Keskpäeva ajal saadab Pilaatus ühe tsentuurio hukkamiskomisjoniga ja kolme surmamõistetuga väikesele künkale linna loodemüüri ees. Vajalikud ristpalgid seisid väljas hukkamisplatsil juba varasematest eksekutsioonidest. Põikpuid pidid kolm surmamõistetut ise kandma. Jeruusalemma suursugused naised toovad vaba kombe kohaselt kruusi veini uimastavate essentsidega hukkamisplatsile. Nutunaised saadavad kurba rongkäiku professionaalse halamisega. Jeesus pöördub ümber: «Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu, vaid enda ja oma laste pärast» (Lk 23:28j). Nad valisid Barabase. Nad kutsusid Jeesuse vere enda ja oma laste peale (Mt 27:25). Jumal võtab neid sõnast.
Väljas võllamäel pakutakse surmamõistetuile uimastavat jooki. Jeesus keeldub (Mk 15:23). Siis asub hukkamiskomando oma barbaarse kutsetöö kallale. Jeesus lüüakse risti keskele, teised kurjategijad temast paremale ja vasakule. Sünheedrioni [Sanhedrin – juutide suurkohus] juhtivad mehed on ilmunud tunnistajatena kohale (Mk 15:31). Kaifas on siin ülempreesterlikus ametis. Ta ootab valeprohveti süütunnistust, tagasivõtmist, mis Suure Sünheedrioni surmaotsuse «õigustaks». Siis võib suurinkvisiitor ärataganemisjutlustaja patud andeks anda ja ristilöödu sureks õndsat surma.
Vastavad paragrahvid ketseri-seadusandluses: «Apostaadi hukkamine toimub ’ad maiorem Dei gloriam’. Rahva hukutaja peab surema, et hukatus ei leviks kaugemale. Kuri tuleb hävitada, et Jumala viha taganeks rahva pealt. Jumalatu hukkamine tuleb kasuks temale endale ja rahvale. Kui surmamõistetud enne hukkamist tunnistavad oma süüd ja seda kahetsevad, siis on neile Jumala andeksandmine ja osa tulevasest maailmast kindel. Isegi süütu hukkamine võib tulla kasuks õigusliku korra säilitamisele ja jumalarahva õndsusele.»
Maailmaajaloo kõigist suurmeestest annab traditsioon edasi mingisugused Viimased sõnad, mis oma olemuselt on enamasti enam-vähem kontrollimatud. Evangeeliumid teatavad Crucifixus’e seitsmest sõnast. Üks on Markusel, seesama Matteusel, kolm leidub Luukal ja veel kolm Johannesel (Mk 15:34; Mt 27:46; Lk 23:34.43.46;Jh 19:26.28.30). Kas kõik need sõnad on ajaloolised? Kaasaegsed tunnistused õpetavad, et ristilööduid ümbritsesid hukkamisplatsil sageli omaksed, sõbrad ja vaenlased ja et nad pikkade ja piinarikaste tundide jooksul kuni oma surmani veel nii mõndagi ütlesid. Seetõttu pole iseendast sugugi võimatu, et Jeesus on kõik need sõnad ütelnud, mida neli ristilöömisteadet temast edasi annavad.
Ristilöödu esimene sõna on Luuka 23:34 järgi eestpalve: «Minu Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad». See on ehtne Jeesuse sõna, öeldud täiesti Matteuse 5:44 vaimus ja pealegi eeldatud Jaakobus Õige ja Stefanuse viimastes eestpalvesõnades (vrd Ap 7:60). Aga ta erineb kõigist neist pöördumise poolest palve alguses: «Minu Isa!» Ristilöödu pöördub täiesti isiklikult «oma» Isa poole ja palub võõra süü pärast, rahva pärast, kelle üle ta oli just kuulutanud apokalüptilist häda (Lk 23:29), Kaifase pärast, kes on viinud ta ristile, kes nüüd tema ees seisab, et võtta tema süütunnistus vastu ja jätta ta lõpuks Jumala armu hooleks.
Rahvas vastab valju pilkamisega, kleerus eesotsas (Lk 23:29jj). Ainult kurjategija mõistab midagi selle varjatud majesteetsusest, kes jagab temaga kurjategija saatust: «Jeesus, mõtle minu peale, kui sa oma riiki tuled» (Lk 23:42). Ja nii vastab Ristilöödu ning tõotab röövmõrtsukale koha paradiisi, tingimusteta, nagu ainult Jumal ise võib tõotada: «Veel täna.»
