Kirikuisa Püha Augustinuse kokkuvõtlik kristliku usu seletus usuõppijatele „Sermo de symbolo ad catechumenos“.

I. 1. Tunnistage, mu pojad, usureeglit, mida nimetatakse usutunnistuseks. Ja tunnistades kirjutage südamesse ning korrake iga päev iseenda ees: enne kui magama heidate, enne kui teele asute, kinnitage ennast oma usutunnistusega. Usutunnistust ei kirjutata üles üksnes selleks, et teda lugeda saaks, vaid mõttes läbivaatamiseks, et unustamine juhuslikult ei kustutaks seda, mida on õpetanud hoolsus – olgu teile raamat teie mälu eest. Mida kuulete, seda ka uskuge, ja mida uskuma jääte, seda öelge ka valjult välja. Sest apostel ütleb: „Südamega ustakse õiguseks, ent suuga tunnistatakse õndsuseks“ (Rm 10:10). See ongi usutunnistus, mida omaks võtate ning välja ütlete. Selle väljendused, mida ennegi kuulnud olete, on hajutatud läbi kogu Pühakirja, kuid sealt siis välja otsitud ja üheks tervikuks koondatud selleks, et pikaldaste inimeste mälu hätta ei jääks, nii et iga inimene võiks öelda ning suudaks meeles pidada, mida ta usub. Ega te ole ju ainult ühe korra kuulnud, et Jumal on kõigeväeline? Siiski Isaks saab ta teile alles siis, kui olete sündinud lasteks kiriku kui ema kaudu.

2. Seega siis olete juba tunnistanud, läbi mõelnud ja mõeldu ka omandanud, niivõrd et võiksite öelda: Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse! Jumal on kõigeväeline, ja kui ta on kõigeväeline, siis ei või ta surra, petetud olla ega valetada, mille kohta ka apostel ütleb: „Ta ei või ennast salata“ (2Tm 2:13). Kui ta ei või paljut ning siiski on kõigeväeline, siis kõigeväeline on ta seepärast, et ta noid asju ei või. Sest kui ta surra võiks, siis ei oleks ta kõigeväeline – kui võiks valetada, olla petetud, petta ehk teha ülekohut, siis ei oleks ta kõigeväeline, sest kui seda temas oleks, siis ei oleks see vääriline kõigeväelisele. Meie kõigeväeline Isa ei või iial vääratada. Ta teeb, mida iganes tahab: ta ise on kõigeväelisus. Ta teeb, mida iganes hästi tahab, mida iganes õiglaselt tahab, aga mida halvasti tehakse, seda ta ei taha. Keegi ei suuda vastu panna kõigeväelisele, nii et ta ei teeks, mida ta tahab. Tema nimelt on loonud taeva ja maa, mere ja kõik mis neis on – nähtamatu ja nähtava. Nähtamatu, nagu on taevastes aujärg, ülemused, valitsus, väed (Mt 5:34 Rm 8:38 1Kr 15:24 Ef 1:21), peainglid ja inglid – kui õigesti elame, meie kaaskodanikud. Ta on loonud taevas nähtava: päikese, kuu ja tähed. Oma maismaaloomadega ta kaunistas maa, täitis õhu tiivulistega, maa kõndijatega ja roomajatega, mere ujujatega – kõik ta on täitnud oma loodud olevustega. Ta on loonud ka inimese oma kujuks ja enda sarnaseks mõistuselt: selles on inimene tõepoolest Jumala kuju. Seepärast ei suuda mõistus ka ise mõista ennast seal, kus ta on Jumala kuju. Me oleme loodud selleks, et oleksime isandaiks teistele loodud olendeile. Aga me oleme langenud esimese inimese patu läbi ning kõik me saame kätte surma pärandi. Meist on saanud tühised surelikud, me oleme täis hirmu ja kahtlusi. Seda patu süü tõttu, millise karistusega sünnib kohtu alla iga inimene. Seepärast – nagu olete näinud praegugi ja nagu te teate – ka väikelastest aetakse /ristimisega/ saatanat välja, et neist eemaldada kuradi vaenulik vägi, mis eksitas inimese, et haarata inimesed oma võimusse. Nõnda ei aeta väikelastest välja mitte Jumala loodu, vaid see, kelle võimu all on kõik, kes sünnivad patus – sest tema /s.t. kurat/ on ju patuste esivanem. Ja nagu üheainsa tõttu, kes on langenud, on too seeläbi saatnud ka kõiki surmasse – nii on läkitatud ka üksainus ilma patuta, kes kõiki endasse uskujaid juhib elusse, mõistes nad vabaks patust.

