Eelmises lehenumbris [Eesti Kirik, 25.02.2023] heitis Triin Käpp ühele siinkirjutajatest ette arvamust, justkui oleks Piiblis vastused kõigile küsimustele. Veebiajakirjas Meie Kirik 18. jaanuaril ilmunud artiklis sai öeldud vaid seda, et kristlased ei saa ilma pattu tegemata valida erakondi, mis lubavad abielu mõistele teise tähenduse anda või soovivad seadustada abistatud enesetapu.
Piiblis ei ole vastuseid kõikidele küsimustele. Küll aga on Piibel Jumala Sõna, mis ilmutab meile Jumala tahet ning juhatab teed, kuidas Jumalani jõuda. Selles osas annab Piibel kõik vajalikud vastused.
Probleem on hoopis selles, kuidas Triin Käpp kristlust ja selle alust mõistab. Tema sõnul ei ole lihtsaid vastuseid ning maailm ja kristlus ei ole must-valge, patune ja õige.
Näeme selles väites soovi muuta kristlik usk sõltuvaks inimese isiklikust arusaamast ja kohandada seda postmodernse ilmaliku maailmaga, kus ei tunnistata kindlaid tõdesid.
Taoline mõtteviis ei ole mingil kombel kooskõlas pühakirja ega kiriku õpetusega, sh luterliku arusaamaga pühakirjast, õpetusest ja tõest, meenutades pigem seda, mida peab silmas apostel Paulus, kui ta kirjutab väetitest lastest, «keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada» (Ef 4:14).
Triin Käpp nimetab veebiajakirja Meie Kirik tegijaid konservatiivseteks äärmuslasteks. Kuna meie taotluseks ei ole leiutada midagi uut, vaid pidada kinni ristikoguduse aegade ülesest traditsioonist ja õpetusest ning seda ustavalt kuulutada, siis tähendab see väide õigupoolest kogu traditsioonilise kristluse äärmuslikuks tembeldamist. Millise meelevallaga?
Piibel kõneleb väga otseselt ja selgelt sellest, mis on õige ja mis vale. See, mida luterlus eriliselt rõhutab, on õpetus, et me ei teeni igavest elu välja oma tegudega, vaid Jumal päästab meid armust, Kristuse läbi. Kuid see ei tähenda kuidagi seda, et me ei saa teha ega pea tegema vahet õige ja vale vahel.
Kui me eksime Jumala käskude vastu, siis teeme pattu. Kui me jaatame ja pooldame midagi, mis on vastuolus Jumala ilmutatud tahtega, siis hakkame vastu Jumalale. Armust ja andeksandmisest on võimalik rääkida ainult juhul, kui on olemas selge vahe õige ja väära, hea ja halva vahel.
Ühiskondlikes asjades kehtib Jumala tahe samamoodi nagu vaimulikes. Kristusele on antud kogu meelevald nii taevas kui maa peal. Nii ei ole ka poliitika ega riigijuhtimise puhul tegemist valdkondadega, kuhu kristlasel ei tohiks olla oma usuga asja. Vastupidi, me peame avalikult ja ühiskonnaelus osaledes olema samamoodi kristlased, nagu oleme seda kodus ja kirikus.
Seetõttu peame valimistel usu valguse paistel läbi katsuma parteide programmid. Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisprogrammis on lubadus vastu võtta kas eelkõige homoseksuaalsete paaride jaoks tehtud kooseluseaduse rakendusaktid või nn sooneutraalne abielu. Eesti 200 lubab seista ka abistatud enesetapu seadustamise eest.
Need lubadused on selges vastuolus kristliku käsitusega Jumalast ja inimesest. Just seepärast on EELK ja Eesti Kirikute Nõukogu erinevates seisukohavõttudes korduvalt tauninud homoseksuaalset eluviisi, vastustades selle võimalikku avalikku tunnustamist.
Eesti Kirikute Nõukogu on deklareerinud: «Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida. Nii taunib EKN ka mitteabielulise kooselu ja selle võimaliku õigusliku regulatsiooni kaudu ühiskonnas levivat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist.»
Abistatud enesetapu (eutanaasia) kohta märgib Eesti Kirikute Nõukogu: «Tapmine ei saa kunagi olla halastust osutavaks vahendiks. Seepärast peavad kõik EKNi liikmeskirikud eutanaasiat oma aktiivsetes vormides lubamatuks.»
Siin ei ole ruumi erinevatele tõlgendustele: kui kristlane aitab selliste asjade normiks muutmisele teadlikult kaasa, siis töötab ta vastu sellele, mida Jumal omas Sõnas ütleb.
Nagu öeldud, mainitud valimislubadused on selges vastuolus Jumala ilmutatud tahte ja kristliku õpetusega ja selliste erakondade toetamine on patt:
«Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.» (1Ms 1:27)
«Sa ei tohi tappa!» (2Ms 20:13)
Just seepärast on eelseisvatel valimistel kaalul väga palju. Kristlaste jaoks ei ole see pelgalt ilmalike võimukandjate valimine, vaid ka isiklik valik, kus meil tuleb astuda välja tõe eest.
Veiko Vihuri, Enn Auksmann, Illimar Toomet
Artikkel ilmus vastulausena ajalehes Eesti Kirik 01.02.2023
