Ei ole vist Eestis ühtegi luterlikku vaimulikku, kes poleks kasvõi uudishimust vähemalt korra oma elus käinud katoliku kirikus. Tahame seda või mitte, nii tänapäeva katoliku kirik kui luteri kirik on välja kasvanud samast renessansi ajal kriisi all kannatanud emakirikust. Me peame olema tänulikud neile, kes on oma ennastsalgavusega seisnud selle eest, et meil veel on kirikuid, kuhu tulla.

Kui suures osas võib inimene öelda, et ta on tema ise? Kui palju oleneb tema enese tahtest? Kas inimene määrab oma eluloo ise või kuivõrd on ta lihtsalt oma kasvatuse ja ajastu vaimu produkt, et mitte öelda: omaenda biograafia ohver?

Noortele tundub alati, et vanemad põlvkonnad on nooruse vihkajad: ajavad tööle ja sunnivad tegude eest vastutama. Vanem põlvkond on aga omakorda veendunud, et noorus on alla käinud ja saeb seda oksa, millel istub. Võibolla on neil isegi õigus, kuid selle teadmiseni on nad ka ise jõudnud oma ajastu allakäigu, kaotuste ja läbikukkumiste kaudu. Vanema põlvkonna paremad isikuomadused ei ole alati olnud tingitud nende sünnipärastest voorustest, vaid tihti on suurt rolli mänginud ajastu vaim, kurjad geeniused ajalooteatri kulisside taga, majandussurutis, sõda, puudus ja repressioonid, mis äratasid elutahte ja kasvatasid iseloomu.

Inimene võtab enesestmõistetavana ümbrust, millesse ta sünnib, ja sellest lähtuvaid väärtushinnanguid. Kuid elu võib tuua ootamatusi: seni turvaliseks peetud, sisseharjunud maailm võib järsku kaduda ja elama tuleb hakata hoopis teistes tingimustes, hoopis teistele väljakutsetele vastates.

Miķelis Krumpāns, Läti ja Eesti

Eesti kirikuajalukku olulise, kuigi esmapilgul märkamatu jälje jätnud mehe, preester Miķelis Krumpānsi sünnist möödus 7. novembril 100 aastat. Isa Miikael, nagu teda siin tunti, pühendas Eestile 35 aastat ehk poole oma elust ja suures osas just tänu temale jäi katoliku kirik läbi raskete nõukogude okupatsiooniaastate Maarjamaa põhjaosas ellu. Tallinna ja Tartu pühakojad pääsesid sulgemisest.

Isa Miikaeliga seoses ei saa mööda minna ka ühest huvitavast ja väheuuritud perioodist siinsete kristlaste elus – suure hulga noorte eesti haritlaste liitumisest katoliku kirikuga 1970. ja 1980. aastatel. See teema puudutab mind isiklikult, sest olin ju ka ise üks liitujatest ja pikka aega nende sündmuste keskel. Isa Miikael võttis mind kogudusse vastu ning hiljem sain tema kolleegiks ja ametijärglaseks. Ehk andestab lugeja mulle seetõttu üpris personaalse lähenemise ja mõnevõrra konfessioonikeskse vaatenurga.

Keskajast peale on Eestit ja Lätimaad ühendanud Maarjamaa nimetus, rääkimata lugematust hulgas muudest seikadest ajaloos. Paljud väljapaistvad eestlased on käinud Lätimaal haridust omandamas. Teisalt on ka lätlastel Eestis oma ajalugu, näiteks esimene inimene, kes Vabadussõja alguses Eesti vabaduse eest hukkus, oli lätlane. Samasse ritta võib asetada ka isa Miķelis Krumpānsi Eestile elatud elu.

Ajalugu, mis sündis meie eluajal

Seda päeva 1987. aasta juulis mäletan ma nagu eilset. Umbes aasta varem olin Riiast preestrina Eestisse naasnud ja mu kohuseks oli saanud pidada iga pühapäeva õhtul jumalateenistus Tartu koguduses ning jääda sinna teenima ka esmaspäevaks ja teisipäevaks. Tolle teisipäeva hommikul tulid lapsed mulle teatama, et isa Miikaeli ei ole enam…

Surnud?! Nii äkki? … Mind haaras hetkeks täielik nõutus. Alles pühapäeva hommikul olin koos temaga olnud Tallinna kirikus missal ja kõik tundus täiesti tavapärane. Nüüd kuulsin, et esmaspäeval oli ta kiriku keldrist üles tornituppa briketti tassinud, korteriperenaisega koos teed joonud, läinud siis oma kapitagusesse toanurka ja saanud tunnipalvete lugemise ajal südameinfarkti. Perenaine kuulnud vaid kolksatust, läinud vaatama ja leidnud tema elutu keha – laua peal avatud breviaar, preestri palveraamat. Pea 43 aastat varem antud tõotust täitis see vana vaimulik tõepoolest kuni viimse hingetõmbeni.

Järgmisel pühapäeval seisin Tallinna katoliku koguduse ees esimest korda päris üksinda. Me olime kõik natukene pea kaotanud. Kurb ja kummaline oli olla, sest üks ajastu oli täiesti ootamatult otsa saanud. See päev oli minu 30. sünnipäev.