II. 3. Seepärast usume ka tema, s.o. Jumala, kõigeväelise Isa, ainsasse Pojasse, meie Issandasse. Kui sa kuuled Jumala ainsast Pojast, õpi ära tundma Jumalat ennast. Sest Jumala ainus Poeg ei või olla muud kui Jumal. Isa on sünnitanud selle, mis ta ise on, ehkki ta ise pole see, kelle ta on sünnitanud. Kui aga Poeg on tõeline, siis on ta see, mis on Isa. Kui ta ei ole see, mis on Isa, siis ei ole ta tõeline Poeg. Pange tähele surelikke ja maiseid loodud olendeid: iga olevus sünnitab selle, mis ta ise on. Inimene ei sünnita härga, lammas ei too koera ilmale. Kes iganes sünnitab, ta sünnitab selle, mis ta ise on. Niisiis pidage kindlalt ja ustavalt meeles, et Jumal Isa on sünnitanud selle, kes ise on kõigeväeline. Nood surelikud loodud olevused sünnitavad rikutuses. Ega Jumal ometi nõnda sünnita? Surelikuna sündinu sünnitab selle, mis ta ise on, surematu sünnitab, mis tema on: rikutu sünnitab rikutu, rikkumatu rikkumatu, rikutu rikutult, rikkumatu rikkumatult – nõnda aina seda, mis ta ise on, nii et üksainus ainult ühte ja seepärast ka ainust. Niisiis teate, et kui ma teile ette lugesin usutunnistust, ütlesin just nii ja nõnda peate ka teie uskuma seepärast, et meie usume Jumalasse, kõigeväelisse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse, tema ainsasse Pojasse. Kui juba ainsasse, siis usu ka kõigeväelisse: sest mitte üksnes Jumal Isa ei tee, mida ta tahab, vaid ka Jumal Poeg teeb, mida tahab. Isal ja Pojal on üks tahe, sest nende olemus on üks. Ja Poja tahe ei või ju raasugi olla Isa tahtest lahutatud. Jumal ja Jumal – mõlemad on üks Jumal; kõigeväeline ja kõigeväeline – mõlemad on üks kõigeväeline.

4. Meie ei väida kahte jumalat, nagu kinnitavad mõned, kui ütlevad: Jumal on Isa ja Jumal on Poeg, kuid Jumal Isa on suurem, kuna Jumal Poeg on väiksem. Mil viisil on nad mõlemad? On nad kaks jumalat? Häbened öelda, häbene ka uskuda! Sina ütled, et Issand Jumal on Isa ja Issand Jumal on Poeg, aga Poeg ise ütleb: „Keegi ei või teenida kahte isandat“ (Mt 6:24). Perekonnas me ise elame nõnda, sest kuidas me võiksime öelda suures kodus, kus on majaisand ja tal on poeg, et üks on suurem isand ja teine väiksem isand? Hüljake selline mõte! Kui teil see kerkib südamesse, siis te rajate oma hinge ühe iidoli. Otsekohe tõrjuge tagasi! Esmalt uskuge, hiljem mõistke! Kellele aga Jumal annab, et niipea kui ta on uskunud, siis ta ka mõistab, siis see on Jumala and, mitte inimlik kaduv mõte. Kui te veel ei mõista, siis ometi uskuge: üksainus on Jumal Isa ja Jumal Kristus, Jumala Poeg. Mil viisil on nad mõlemad? Nad on üks Jumal. Ent kuidas siis mõlemaid nimetatakse üheks Jumalaks? Mil viisil? Soovid teada saada? Apostlite tegudes üteldakse: „Ja usklike hulk oli üks hing ja üks süda“ (Ap 4:32). Oli palju inimesi, kuid usk oli nad teinud üheks. Neid oli äraarvamatult suur hulk inimhingi: nad armastasid üksteist, ja paljud said üheks; nad armastasid tuliselt Jumalat, ning suurest inimhulgast sai tõeline ühtsus. Kui armastus tegi üheks nii palju inimesi, siis milline on armastus Jumala juures, kus pole mingit vastuolu, vaid rikkumatu ühtsus? Kui maa peal ja inimeste seaski võib armastust olla nii palju, et ta nii paljudest inimestest teeb ühe hinge, kus alati on lahutamatu Isa Pojast ja Poeg Isast, siis kas võiksid seal mõlemad olla muud kui üks Jumal? Et seal nende inimeste puhul võis rääkida niihästi paljudest hingedest kui ka ühest hingest, siis ka Jumalast, kuna ta on sõnulväljendamatu ülim ühendus, tuleb kõnelda kui ühest Jumalast, mitte kui kahest jumalast.