Risti all ei seisnud ainult pilkajad, vaid samuti apostel Johannes ja mõned ustavad naised, kes olid teda Galileast peale saatnud, nende hulgas Jeesuse ema (Mk 15:40; Jh 19:25). Maarja ilmumine Kolgatale oli tunnistus. Ta tunnistas, et ta kuulub äraneetu kogudusse. See tähendas lahtiütlemist Jaakobusest ja tema vendadest, kes ennast Jeesusest veel eemale hoidsid, see tähendas vanaaja Palestiinas naise jaoks täielikku kodutust ja kaitsetust silmapilgul, kui ta pärast meest kaotas veel poja, kellega ta oli eriliselt seotud. Jeesus teadis seda. Ristilöödul oli õigus teha veel ristil oma testament. Jeesus kasutab seda õigust ja asetab vanajuudi perekonnaõiguse ametlikus formulatsioonis oma ema apostel Johannese kaitse alla: «Naine, vaata, see on sinu poeg. Poeg, vaata, see on sinu ema» (Jh 19:26j).
+ + +
Kõigis evangeeliumides on siinkohal mingi katke. Jeesus ripub sõnatult, võib-olla teadvusetult. Ülempreestrid kaovad ja nüüdsest peale neid Kolgata-teates enam ei mainita. Ka ülejäänud senaatorid tõmbuvad tagasi. Kuhu? Nad lähevad in corpore jumalateenistusele. Kell 13.30 algab templis igapäevane õhtuliturgia, täna varem kui muidu, kuna sel aastal langeb paasapühade ettevalmistuspäev (pühade laupäev) kokku hingamispäeva ettevalmistuspäevaga (Mk 15:42; Jh 19:14) ning sabatirahu alguseks kell kuus õhtul peab olema viidud õigeaegselt läbi suur rituaalprogramm. Esmalt ohverdatakse templis tall igapäevase ohvrina. Seejärel kogunevad preestriteenistuskorra kakskümmend neli vanemat, kes ilmuvad Pühasse Linna samaaegselt ainult kolmeks suureks palverännakupühaks, ja algab paasapühade laupäeva ülimalt püha lepitusrituaal. Tapetakse loendamatud paasatalled ning preestrid piserdavad nende verd altarile.
Vahepeal kuulutavad pasunad palveaega ja kutsuvad kogu linna õhtupalvele. Leviidid mängivad harfidel ja laulavad kiituspsalme: «Ma ei sure, vaid elan ja kuulutan Issanda tegusid» (Ps 118:17); «Kivi, mille ehitajad on minema visanud, on saanud nurgakiviks» (Ps 118:22). Pasunahelid ja sarvesignaalid kuulutavad kaugele kuuldavalt suurt sündmust, et Jumal sõlmib verega piserdatud altari juures lepituse ja rahu oma rahvaga. Siis lahkub pühalik inimhulk tapetud talledega templimäelt, paasatalled küpsetatakse kodus ja veel enne kella kuut õhtul avavad majaisandad paasasöömaaja. Täna alustavad nad seda õnnistuspalvega, mis uuendab seitsmenda loomispäeva mälestust: «Nii viidi lõpule taevas ja maa ja kogu nende vägi. Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval oma töö, mille ta oli teinud, ja hingas seitsmendal päeval kogu oma tööst … mille ta oma Logosega oli loonud.»
+ + +
Hukkamispaigal linnamüüri ees on kella ühe paiku muutunud vaiksemaks. Ristide vahel seisavad veel üksnes vältimatud hukkamise tunnistajad, jõuk sensatsioonijanuseid juute, kellel on veel aega paasasöömaaja alguseni, mõned naised ja sõbrad (Mk 15:35.40; Lk 23:49; Jh 19:25.35). Vahisõdurid heidavad täringut. Tsentuurio on valmistunud pikaks õhtuks. Ristilöödute suremine kestab tavaliselt palju tunde (Mk 15:44; Lk 23:38; Jh 19:24).
«Üheksandal õhtutunnil kisendas Jeesus valjusti ja ütles: Elohi, Elohi, lama sabachtani, see tähendab eesti keeles: Minu Jumal, minu Jumal, miks sa oled mind maha jätnud?» (Mk 15:34). Ta tunnistab Jumalat, keda ei tunne keegi muu kui tema ise (Mt 11:27). Seda Jumalat on ta kuulutanud, nagu antiikaja inimene kuulutab oma Jumalat maailmas, kus on palju jumalaid. Selle eest on ta surma mõistetud (Mk 14:64).
Kas see Jumal, keda Jeesus on kuulutanud, ilmutab ennast Jeesuse kohtumõistjate silmadele ja kõrvadele? Midagi selletaolist ei juhtu. Jeesuse Jumal on tunnistaja maha jätnud. Ta on ta avalikult hüljanud. Ta on ta täiesti üksi jätnud. Jeesus ise ütleb selle välja. Ei ole kahtlust, et Markuse 15:34 on ehtne.
