Issand ütleb: «Iga teie «jah» olgu «jah» ja iga «ei» olgu «ei», aga mis üle selle, see on kurjast. Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima.» (Mt 5:37; Mt 12:25)

Riik ei ole kiriku õpetuse järgi midagi muud kui jumaliku õigluse tööriist maa peal. On huvitav, et näiteks apostel Paulus kasutab oma kirjas roomlastele riigijuhtidest kõneldes kahte sõna, mida oleme tänapäeval harjunud tarvitama ainult Kiriku töötegijate puhul: ta nimetab neid diakoniteks, s.t Jumala abilisteks või sulasteks, ja liturgideks ehk Jumala teenijaiks või preestriteks. Samal ajal on tänapäeval just riigivõimu tähistamisel oluline taoline ladina keelest pärinev sõna nagu minister, mida vanal ajal tarvitati peamiselt kiriku vaimulike puhul ja mis tähendab samuti sulane või teener.

Me näeme, et nii nagu võime leida pühakirjast juhiseid kirikuelu korraldamiseks, saame sealtsamast ammutada abi ja juhatust ka riigielu juhtimise ja korraldamise mõistmiseks. Apostel Paulus rõhutab, et «ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest», ja sellega ei taha ta mitte kinnitada riigijuhtide ega -ametnike kõigutamatut ja kriitikavaba «jumalikku» autoriteeti, vaid rõhutada, et nii nagu nad on oma ameti ja meelevalla saanud Jumala käest, peavad nad selles ka toimima vastavalt Jumala tahtele ning Temale aru andma. Juhul kui nad ei toimi vastavalt Jumala tahtmisele, on nad minetanud ka oma autoriteedi ja meelevalla – seda tuleb meeles pidada igaühel, kes on mingisse ühiskondlikku või riigiametisse valitud või seatud.

Üks kiriku ülesandeid ongi siinkohal hoida riigivõimul silma peal, teda möödalaskmiste puhul manitseda ning õigete ja heade tegude eest tunnustada. Kindlasti ei tohi see endast kujutada kirumist ega ligimese silmast pinnu otsimist – ja sama kehtib tegelikult iga riigikodaniku puhul, kes ei tohiks näha mitte ainult riigimeeste vigu, vaid peab mõistma ka nende vastutuse, ülesande ja koorma suurust.

Üheks peamiseks veaks, mida teeme nii riigi kui üksikisiku tasandil, on isekus ning oma kaasinimeste mittemärkamine või neist mitte hoolimine. Samal ajal näiteks, kui erakonnad kõnelevad suure suuga üksmeele vajadusest, avaldavad nad enne valimisi reklaame ja loosungeid, mille sõnum on kaugel igasugusest kokkuleppest ja üksmeelest. Selle asemel, et rõhutada kõigi inimeste – ka erinevate poliitiliste vaadetega inimeste – ühist ülesannet ja vastutust riigi ülesehitamisel ning rahva kaitsel ja edendamisel, üritatakse kõigi vahenditega näidata iseennast kui ainsat, kes millekski kõlbab ja midagi ära võib teha. Teised kõik heidetakse suurima mõnuga ning rohkete pilgete või koguni sajatuste saatel üle parda.

Pangem tähele: Jeesuse sõnad sellest, et ükski riik, linn või pere, mis on omavahelises riius lõhenenud, ei saa jääda püsima, kehtivad ka meie puhul siin ja praegu, ning on hoopis teravamad ja olulisemad, kui oskame ehk mõista.

Meil eestlastena on vaid üksainus väike maa, üksainus riik, mis on oma ütlemata õrnas eas tegelikult väga kergesti haavatav, kõigutatav ja murtav. Meid on ainult üksainus miljon – tegelikult vist veel vähemgi – ja see arv paraku ei kasva praegu, vaid hoopis kahaneb.

Miljon inimest on kahtlemata vähe, kui võrdleme ennast näiteks oma suure idanaabri või teiste maailma suurrahvastega. Sellest miljonist ei jää aga järele mitte kui midagi, kui igaüks sikutab oma suunas ja pöörab kõigi teiste poole selja. Samas on miljon inimest kujuteldamatult suur arv, kui mõtleme sellele, mida suudaksime siis, kui me kõik oma jõud kokku paneksime – nagu Vabadussõjas või nõndanimetatud teisel ärkamisajal… Kas meile oleks siis veel üldse miski võimatu?

Ma ei usu, et mingid formaalsed kokkulepped aitaksid. Ma usun, et suudame midagi ühiselt oma rahva ja riigi heaks ära teha ainult siis, kui mõistame igaüks sügavalt oma vastutust kaasinimeste ja Jumala ees – kui Jumala sulased ja oma kaasinimeste teenijad, n-ö lihtrahvast riigijuhtideni välja, ega hakka mingeid oma huvisid ükshaaval liitma või lahutama, vaid püüame küsida seda, mis on Jumala silmis hea ja meelepärane ja täiuslik.

Formaalsed kokkulepped, eriti päevapoliitikast lähtuvate jõudude vahel, tähendavad enamasti vaid teravuste mahanühkimist või pigem kalevi alla peitmist seniks, kuni mõni kõigist neist erinevatest ja ise suunda kiskuvatest jõududest hakkab tundma, et tal pole enam vaja teistega arvestada. Taolisele mõtteviisile me ennast rajada ei saa. Tõeline üksmeel saab võrsuda ainult lepitusest iseenda südames, eeskätt Jumalaga ja seejärel oma kaasinimestega, ning Tema rahu, riigi ja õiguse taotlemisest.

Kui Jeesus ütleb, et ükski riik, mis on isekeskis riius, ei saa püsida, siis samal ajal peitub neis hoiatavais sõnades ka tõotus ja julgustus: kui saame üle omavahelistest vastuoludest ja lõhedest ning rajame end kõikevõitvale ja ühendavale armastusele, siis võime Jumala armust püsima jääda ja vajadusel mägesidki liigutada.

Õnnistatud Eesti Vabariigi 103. aastapäeva!

(Kirjutis valmis algselt aastal 2003)