5. Isa teeb, mida tahab, ja Poeg teeb, mida tahab. Ärge pidage ainult Isa kõigeväeliseks, Poega aga mitte! See on eksitus, hävitage see enestes, ärge säilitage seda oma mälus, ärge jooge seda endasse oma usus – ja kui keegi teist ehk millalgi joob, siis oksendagu välja. Kõigeväeline on Isa, kõigeväeline on ka Poeg. Kui kõigeväeline poleks sünnitanud kõigeväelise, siis poleks ta sünnitanud tõelise Poja. Sest kuidas me ütleme, mu vennad, kas suurem Isa on sünnitanud väiksema Poja? Milleks siis öeldakse: ta on sünnitanud? Sest suurem inimene sünnitab väiksema poja, see on tõde; ent kui ta vananeb, siis kasvab too ja kasvades saab tema kujuliseks. Kuid Jumala Poeg ei kasva seepärast, et Jumal ei või vananeda: ta on sündinud täiuslik. Ja täiuslik nimelt sündides, kuna ta ei kasva ega ole ka väiksem: ta on samane. Aga et te mõistaksite kõigeväelisest sündinud kõigeväelist, siis kuulake ise, milline on tõde. Mida Tõde räägib iseendast, see on tõde? Kuidas räägib Tõde? Mida ütleb Poeg, kes on Tõde? (Jh 14:6). /Ta ütleb:/ „Mida teeb Isa, seda teeb ka Poeg“ (Jh 5:19). Poeg on kõigeväeline tegema kõike, mida iganes tahab. Sest kui Isa teeks midagi, mida Poeg ei tee, siis oleks Poeg rääkinud valet, öeldes et „mida teeb Isa, seda teeb ka Poeg“. Ent kuna Poeg on rääkinud tõde, siis uskuge, et „mida teeb Isa, seda teeb ka Poeg“ – ja te usutegi kõigeväelist Poega. Ehkki te ei väljenda seda ütlust usutunnistuses, ometi on ta see, mida selgelt näitate siis, kui usute ühte ja samasse Jumalasse. Kas austab keegi Isa, kui ta ei austa Poega? Seda rääkivad hereetilised jumalateotajad ariaanid, mitte mina. Ent kuidas ütlen mina? /Mina ütlen:/ Kui keegi austab Isa, kes ei austa Poega, siis Poeg valetab, kui ta ütleb: „Kõik, mis on Isal, on minu päralt“ (Jh 16:15). Rohked ja loendamatud on tunnistused /Pühakirjas/, millega kinnitatakse, et Poeg tõesti on Jumala Isa Poeg ja Jumal Isa tõesti on sünnitanud Jumala Poja ning Isa ja Poeg on üks Jumal.

III. 6. Kuid me peame nägema, mida see Jumala, kõigeväelise Isa ainus Poeg on teinud meie pärast ja kuidas ta on kannatanud meie tõttu. Sündinud Pühast Vaimust ja neitsi Maarjast! Ta on Jumal, kuivõrd samane Isaga ja sündinud Pühast Vaimust, kuid neitsi Maarja poolest tavaline inimene, et tervendada kõrke. Inimene on ennast ülendanud ja on langenud: Jumal on ennast alandanud ja on üles tõusnud. Milles seisneb Kristuse alandlikkus? Jumal on sirutanud kadunud inimesele käe. Ta on laskunud meie juurde, kes me langenud oleme, ja pöördunud meie poole, kes me kadunud oleme. Me peame /temast/ kinni haarama ja üles tõusma, et mitte sattuda nuhtlusesse. Niisiis, see ongi tema pöördumine /meie poole/, et ta sündis Pühast Vaimust ja neitsi Maarjast. Ja ta on ise sünni poolest inimlik, madal ja kõrge ühtlasi. Mille poolest madal? Seepärast, et inimene on sündinud inimesest. Mille poolest kõrge? Kuna neitsist. Neitsi on eostunud, neitsi on ilmale toonud ja pärast sünnitamist on ta jäänud neitsiks.

7. Mis sai siis edasi? Kannatanud Pontius Pilatuse ajal! Kaitset teostas ja kohtunik oli Pontius Pilatus ise – kannatas aga Kristus. Kohtuniku nimega on märgistatud aegu, mil ta kannatas Pontius Pilatuse all. Sest siis ta on kannatanud, risti löödud, surnud ja maha maetud. Kes? Mil viisil? Kelle eest? Kes? Jumala ainus Poeg, meie Issand. Mil viisil? Risti löödud, surnud ja maha maetud. Kelle eest? Jumalateotajate ja patuste eest. Suur austus! Suur tänu! „Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?“ (Ps 116:12).

