Kristlik kuulutus kohtus antiikmaailmaga, kus seksuaalsel käitumisel puudusid piirid. Kristluse õpetus seksuaalsusest oli revolutsioon, mis raputas kogu ühiskonda.

Paulus kirjutas oma kirju 1. sajandi kogudustele maailmas, kus kristlik moraal oli tundmatu. Pauluse sõnum Jumalast, kes kutsub inimesi pühadusele, sh seksuaalsuse valdkonnas, tabas kultuuri, mille jaoks taoline mõtteviis oli täiesti tundmatu. Armastus oli kreeka mõtlemises eelkõige esteetiline kogemus. Armastusejumal Erost kujutati noore mehena ning noormehi ja poisse peeti ilu ja iha kehastuseks. Antiiksetes kreeka tekstides on rohkelt viiteid püüdlustest luua noorte poistega homoseksuaalsed suhted.

Roomas oli seksuaalsus põimitud võimu ja maskuliinsuse taotlemisega. Rooma mees oli vaba võtma, mida tahtis – oli siis tegemist naise, poisi või orjaga. Seksuaalne aktiivsus oli võimu sümbol. Seksuaalses mõttes domineeriv pool oli austatud, alistuvat või «feminiinset» rolli põlati. Seda võidi siiski tunnustada, kui mees muul viisil näitas oma võimu ja maskuliinsust. Teadaolevalt Julius Caesar «mängis naist» Bitüünia kuningaga ning tema elu kirjeldati pilklikult: «iga naise mees ja iga mehe naine».

Poiste institutsionaalne ärakasutamine

Pederastia ehk täiskasvanud mehe ja murdeealise poisi seksuaalsuhe oli ühiskondlikult aktsepteeritud ja juurdunud nähtus. Kreeklaste jaoks oli see osa kasvatusest ning positiivne vahend nooruki arengu edendamiseks. Roomlasest mees võis enda väljavalitud nooruki heaks kulutada hiigelsummasid.

Tegelikkuses oli see süstemaatiline ärakasutamine. Poisse vägistati perekonna nõusolekul aastaid. Taolist mehe ja poisi vahelist armastussuhet ülistati sügava kiindumuse ja pühendumuse väljendusena. Sageli peeti pederastiat armastuse puhtaimaks vormiks, kõrgemaks mehe ja naise vahelisest armastusest.

Noorte poiste seksuaalne ärakasutamine algas sageli varases murdeeas. Poisse õpetati pidama end biseksuaalideks. Gymnasion oli koht, kus noored mehed tegid sporti, õppisid ja sotsialiseerusid. Nendes antiigi võimlemissaalides treeniti alasti. Roomlaste sport oli põimunud seksuaalsusega. Gymnasionites õpetati poisse mitte võõrastama seksuaalset suhet teiste meestega.

Naist peeti mehe karistuseks

Naisi peeti omakorda nii füüsiliselt kui vaimselt nõrgaks. Neid peeti meestest alaväärtuslikumateks ning vaid pisut enamaks orjadest. Antiik-Kreeka abielus naised olid oma kodus praktiliselt vangis. Roomas oli neil õigusi rohkem, aga tänapäeva standardi kohaselt olid nad siiski armetus positsioonis. Naise väärtus sõltus sageli tema võimest saada lapsi.

Kreeka mütoloogia järgi oli naine loodud mehele karistuseks. Põlgus naiste vastu sai rooma meestele ettekäändeks olla oma naistele truudusetu. Mehel oli enamasti armukesi ning tal oli vabadus rahuldada oma seksuaalseid vajadusi väljaspool abielu. Kirjanik Marcus Valerius Martialis (40–104 pKr) laitis naisi armukadeduse pärast, kui mehed seksisid orjapoistega. Seevastu naine, kes tabati truudusetuselt, võis saada süüdistuse abielurikkumises.

Seksuaalseid piire oli vähe. Monogaamia oli haruldane ning nn vabad suhted olid avalikult tunnustatud. Rooma mehelt eeldati mõlemast soost prostituutide külastamist. Tugeval mehel oli meessoost armukesi isegi siis, kui ta oli abielus. Meestevahelise homoseksuaalsed suhted olid sotsiaalselt tunnustatud. Orjade vägistamisest ei tehtud üldse mingit küsimust.

