Jesaja 35:1–10

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

“Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks.” Js 35:8

Tänapäeva motoriseeritud lääne ühiskonnas on maantee üheks kõige olulisemaks elu tuiksooneks. Ilma hästi arenenud teedevõrguta oleks raske ette kujutada inimtegevust. Tohutult suure autode hulga läbilaske suurendamiseks on ehitatud lausa erilised maanteed ehk kiirteed, mis viivad sind nii otse kui võimalik ja ilma igasuguste sekeldusteta punktist A punkti B. Kiirteed tunduvad olema igal pool ühtemoodi isikupäratud. Nad on ehitatud selleks, et viia sind mingi kogemuse või sündmuse juurde, kuid ise nad ei paku mingit elamust, välja arvatud ehk liiklusummikusse sattumine. Kui tänapäeval räägid maanteest, siis paljud mõtlevadki selle all just kiirteed.

Harilik maantee, see millega meie siin Eestis oleme harjunud, on iseenesest elamus. Tavalise maantee puhul on maastik alati muutuv ja vahelduv. Sa tohid tee ääres peatuda, võid aja maha võtta, võid puhata ja vestelda näiteks teeäärsel põllul töötavate inimestega. Inimesed ei kiirusta maanteel, olgugi et nad teavad väga hästi, kuhu nad peavad sõitma. Kiirtee on asjaliku ja kiirustava liiklemise jaoks, maantee aga rohkem palverännaku jaoks.

Jesaja nimetatud püha teed võib võrrelda just sellise tavalise maanteega, millel rändurid liiguvad. Maantee, kus rõõmust hõiskav usklik rahvahulk liigub Jeruusalemma poole. Nad toetavad üksteist, kui keegi on nõrkemas. Nad tunnevad rõõmu maastikust ja laulavad ülistuslaule. Nad teavad, kuhu nad suunduvad, kuid neil ei ole erilist kiiret. Nad ei jookse vaid jalutavad ning teevad seda kaitstult ja pühaduses. See on pilt meist, ristitud usklikest, Jumala lastest, kes me rändame mööda Jumala püha teed tõotatud maale.

See maantee lookleb läbi metsiku looduse, läbi kõrbe. Piibli tähenduses on see pilt patu poolt laastatud loodusest, kõnnumaast, mis on vastand Eedeni aiale. Kui Jumal lõi paradiisiaia, siis meie sõnakuulmatus tõi esile anti-aia ehk kõrbe. Nagu me teame, on see koht, kus midagi ei kasva. Kui Eedeni aeda niisutas neli jõge ja puud kandsid söögiks vilja, siis kõrbe kuivuses ei kasva midagi. Seal pole muud kui põlenud liiv, maod ja skorpionid ning näljased šaakalid ja lõvid. Kui Jumala aed tähendas elu, siis kõrb tähendab surma. Inimene valis elu asemel surma, Jumala asemel ise enda ja teeb seda jätkuvalt.

Kõrb on proovile panemise koht, kiusatuse ja katsumuse koht. Kõrbes Jumal distsiplineeris Iisraeli rahvast. Kõrbes kiusati Jeesust Saatana poolt. Kõrbe valis ka Johannes kohaks, kus ta valmistas Kristusele teed ette. Kõrb on paigaks, kus meil pole millelegi toetuda, väljaarvatud Jumala tõotus, mis lubab meid kaitsta.

See kõnnumaa ehk kõrb on paigaks, kus me elame ja oleme. Me nimetame seda “eluks”, kuid see on pigem rännak metsikul maastikul. Me võime kasutada selleks õhukonditsioneeriga mugavaid sõidukeid, aga ikkagi on see kõrb külalislahkusetu, vaenulik ja täis ohte. Haigused ja surm ähvardavad meid. Ellujäämise jutt on kõrbe peamine sõnum.

Seal on väga kerge kaotada julgust. Isegi nii vägev mees nagu Ristija Johannes lõi vankuma. Seistes silmitsi oma surmaga, hakkas ta kahtlema oma ülesandes. Ta kahtles, kas Jeesus on ikka see õige, kellest ta kuulutab. Ta saadab oma jüngrid Jeesuselt küsima: “Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?”  Võib olla oleme meiegi haigevoodis, või sügavas depressioonis, või keset perekonna kriisi esitanud sama küsimuse.

Nii kerge on kõrbes eksida, kaotada õige suund. Seal on küllalt valesid teeradu, petlike kõrvalteid ja ümbersõite. Mõned neist lõpevad järgmise künka taga. Mõni haarab sind nagu silmus ja toob ringiga tagasi sinna, kust alustasid, ainult veel näljasemana ja janusemana kui alustasid. Ei ole lõpu ega äärt igasugustel raamatutel, seminaridel ja religioossetel süsteemidel, mis püüavad näidata õiget teed läbi kõrbe. Niinimetatud kaasaegne teedeatlas ütleb, et kõik teed viivad läbi kõrbe Jumala juurde. Vali lihtsalt endale sobiv ja küll sa kohale jõuad. Ma arvan, et see on halb nõuanne kõrbes liiklemiseks, halb nõuanne matkajale metsikus looduses.

Inimene vajab kindlat teed. On vaid üks tee, mis viib läbi kõrbe, ja see tee on sillutatud Jumala poolt. See tee viib kunagise olukorra taastamiseni, kus viljatu kõrb ärkab elule. See on tee, mis tühistab meie patu hävitustöö ja viib uue loomiseni. Pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad ja kurdid kuulevad. Vesi valgub üle kõrbe ja niisutab põlenud maa. Rohi ja pilliroog kasvavad seal, kus varem ainult raisasööjad jahtisid oma saaki. Viljatus annab teed elule, surm ülestõusmisele. Jeesus on esimene uue loodu seas. Tema sünd siia maailma tõi meile eelmaitse tulevasest pidusöögist taevas ja andis võimaluse heita põgus pilk õndsusse, mis viimsel päeval täielikult nähtavaks saab.

Jeesus ütleb: “Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa Isa juurde ilma minuta.” Täpselt sedasama kinnitab ka prohvet Jesaja enda kujundatud pildiga pühast teest. Jeesus on see püha tee, mis lookleb läbi praeguse kõnnumaa. Vabaks ostetud, kes hõisates pöörduvad tagasi Siionisse, on Jeesuse jüngrid, keda Issand on lunastanud oma vere hinnaga. Nad on valinud selle ainsa ja tõelise maantee, sest kõik teised viivad hukatusse. Püha tee viib Petlemma sõime juurest Kolgata ristile, hauakoopa juurest ülestõusmise ausse. See tee kulgeb igavesse ellu läbi ristimise, läbi andeksandva sõna ja läbi püha armulaua.

Me teame, kuhu läheme. Me rändame tõotatud maale, kus näeme Jumalat palgest palgesse. Me teame, kes me oleme – ristitud ja lunastatud Jumala rahvas. Me teame ka püha teed – Jeesust Kristust, ristilöödud ja ülestõusnud Päästjat.

Täitku see teadmine meie südamed rõõmu ja ilutsemisega. Las kurbus ja ohkamine taganevad, sest me oleme pühal teel Siionisse. Aamen.

Päisefotol: läbi kõrbe kulgev maantee Iisraelis (autoroolis: jutluse autor, foto: Veiko Vihuri)