8. Sündinud enne kõiki aegu, enne kõiki ajastuid! Sündinud enne! Kuidas enne, kui teda polnud enne? Ärge üldse mõelge mingit aega enne Kristuse sündi, mil ta sündis Isast! Ma räägin sündimise kui sellise kaudu, kuidas kõigeväelise Jumala ainus Poeg on meie Issand, ma kõnelen esmalt sellest. Ärge arvake tema sündimises aja algust, ärge mõelge mingit igaviku ajajärku, mil oli Isa, kuid ei olnud Poega. Milline on Isa, selline on Poeg! Ja milline ta on siis, kui ei ole algust? Kui Isa on alati alguseta, siis on alguseta ka Poeg. Sa küsid, et kuidas ta on sündinud, kui tal ei ole algust? Igavesest igavesti! Iialgi pole Isa olnud ilma Pojata, kuid ometi on Poeg sünnitatud Isast. Kust leida sellele mistaheski võrdlust? Meie elame ju maistes oludes ja kuulume nähtava loodu hulka. Annaks mulle võrdlust maa? Ei anna. Lubaks mulle piisavat võrdlust lainete element? Tal ei oleks seda võtta. Leiaksin küllaldast võrdlust mõne looma juures? Ka tema ei või seda anda. Iga olevus muidugi sünnitab ja see, kes sünnib, on sarnane sellele, kes sünnitab. Kuid isa on esmalt ning alles seejärel sünnib poeg. Leiaksime kusagilt üheaegset, usuksime samaigavest. Kui suudaksime leida, et mingi isa on üheaegne oma pojale ja poeg on üheaegne oma isale, siis usuksime, et ka Jumal Isa on üheaegne oma Pojale, aga Jumal Poeg on oma Isale samaigavene. Maa peal me võime leida küll midagi üheaegsena, iial aga ei saa leida midagi samaigavest. Pangem tähele üheaegset, uskugem samaigavest! Tähelepanelikumaks ehk teeks teid keegi, kes küsiks: millal võidakse leida, et isa on üheaegne oma pojale ja poeg üheaegne oma isale? Kui sigitab isa, siis ta eelneb aja poolest, kui sünnib poeg, siis ta järgneb ajaliselt. Ent kuidas võib siis isa pojale või poeg isale olla üheaegne? Esindaks teile tuli isa, siis oleks valgus poeg: ennäe, leidsimegi üheaegsed! Niipea kui on algust saanud tuli, kutsub ta otsekohe esile valguse: ei ole tuld enne valgust ega valgust pärast tuld. Ja kui me küsime: kumb kumba tekitab, kas tuli valgust või valgus tuld – siis ruttate kõik kohe oma sünnipärase mõistuse ning aru loomupärase elutarkusega kinnitama: tuli valgust, mitte valgust tuld. Ennäe, „isa“ on alguse saanud, ennäe, „poeg“ samuti: kumbki pole eelnev ega järgnev. Ennäe, seega on alguse saanud isa, ennäe, poeg on samuti alguse saanud. Kui ma olen teile näidanud isa, kes on saanud alguse, ja ühtlasi poega, kes on saanud alguse, siis uskuge, et Isa ei ole algust saanud ja samuti pole ka algust saanud Poeg – see igavene, kes on Isaga samaigavene. Kui edasi jõuate, mõistate: nähke vaeva, et jõuda edasi! Te olete /ristimise läbi uude ellu/ sündinud, aga peate kasvama, sest keegi ei alga täiuslikuna. Jumala Poeg on sünni poolest täiuslik seepärast, et ta on sündinus ajatult, on samaigavene nagu Isagi ning eelnev kõigele mitte ajaliselt, vaid igavesti. Niisiis, ta on sündinud Isaga samaigavesena – ja tema soo kohta ütleb prohvet: „Kes jõuab lugeda tema sugu?“ (1Ms 15:5 Ho 2:1). Ta on sündinud Isast ajatult ning ilmale toodud neitsist aja täitumisel. Sellele ilmaletulekule olid ajad eelnenud. Sobival ajal, siis kui ta tahtis, kuna teadis, just siis ta tuli ilmale: sest ta pole sündinud seda tahtmata. Keegi meist ei sünni seepärast, et ta seda tahab, ja keegi meist ei sure, siis kui ta tahab: tema tuli ilmale, siis kui ta tahtis – ja siis kui ta tahtis, on ta ka surnud: sündis neitsist, nagu tahtis, suri ristil, nagu tahtis. Ta tegi mida iganes tahtis, sest ta oli inimene niivõrd, kui Jumal jäi varjatuks: siia tulnud Jumal ja siit võetud inimene, üks Kristus, Jumal ja inimene.

