitnud Kristuse valgus.
Usalda oma Lunastajat. Usalda teda elus ja surmas. Tema haavad on sinu tervenemine. Tema surm on sinu vabadus. Tema veri on sinu lunaraha. Tema ülestõusmine on sinu lootus ja Tema sõna on sinu elu.
Kristus on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!
