Uue aasta esimesel päeval jõustus Eestis mittelegitiimse parlamendi poolt heaks kiidetud ja põhiseadusega põhimõtteliselt vastuolus olev seadus, mis annab abiellumisõiguse ka samasoolistele paaridele. Ja ennäe, juba 2. jaanuaril kõlas üleskutse, mille esitas Rostocki ülikooli usuteaduskonna nooremprofessor Johann-Christian Põder, et samasooliste paaride õnnistamist tuleks arutama hakata ka Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus.
Selle artikli juures väärib tähelepanu nooremprofessori argument, et «kiriku alus ei ole mingil ajavahemikul kehtiv õpetus või kirikujuhtide otsused, vaid Jumal ise». Tõepoolest, luterlus on alati rõhutanud erinevust Jumala poolt nõutu ja inimlike korralduste vahel. Kuid kas homoseksuaalsed suhted pole siis Jumala sõnas, nii Vanas kui Uues Testamendis, väga selgelt hukka mõistetud? Kiriku õpetus üksnes väljendab jumalikku keeldu. Seda kahtluse alla seades küsitakse tegelikult vana mao viisil mesimagusal häälel: «Kas Jumal on tõesti öelnud…?» (1Ms 3:1). Kristuse kirikul ei ole küll põhjust hakata vana maoga «vastutustundlikku» ja «pluralismivõimekat» dialoogi pidama – me teame Aadama ja Eeva näitel väga hästi, kuhu see välja viib.
Enne jõulupühi andis Vatikani usudoktriini dikasteerium paavsti heakskiidul välja dokumendi, mis lubab preestritel väljaspool liturgiat samasoolisi paare õnnistada. See dokument justkui ei muuda sõnagi katoliku kiriku ametlikus õpetuses homoseksuaalsete suhete kohta, ent nihutab piire n-ö pastoraalses lähenemises. Paljud katoliku kiriku ametikandjad olid nördinud löövate pealkirjade pärast ilmalikus meedias: «Vatikan andis loa samasooliste liite õnnistada». Kuid just sellise mulje jäämist Vatikani dokument paratamatult võimaldab, eriti kui liberaalsed preestrid tõttavad kaamerate ees samasoolisi paare õnnistama, et demonstreerida maailmale kiriku muutunud suhtumist. Vatikani uuele positsioonile viitas ka ülal mainitud nooremprofessor Põder.
Jõulupühade eel teatas Kreeka «paremtsentristlik» valitsus, et jääb homoabielu kehtestamise lubaduse juurde, ja seda vaatamata õigeusukiriku vastuseisule. Kreeka Õigeusu Kiriku Püha Sinod väljendas nimelt seisukohta, et kirik on üldisemalt tsiviilabielu kontseptsiooni vastu ja homoabielu legaliseerimine tähendab vältimatult ka laste adopteerimise õiguse andmist samasoolistele paaridele. Samuti rõhutas Püha Sinod, et lastel on õigus emale ja isale.
Ka Küprosel, kus alates 2015. aastast võivad samasoolised paarid sõlmida partnerluse, on käimas arutelu homoabielu üle. Küprose peapiiskop Georgios III deklareeris, et Kirik seisab jõuliselt valitsuse mistahes algatuse vastu seadustada homoabielu.
Detsembri alguses võttis Bulgaaria õigeusukirik sõna Euroopa inimõiguste kohtu otsuse vastu, mis nõuab samasoolistele paaridele juriidilise staatuse andmist.
Poola uus, Brüsseli-meelne valitsus tahab kiirkorras, veel lähinädalatel, vastu võtta samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilpartnerlusseaduse. Euroopa inimõiguste kohus nahutas äsja ka Poolat selle eest, et samasoolistele paaridele polevat antud vajalikku tunnustust ja kaitset.
Ka sõjas olevas Ukrainas astutakse samme homoabielu legaliseerimise suunas. Möödunud aastal kritiseeris Euroopa inimõiguste kohus Ukrainat samasooliste paaride diskrimineerimise pärast.
Niisiis on Revolutsioon nihkunud läänest itta ja põhjast lõunasse, püüdes anastada uusi alasid, kus varem valitses katoliiklus (Poola) või õigeusk (Kreeka, Küpros, Bulgaaria, Ukraina). Saatanal on millegipärast hakanud kiire.
Kristlased peavad mõistma, et meie usk ja tõekspidamised on täna Läänes samasuguse rünnaku all, nagu nõukogude ajal sotsialismimaades. Loosungid ja meetodid on mõnevõrra teistsugused, ent olemuselt on meil tegemist sama Revolutsiooniga, mis kannustas ka bolševikke. Revolutsioon kui esmalt inimhingi haarav ja alles seejärel sotsiaalseks liikumiseks transformeeruv suundumus püüab ümber muuta ühiskonda ja selle moraalseid aluseid. Tema peamine vaenlane on Kirik, sest just Kirik esindab ja kaitseb Jumala ilmutusele ja käskudele rajatud elukorraldust. Revolutsioon ründab Kiriku aluseid nii väljast- kui seestpoolt. Revolutsiooni siht on sellise elukorralduse lammutamine ja asendamine mässuga Jumala vastu. Ei maksa imestada, et lammutustööga kaasnevad jultunud valed ja terve mõistuse vastased loosungid – need kõik on genereeritud ja inspireeritud viimselt selle poolt, kes on olnud valetaja algusest peale.