9. Mida ma ütleksin tema risti kohta? Mida nimetaksin? Ta valis raskeima surma, et tema tunnistajad ei kardaks mingit surma. Inimesena ta õpetas, ristil näitas eeskuju kannatuses. Vaeva on seal seepärast, et ta risti löödi: vaeva eeskuju – rist; vaeva tasu – ülestõusmine. Ta näitas meile ristil, kuidas vastu pidada, ülestõusmisega ta näitas seda, mida peame lootma. Edasi on ta öelnud kõrgeima kohtunikuna: Vii täide ja tõuse üles, näe vaeva ja võta vastu tasu – võitle võitluses ja sind kroonitakse (Jk 1:12, Ilm 2:10 jm). Mis on vaev? Kuulekus. Mis on tasu? Ülestõusmine enam suremata. Miks on juurde lisatud: enam suremata? Seepärast, et Laatsarus tõusis üles, ent suri uuesti (Jh 11): ülestõusnud Kristus aga „enam ei sure, surm ei valitse enam ta üle“ (Rm 6:9).

10. Kiri ütleb: „Iiobi kannatlikkusest te olete kuulnud ja näinud Issanda antud otsa“ (Jk 5:11). Kui loetakse seda, kui palju Iiob on kannatanud, siis ikka võpatatakse, kohkutakse ja kardetakse. Ja mis ta on tagasi saanud? Kaks korda enam kui kaotas. Kuid inimene ärgu soovigu kannatada ajalike hüvede pärast ega öelgu endale: kui ma talun kaotust, siis Jumal kingib mulle kaks poega! Sest Iiob sai kõik tagasi kahekordselt ja sigitas samapalju poegi kui oli enne. Kas neid siis pole kahekordselt? On küll kahekordselt, sest ka nood elasid. Ärgu keegi öelgu: kui ma kannatan kurja, siis Jumal tasub minule, samuti nagu ta tasus Iiobile! Sest see ei oleks enam kannatlikkus, vaid himu. Sest kui tollel pühal mehel ei oleks olnud kannatlikkust, poleks ta vapral talunud seda, mis juhtus. Kust ta oleks võtnud tunnistust, mille talle andnuks Issand? Issand ütleb: „Oled sa tähele pannud minu poega Iiobit? Sest maa peal ei ole keegi tema sarnane: ta on laitmatu mees, tõeline Jumala austaja“ (Ii 2:3). Millise tunnistuse, vennad, on see püha mees pälvinud Jumalalt! Ja ikkagi tahtis kuri naine viia teda oma veenmisega eksiteele, sest ka tema omab selle mao loomust, kes just nagu paradiisiski eksitas esimese Jumala loodud inimese (1Ms 2:1-6), nõnda ka nüüd veel jumalateotust lubades arvas suutvat eksitada meest, kes meeldis Jumalale. Kui palju ta on kannatanud, vennad! Kes suudaks nii palju kannatada oma asjade, kodu, poegade pärast, omaenese ihu ja võrgutaja naise tõttu, kes talle veel olid jäänud? Sest kurat oleks naisegi, kes veel oli alles jäänud, kõrvaldanud, kui ta poleks teda endale alles hoidnud abilisena – nagu ka siis, kui ta esimese inimese alistas Eeva kaudu, hoidis Eeva alles. Kui palju ta küll on kannatanud! Ta kaotas kõik, mis tal oli: ta maja langes kokku – oh, kui ainult – see lömastas ka pojad. Ja kuigi teda suurelt valdas kannatus, kuulake, kuidas ta sellele vastas: „Issand on andnud, Issand on võtnud – nii nagu Issandale meeldis, nõnda ta tegi – Issanda nimi olgu kiidetud!“ (Ii 1:21). Kui ta on võtnud, mida ta on andnud – /see väljend/ väidaks justkui seda: ta on võtnud viimseni ja hävitanud kõik siis, kui ta jätab mind paljaks ning hoiab puutumata üksnes mind ennast. Ent mis võib mul puududa, kui mul on Jumal? Või mis saab mulle kasuks tulla, kui mul ei ole Jumalat? – Võetud on kuni ihuni ja löödud teda haigusega pealaest jalatallani, kui kogu keha mädanikuga üle valgus ja ussidest kubises. Kuid tema tõendas veelgi ning isegi kinnitas oma kõikumatust Jumala suhtes. Tahtis teda ka naine – kuradi abiline, mitte mehe lohutaja – mõjutada jumalateotamisele ning ütles: „Kui kaua sa mõtled seda kannatada? Nea Jumalat ja sure!