Keisrite moraalitu eluviis

Kõige selgema pildi roomlaste seksuaalelust andsid Rooma keisrid. Jeesuse surma ajal oli keisriks Tiberius. Räägitakse, et ta lõi avalike vahenditega rahastatud ametikoha oma seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks. Tiberiust teatakse pedofiili, seksuaalse kiskja, vägistaja ning biseksuaalse abielurikkujana.

Pärast Tiberiust tõusis keisriks Caligula, kes lasi mõrvata oma venna ning sundis oma äia tegema enesetapu. Ta elas intsestlikus suhtes oma õdedega. Mõnikord vägistas ta teda külastanud abielupaaride naisi. Räägitakse, et ta seksis meessoost näitlejate, vabastatud orjade ja pantvangidega. Rooma ajaloolase Suetoniuse järgi meeldis Caligulale riietuda naiste rõivastesse.

Claudius valitses keisrina 41–54 pKr. Ta oli Suetoniuse kirjeldatud keisritest ainuke, kes ei praktiseerinud homosuhteid. Ometigi oli ta kuus korda abielus, neist ühel puhul oma vennatütrega. Suetoniuse järgi ei olnud Claudiuse naistehimul piire.

Keiser Nerot (keisrina 54–68 pKr) teatakse kristlaste tagakiusajana. Ka Nero riietus mõnikord naiste rõivastesse ja harrastas vägistamist. Räägitakse, et ta sidus lapsi posti külge ning kasutas nende vastu seksuaalset vägivalda. Keiser Nero oli abielus kahe mehega. Tema esimene mees Sporus oli transvestiit, kes riietus naiseks ning esitles end naisena. Seksuaalse arengu pidurdamiseks oli ta kastreeritud. Seksuaalsuhtes etendas Sporus naise rolli. Nero nimetas Sporust «prouaks», «kuningannaks» ja «armukeseks».

Rooma keiser Elagabalus (203–222) abiellus omakorda Hieroklese-nimelise meesorjaga. Elagabalus rõivastus naiseks, kasutas meiki ning nimetas ennast Hieroklese naiseks. Elagabalus palu arstidelt, et need lõikaksid talle naise suguelundid ning tõotas neile suurt tasu, kui need suudaksid teha ta naiseks.

Kristlus kulgeb vastuvoolu

Rooma keisrid oli Uue Testamendi aja seksuaalse moraalituse võrdkujud. Piibli sõnum vastandus otseselt nende eluviisile ja moraalile – ning antiikmaailmas tähendas see jumalapilget. Keisri jumaldamine kuulus rooma identiteedi juurde ning nende eluviisi kritiseerimine tähendas ühiskonna alustalade kõigutamist. Seetõttu seadis Jumala tahte ülendamine kõrgemaks keisri omast varajaste kristlaste elu ohtu.

Kristlased ei nõustunud ümbritseva kultuuri seksuaalmoraaliga, vaid julgelt vastandusid sellele. Korintlaste poole pöördudes kirjutas Paulus kuulajate poole, kes olid kasvanud maailmas, kus moraalitus oli norm. Paljud neist olid elanud keset pornograafilist kunsti, usulisi seksuaalriitusi ning ärakasutamiskultuuri. Paljud kristlaseks pöördunud olid ka ise ärakasutamise ohvrid. Oli mehi, kellel oli homoseksuaalseid kogemusi ning neid, kes oli kasutanud prostituute või kasutanud ära orje.

Selles valguses oli kristlik seksuaalmoraal revolutsiooniline. Oma aja kultuurist erinev õpetus tegi esimese sajandi kristlastest peagi ühiskonna vaenlased.

Meie aja maailma suhtumine kristlusesse ning selle arusaama seksuaalsusest meenutab üha enam Roomat. Kristlasi peetakse sageli kitsarinnalisteks ning vabadust piiravateks. Ometigi ei muuda see Jumala tõde, isegi kui meie kultuur selle hülgaks.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal