Kõigepäält tunnistab Õnnistegija oma sõnaga, et suremine mitte meie elu ära ei hävita, mitte meile otsa ei tee, nagu uskumata inimesed arvavad. Sellega kinnitab Jeesus ka omalt poolt seda ülivana usku, mis kõigil rahvastel igal ajal on olnud, et pärast maapäälist elu veel üks tõine elu on tõises ilmas. Nõnda uskusivad ka meie esivanemad ju pagana ajal. Vana Eesti usu järele läksivad hinged, kui nad surmas ihust lahkusivad, uude ilma, mis Toonelaks ehk Manalaks kutsuti. Sääl elasivad nemad sarnasel kombel edasi, kui nad maa pääl olivad elanud… Jeesus ja tema apostlid ei ole seda igavese elu usku mitte tühjaks mõistnud, vaid ainult puhastanud, kõrgema kraadi pääle tõstnud ja vaimulikumaks teinud, kõiki lihalikka arvamisi tõise ilma elust maha kustutades ja ära kaotades. Surm on ristiinimesele värav tõise, ülemasse ilma, järk ehk jaam igavesesse, õndsasse elusse. Kui meie sureme, siis uinume ainult ajuti magama. See on Jeesuse Kristuse ja tema terve evangeeliumi õpetus.

On surm magamine, nagu Õnnistegija ütleb, siis on tema tõiseks meile puhkamine ehk hingamine rahus. Sellepärast paneb ka ristikogudus sagedasti oma lahkunud liikmete, isade ja emade, vendade ja õdede, poegade ja tütarde ristide pääle see päälkirja: «Siin hingab Jumala rahus see ehk see inimene». Püha kiri kinnitab niisugusid päälkirju, kui tema ütleb: «Õndsad on need surnud, kes Issandas surevad sest ajast; tõesti, ütleb Vaim, et nemad peavad hingama omast vaevast ja nende teod käivad ka nende järel.»

Et surm magamine on, siis ei kesta see igavesti, meie ärkame ükskord surma unest üles. Eluvürst Jeesus Kristus, kes ise kolmandal päeval hauast tõusis, saab ka meid üles äratama viimsel päeval, kui tema taeva pilvis tagasi tuleb kohut mõistma elavate ja surnute pääle. Kes ise surma ära on võitnud ja hukkaminemata põlve valge ette toonud, see annab ka meile uue elu. Meie lihalik ihu maetakse mulda ja muudetakse pea põrmuks, aga põrmust tõuseb uus, vaimulik ihu üles, mis taevast kuju kannab ja Õnnistegija äraseletatud ihu sarnane on. Meie matmised on külvamine lootuse pääle. Meie lihalik ihu on nagu nisu iva, mis maa sisse pannakse. Iva mädaneb mullas ära, aga kõigevägevam Looja laseb imelikult vanast kaduvast terakesest uue taime tärgata, mis kasvab, haljendab, õitseb ja vilja kannab. Surijast ivakesest tõuseb uus elu. Nõnda ärkame ka meie ükskord surma unest jälle uuele elule.

Oleme meie suurel ja imelikul ärkamise päeval üles tõusnud ja käime uues elus, siis saame meie ükstõist jälle nägema, nagu ärkaja magaja unevoodilt jälle elavate omaste hulka astub ja nende keskes käib. Inimesed on ühenduse pääle loodud, see ühendus ei saa ka uues elus mitte puuduma, vaid ta saab sääl veel täielisem ja ülem olema, kui siin patuses ja puudulises ilmas. Kes ju siin usus, armastuses ja lootuses kui Jumala lapsed ühendatud olivad, neid kogutakse sääl uueks Issanda perekonnaks. Omaksed tervitavad omaksid, sõbrad sõpru, tutvad tutvaid. Kõik lahutuse seinad, mis maailm siin inimeste vahele üles ehitab, langevad sääl auustuse ilmas täiesti maha ja kaovad igaveseks. Meie oleme kõik üks ja ainus Jumala kogudus, ühed armastuses, ühed nägemises ja imestamises, ühed kiitmises ja tänamises, ühed igaveses õndsuses.

Armsad õed ja vennad! Kui meie Jeesuse Kristuse armuõpetuse valguses surma pääle mõtleme ja hauda vaatame, siis ei pimeta haua sügavus mitte. Õnnistegija tõotused ja apostlite seletused põlevad kui heledad küündlad haudade ääres ja teevad surma oru valgeks. Küll leinab ka meie süda ja nutavad meie silmad, kui armsaid omaksid mulla põrmu matame, sest tõsisel armastusel on lahkumine alati raske, aga meie ei lähe mitte «nõnda kurvaks kui tõised, kellel ep ole lootust.» Palju enam, meie laulame ristikogudusega rõõmsas lootuses:

Jeesus, päästja, elab veel,
Sest ma saan ka elu näha,
Elan pärast taevas sääl,
Surm ei või mull’ hirmu teha.
Jeesu liige olen ma,
Mind ei jäta maha ta.

«Mina ei karda ial midagi, ei elades ega surres,» ütles üks usklik mees oma sõbrale, kes teda tema haigevoodi pääl vaatama oli tulnud; «sest kui ma elan, siis on Jumal minu juures, ja kui ma suren, siis saan mina Jumala juures olema.» Kes igavese elu õnnistust oma silmis hoiab ja südames kannab, see mõistab väga hästi ära, mispärast apostel Paulus Vilippi kogudusele kirjutab: «Ma himustan siit lahkuda ja Kristusega olla.» Hinge heites hüüab ristiinimene sellesama Paulusega: «Surm, kus on sinu astel? Põrguhaud, kus on sinu võimus? Tänu Jumalale, kes meile võimuse annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.»

Dr. Jakob Hurt. Elu valgus. Jutluseraamat… Tallinnas, 1907. (Lühendatult.)