“ (Ii 2:9). Aga kuna teda oli alandatud, siis teda ka ülendati. Ja seda tegi Issand, et näidata inimestele: nüüd ta kaitses oma sulast ise kõrgemas taevas. Nõnda ülendas ta alandlikku Iiobit, alandas aga kõrki kuradit, sest „ta alandab üht ja ülendab teist“ (Ps 75:8). Et aga keegi, mu armastatud vennad, kui kellelegi kunagi mingeid selliseid kannatusi osaks saab, ei loodaks siit tasu. Kui keegi mingeid kahjusid kannab, siis ärgu ta näiteks öelgu: Issand on andnud, Issand on võtnud – nii nagu Issandale meeldis, nõnda ta tegi – Issanda nimi olgu kiidetud – selle mõttega, et saada kahekordselt. Jumalat kiidab kannatlikkus, mitte himu. Kui sa ihkad selles, mida sa oled kaotanud, kaks korda rohkem tagasi saada ja seepärast kiidad Jumalat, siis kiidad sa himust, mitte armastusest. Kui sulle ei näita isegi pühad mehed eeskuju, siis sa petad ennast. Kui Iiob kõike kannatas, siis ei lootnud ta kahekordset. Niihästi tema esimeses tunnistuses, kui ta kandis kahju ja kaotas pojad, kui ka teises, mil ta haavade piinu kandis juba kehaliselt, võib tähele panna seda, mida ma ütlen. Tema esimese tunnistuse sõnad on need: Issand on andnud, Issand on võtnud – nii nagu Issandale meeldis, nõnda ta tegi – Issanda nimi olgu kiidetud! Ta oleks võinud öelda: Issand on andnud, Issand on võtnud, ta võib uuesti anda, mida ta on võtnud, ta võib rohkem anda, kui on ära võtnud! Kuid ta ei öelnud seda, vaid ta ütleb: nõnda nagu Issandale meeldis, nii on sündinud – ja et see meeldib temale, siis meeldigu see ka mulle! Mis meeldib heale Issandale, see meeldigu ka alistuvale sulasele, mis meeldib arstile, see meeldigu ka haigele! Kuula tema teist tunnistus, mida ta ütles oma naisele: „Sa oled rääkinud nagu üks sõgedatest naistest. Kui oleme head saanud Jumala käest, mispärast ei talu me kurja?“ (Ii 2:10). Ta ei lisanud juurde – juhul kui oleks lisanud, siis oleks ta rääkinud tõtt –, et Issand on võimeline taastama mu ihu ka endisse seisukorda ning mitmekordistama seda, mida ta on meilt ära võtnud: ärgu nähtagu siin kannatlikkust sellise lootusega! Seda ta ei ole öelnud, seda ta pole lootnud. Kuid õpetamaks, et Issand on andnud sellele, kes ei looda tasu, on meile õpetatud ka seda, et Jumal on abiks ka siis, kui ta midagi temale tagasi ei annaks – mida võime näha juba tema varjatud elukroonist. Ja kuidas seepärast ütleb Pühakiri, õhutades kannatlikkusele ning lootusele tulevase, mitte praeguse tasu jaoks? /Ta ütleb:/ Iiobi kannatlikkusest te olete kuulnud ja näinud Issanda antud otsa! Miks te näete „Iiobi kannatust“ ja mitte „tema antud otsa“ Iiobile? Sa avaksid kõri kahekordse järele, kui ütleksid: tänu Jumalale, ma kannatan välja, kui kahekordselt tagasi saan nagu Iiob. Iiobi kannatlikkusest Jumala antud otsa! Iiobi kannatlikkust me mõistame uuel viisil, samuti Jumala antud otsa. Millist Jumala antud otsa? – „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?“ (Ps 22:2, Mt 27:46). Need on ristil rippuva Issanda sõnad. Ta ütles need, silmas pidades nüüdset õnne – ja mitte püsivana igavesti, mil alles on Issanda antud ots. Juudid hoiavad teda vangistuses, juudid pilkavad teda, juudid seovad ta kinni, kroonivad teda okaspärjaga, mõnitavad sülgamistega, piitsutavad, puistavad üle sõimuga, riputavad puule, torkavad odaga ning lõpuks matavad maha – ta on nii mahajäetud. Ent kelle poolt? Nende teotajate poolt. Niisiis, seepärast ole sinagi kannatlik, et sa tõuseksid üles ega sureks, s.t. kui sa sured, siis nagu Kristus. Sest me loeme nõnda: „Kristus on surnuist üles tõusnud, enam ta ei sure“ (Rm 6:9).

IV. 11. Uskuge, ta on üles läinud taevasse! Uskuge, ta istub Isa paremal käel! Istumist mõistke elamisena, sest nõnda me räägime ka inimeste puhul: näiteks, „oma isamaal ta istub ehk elab kolm aastat“ – ja nii väidab Kirigi kedagi istunud ehk elanud linnas pikka aega (1Kn 2:38). Ega keegi ometi istu, iial püsti tõusmata! Ka inimeste elukohti nimetatakse istekohtadeks. Kuid millistes elamutes ainult istutakse ega tõusta püsti, kõnnita ega lamata? Ja ometi kutsutakse neid istekohtadeks. Nõnda siis uskuge Kristust elamas Isa paremal käel, seal ta on. Aga teie süda ärgu küsigu: mis ta seal teeb? Ärge ihake teada saada, mida ei saa teada: teile on küllalt, et ta on seal. Ta on õnnis ja õndsuses, mida nimetatakse parempoolseks Isast: tema õndsuse põhjus on parempoolsus Isast. Kui me seda mõistame kehaliselt, et ta istub Isast paremal, siis too ise on vasakul poolel. Ent kuidas on see üldse võimalik, et me neid nõnda vastandame, seadis Poja paremale õndsusse ja Isa vasakule poolele õndsusetusse? Seal on kõik parempoolne, kuna seal pole õndsusetust.

12. Sealt tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle! Elavate üle, kes veel on järele jäänud, ja surnute üle, kes on juba lahkunud. Seda võib mõista ka nii: elavate kui õigete ja surnute kui ülekohtuste üle. Sest mõlemate üle ta mõistab kohut igaühele oma tagasi andes. Õigetele ta ütleb kohtus: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!“ (Mt 25:34). Valmistuge selleks ette ja oodake seda, seepärast elage ja elage just nõnda, seepärast uskuge ja teid ristitakse, et võidaks teile öelda: Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Ent kuidas ta ütleb vasakul käel olijaile? /Ta ütleb:/ „Minge igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!“ (Mt 25:41). Nõnda mõistab Kristus kohut elavate ja surnute üle! Esmalt on räägitud Kristuse ajata sündimisest, teiseks on räägitud Kristuse ilmaletulekust neitsi kaudu aja täitumisel, räägitud on veel Kristuse kannatusest ning kõneldud ka kohtumõistmisest Kristuse poolt. Täiesti on ära öeldud see, mida oli rääkida Kristusest, Jumala ainsast Pojast, meie Issandast, kuid täielikult ei ole veel õpetatud Kolmainsust.

V. 13. Usutunnistuses on öeldud: Ja pühasse Vaimusse! Kolmainsus on üks Jumal ühe loomuse, olemuse ja väega, igati võrdne tervik, kelles ei ole mingit lahknevust ega erinevust, vaid lakkamatu armastus. Tahate teada, mil viisil Püha Vaim on Jumal? Teid ristitakse ja te saate tema templiks. Apostel ütleb: „Kas te ei tea, et teie ihu on teie sees oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt?“ (1Kr 6:19). Jumal elab templis. Seepärast kästi ka kuningas ja prohvet Saalomonil ehitada Jumalale tempel. Kui ta oleks ehitanud templi päikesele, kuule, mõningaile tähtedele või inglitele, kas Jumal poleks seda siis hukka mõistnud? Aga et ta ehitas templi Jumalale, siis tähendab see Jumala austamist. Ja millest ta ehitas? Puidust ning kividest. Sest Jumalale sobib teha oma sulase kaudu endale elupaik maal, kus teda palutakse ning meelde tuletatakse. Selle kohta ütleb õnnis Stefanos: „Saalomon ehitas temale koja, kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtus“ (Ap 7:47j). Seega kui meie ihud on Püha Vaimu tempel, siis milline on Jumal, kes on ehitanud templi Pühale Vaimule? Ikkagi Jumal! Sest kui meie ihud on Püha Vaimu templiks, siis on templi Pühale Vaimule ehitanud see, kes ka meie ihud. Pange tähele apostli öeldut: „Jumal on ihu ühte liitnud, andes sellele, millel oli puudu, rohkem au“ (1Kr 12:24). Sellega väidetakse erinevate kehaosade kohta, et nad ei ole ihus lahkemeelselt. Jumal on valmistanud meie ihu. Jumal on loonud rohu, kes on siis loonud meie ihu? Millega kinnitame, et Jumal lõi rohu? Kes ehib, see loob. Loe evangeeliumit, see ütleb: „Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib“ (Mt 6:30). Nõnda siis loob see, kes ehib. Ja apostel ütleb: „Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui see enne ei sure. Ja mida sa külvad, sa ei külva selle ihuna, mis peab tõusma, vaid paljast iva, olgu nisuiva või mistahes iva. Aga Jumal annab temale ihu, millise tahab, ning igale seemnele tema eriomase ihu“ (1Kr 15:36jj). Kui siis Jumal on loonud meie ihud, kui Jumal on valmistanud meie kehaosad ning meie ihud on Püha Vaimu tempel – siis ärge kahelge, et Püha Vaim on Jumal. Ja ärge tükeldage Jumalat kolmeks, sest Isa ja Poeg ja Püha Vaim on üks Jumal. Nõnda uskuge!