Aga Jumalast mahajäetuse infernoski ei loobu Jeesus jumalausust: Eli, Eli… Ta ei ütle Jumalast lahti, et surra (vrd Ii 2:9 «Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!»). Ta peab «oma» Jumalast kinni, ta kutsub teda: «Minu Jumal, minu Jumal.» Jeesuse Jumal on oma tunnistaja maha jätnud, Jeesus aga ei lase oma Jumalast lahti.
See on 22. psalm, mida ristilöödu palvetab. Juudi tsiteerimistava järgi toob Markus ära ainult psalmi algusrea. Jeesus aga palvetab tõenäoliselt kogu psalmi, vähemalt kuni kaebamiseni janu pärast (Ps 22:16; vt Mk 15:36; Jh 19:28), oletatavalt kuni rahulike lõpuridadeni (Ps 22:32). Juudi tunnistajad on ehmunud. See ei ole ärataganemisjutlustaja patukahetsus, mida oodati, see ei ole ka nurjumisele määratud meeleheide. Nad kuulevad passioonipsalmi, mis Jeesuse aja juutluse Messiase-teoloogias ja Messiase-ootustes mängib otsustavat osa. Nad ei taha lihtsalt tajuda ega tunnistada, mida nad siin kuulevad. Nad moonutavad kohe esimesi sõnu: ta kutsub Eelijat (Mk 15:35). Nad teevad tema januga nalja ja joodavad Ristilöödut äädikaga (Mk 15:36; Jh 19:29).
22. psalmi palvetas Jeesus «üheksanda tunni paiku», see on kella kahe ja kolme vahel pärast lõunat. Seejärel palvetab Jeesus veel ainult oma isade sabati-, õhtu- ja surijapalveid. Kuid Ristilöödu suus saavad nad uue ja ainukordse mõtte. Ta palvetab (ettehaaravalt) sabati õnnistuspalvet, poole häälega, otsekui surmani väsinu: «Nii lõpetati… Ja Jumal lõpetas… ja hingas kogu oma tööst». Evangelist Johannes on sellest palvest jäädvustanud ainult ühe sõna, keskse sõna, mis siin kordub: «Lõpetatud». See saab tema jaoks kogu Kristus-töö kogumõisteks ja lõppsõnaks: mida Jumal Logose läbi loomispäeval alustas, selle on Jumal lunastuse päevil Logose kaudu lõpetanud (Jh 1:3; 19:28). Otsustav lepitustegu ei ole neil paasapühadel toimunud Siionil, vaid Kolgatal (vrd Jh 19:36; Ilm 5:6jj). Jeesus vaatab tagasi oma elutööle: «See on lõpetatud» (Jh 19:30; vrd Jh 5:17; 13:1; 17:4).
+ + +
Kella kolme paiku kõlab läbi linna templipasunate hüüd. Õhtupalve on kätte jõudnud. Ristilöödu Kolgatal kuuleb seda ja loeb palvet, mida sel tunnil palvetab kogu Iisrael: «Sinu kätes on elavate ja surnute hinged. Sinu kätte ma annan oma vaimu, sina oled mind lunastanud, Issand, sa ustavuse Jumal… Issanda, Iisraeli Jumala nimel: mu paremal käel Miikael, mu vasemal käel Gaabriel, mu ees Uuriel, mu taga Raafael ja mu pea kohal Jumala ligiolek.» Kuid Jeesus loeb seda palvet sel kujul, nagu ta seda oma lapsepõlves on õppinud: «Abba, sinu kätte ma annan oma vaimu.» Ta ütleb seda valju häälega, nii nagu tava nõuab (Lk 23:46). Ema, kes teda kord oli nii palvetama õpetanud, seisab eemal ja kuuleb seda. «Ja kui ta seda oli ütelnud, heitis ta hinge.» (Lk 23:46; Jh 19:30b).
Kui tulid sõdurid, et ristilöödute liikmed murda ja seeläbi kiirendada nende surma ja äraviimist, oli Jeesus juba surnud. Paasatallel, ütleb neljas evangeelium, ei tohi ühtki liiget murda (Jh 19:36). Kui saabus sabat, lamas Jeesus juba hauas – ja hingas seitsmendal päeval (Jh 19:31.42). Nüüd võis paasasöömaaeg alata. Suure Sünheedrioni meestele, kes olid valeprohveti kõrvaldanud, sai see pidusöögiks ad maiorem Dei gloriam (Jumala suuremaks auks).
Käesolev artikkel põhineb lühendatult ja toimetatult E. Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» käsikirjalisel tõlkel.