VI. 14. Usutunnistus ütleb Kolmainsuse heakskiitmise järel: Püha Kirikut! On selgitatud Jumal ja tema tempel. Apostel ütleb: „Sest Jumala tempel on püha ja seesama olete teie"“ (Rm 3:17). See on püha kirik, üks, tõeline, üldine kirik, võitlev kõige hereetilise vastu: ta suudab võita, kuid ei või saada võidetud. Kõik hereetikud on temast lahku löönud, just nagu puust ära lõigatud kuivanud kõlbmatud oksad (Jh 15:6) – tema ise aga püsib oma juurtel, oma elus, oma armastuses. „Surmavalla väravad ei võida seda“ (Mt 16:18).

VII. 15. Pattude andeksandmist! Usutunnistus saab täielikult teie omaks siis, kui teid ristitakse. Keegi ärgu öelgu: ma olen ehk korda saatnud midagi sellist, mida mulle andeks ei anta. Mida te olete teinud? Mil määral olete toime pannud? Nimeta midagi hirmsat, milles olete süüdlaseks osutunud, rasket, õudset, millest mõtlemastki tagasi kohkud – mistahes vägivalda sa tarvitanukski, pole te ju ometi Kristust surmanud! Miski pole halvem sellest teost, sest midagi pole paremat Kristusest. Kui ülekohtune on tappa Kristus! Juudid tema küll hukkasid, aga seejärel uskusid paljud temasse ning on joonud /armulaual/ tema verd: nende patt, mida nad olid teinud, anti neile andeks. Kui saate ristitud, siis püsige eluteel ja Jumala käskudes, et te ristimist säilitaks lõpuni. Ma ei ütle teile, et te siis elaksite ilma patuta, sest on andeksantavaid /patte/, ilma milleta seda elu ei ole. Ristimine on võetud tarvitusele kõikide pattude tõttu – kergemate eksimuste pärast, ilma milleta me elada ei suuda, on kasutusel palve. Kuidas kõlab palve? „Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“ (Mt 6:12). Üks kord pestakse meid puhtaks ristimisega, palve läbi pestakse meid puhtaks iga päev. Kuid ärge saatke korda seda, mille pärast oleks vältimatu teid Kristuse ihust eraldada: see jäägu teist kaugele! Need, keda näete pattu kahetsemas, kahetsevad just seepärast, et nad on nurjatusi toime pannud või abielurikkumisi või muid jubedaid toiminguid. Kui nüüd teie patud on kerged, siis võimaldab neile kustutust igapäevane palve.

VIII. 16. Seega antakse kirikus patte andeks kolmel viisil: ristimises, palves ja kahetsuse suurimas alanduses – siiski Jumal ei andesta patte muidu, kui ainult ristituile. Need patud, mida ta kõige esmalt andeks annab, andestab ta ainult ristituile. Millal? Siis kui ristitakse. Patte, mida palujaile ja kahetsejaile hiljem andeks antakse, ta andestab just neile – annab andeks ristituile. Kuidas siis ütleksidki „Meie Isa“ need, kes pole veel lasteks sündinudki? Niikaua kui olete katehhumeenid, valitsevad kõik patud teie üle. Ja kui katehhumeenide üle, kui palju siis enam paganate üle? Kui palju enam hereetikute üle? Aga hereetikute ristimist me ei muuda ümber. Mispärast? Seepärast, et ristimine on neil nii, nagu on reeturil mõni iseärasus. Just nõnda on neil seal ristimine: on, kuid mille kaudu neid hukka mõistetakse, mitte millega neid kroonitakse. Ja kui reetur hakkab end parandama, kuidas siis söandab keegi tema iseärasust ümber muuta?

IX. 17. Meie usume veel ihu ülestõusmist, mis on ennetatud Kristuses selleks, et ka ihu loodaks seda, mis varem on toimunud peaga. Kristus on kiriku pea, kirik on Kristuse ihu (Ef 5:23, 1:22j). Meie pea on üles tõusnud, üles läinud taevasse – ja kus on pea, seal on ka ihuliikmed. Mil viisil ihu ülestõusmist? Et keegi juhuslikult ei arvaks, et nagu Laatsaruse puhul – et sa teaksid, et see nii ei ole –, siis on juurde lisatud: igavest elu! Jumal loob teid uueks, Jumal hoiab ja kaitseb teid, Jumal juhib teid endasse, kes ta ise on igavene elu. Aamen.

Tõlkinud Arne Hiob.

Ilmus veebilehes Meie Kirik esmalt 2007. aastal.