Neil, nõukogude okupatsiooni päevil polnud katoliku kirikul Eestis publikatsioonid lubatud, nii ei olnud isa Miikaeli surma puhul võimalik isegi kusagil nekroloogi avaldada. Peagi seejärel algasid küll vabanemisajad, kuid siis neelas uue reaalsuse olevik kõik endasse. Ühtäkki tohtis avalikult rääkida seni keelatud asjadest: repressioonidest, küüditamisest, vangilaagritest. Sel hetkel tundus oluline dokumenteerida rääkimata ajalugu – nii kaua, kui see oli veel võimalik, kuni olid veel elus inimesed, kes mäletasid enne II maailmasõda Eestis töötanud jesuiite ja kaputsiine: märterpiiskop Eduard Profittlichit, Bruno Boruckit, Henri Werlingit, Berard Huberit, kelle töö kommunistid vägivaldselt lõpetasid. Ka omal ajal välismaale põgenenud, tolleks ajaks juba eakad eesti katoliiklased andsid kodumaad külastades oma panuse. Nende mälestused sõjaeelsest kirikust ilmusid intervjuudena tolleaegses Eesti katoliiklaste häälekandjas Kiriku Elu.

Kõige selle kõrval jäi meie oma kaasaegse ajaloo jäädvustamine tahaplaanile. Isa Miikaeli – nagu eestlased teda kutsusid – tajusime inimesena meie kõrvalt. Alles äsja oli ta ju siin, meil oli tunne, et teame temast kõike, nagu saaksime huvi tekkimise korral veel temalt endalt küsida... Aga aeg möödub kiiresti, mäletajad jäävad vanaks ja kaovad ning viimaste allesjäänute mälestusi hakkab katma kuldne loor: halb vajub unustusse, kogetud hea meenub aga eelkõige selle läbi, kui head inimesed me ise olime – head inimesed, nagu me ikka oleme tahtnud olla…

Isa Miikael ja tema kodukant

Oma viimasel suvel Riia rooma-katoliku vaimuliku seminari õpilasena sattusin diakonipraktikale Krāslavasse, Latgalimaa väikelinna Lõuna-Lätis. Kuigi ma polnud seal varem kunagi käinud, teadsin, et see oli mind kirikusse vastu võtnud preestri, isa Miikaeli sünnilinn. Pealegi oli kohaliku koguduse vaimulik Jāzeps Lapkovskis tema kursusekaaslane seminaripäevilt, üks kolmest üheskoos preestriks pühitsetust.

Krāslava kirik, kus isa Miikael lapsena ristiti, oli algselt mõeldud peakirikuks. 1767. aastaks valminud barokne basiilika pidi saama kodukirikuks Lõuna-Läti piiskopile, kelle valdused oleks alanud Valgevenest ja ulatunud Läänemereni välja. Kuid selle plaani teostumist ei võimaldanud juba viis aastat hiljem ehk 1772. aastal toimunud esimene Poola jagamine, millega osa Lõuna-Lätist läks Vene impeeriumi koosseisu. Kaunis kirik kõrgub aga tänaseni, ja seal asub püha Donatuse, Rooma märtersõduri, imettegev reliikvia. Tema auks kutsutakse siiani palverändureid juuni lõpus neli päeva kestvatele pidustustele.

Sellest kirikust mitte kaugel, Adamova künkal asunud Krumpānsi talus nägi 1916. aasta 7. novembril ilmavalgust poisslaps, kellele pandi nimeks Miķelis. Ta oli oma pere 13 lapsest kõige noorem. Pereisa Donats – kes oli saanud oma nime kellelt muult kui pühalt Donatuselt – ja ema Marija olid väga usklikud inimesed, nii et koguni kolmest selle pere pojast said preestrid.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1938. aastal astus Miķelis Krumpāns Läti Ülikooli teoloogiateaduskonda, kuid kaks aastat hiljem, kui Nõukogude Venemaa oli nn baaside lepingu järgi toonud oma väed Balti riikidesse ja organiseerinud riigipöörde, teoloogia fakulteet suleti. Kohe seejärel alanud II maailmasõja ajal elas Miķelis oma preestrist venna Jāzepsi juures Sarkaņi koguduses. Vaatamata ikka veel kestvale sõjaolukorrale õnnestus tal 1944. aastal õpingud lõpule viia ning sama aasta 23. detsembril pühitses peapiiskop Antonijs Springovičs Miķelis Krumpānsi preestriks.

Tema esimene töökoht oli Līvāni kogudus, kus ta oli vikaar, see tähendab koguduse preestri käealune, ja sama ametit pidas ta mõned kuud veel ka Nautrēni külas. Esimene iseseisev koguduse juhtimine usaldati noorele preestrile 1946. aastal, kui ta pandi teenima Irši kogudust, kuhu ta jäi peaaegu kaheksaks aastaks. Ei ole teada, mida tundis isa Miikael, kui peapiiskop määras ta olude sunnil 1952. aastal Tallinna rooma-katoliku koguduse alaliseks preestriks. Ta pidi lahkuma oma perekonna, sõprade ja kolleegide juurest, kellele ta oli võinud toetuda, jätma selja taha tuttava külaühiskonna ja oma rahva traditsioonid.

Kust sai alguse isa Miikaeli preestrikutsumus? Kes oskaks sellest veel rääkida, kuid vaevalt unistas temagi vaimulikust teenimisest võõral maal, võõra rahva heaks. On vaid teada, et ühe seminarikandidaadi kurtmise kohta, et tal ei ole kutsumust, oli isa Miikael rõõmsalt kommenteerinud: “Ega mind ka keegi ei kutsunud! Ise tuleb minna!”

Oma seminariõpingute ajal kohtusin paljude Latgale külapreestritega ja pean tunnistama, et enamik neist meenutas mulle isa Miikaeli, kes oleks nende sekka sobinud nagu valatult. Nad olid ülimalt heatahtlikud, pehme iseloomuga ja täiesti kaitsetud oma majapidajannade pisarate ja kaeblemiste ees teemal, miks nad nii vähe söövad ja külma ilmaga salli korralikult kaela ei pane.

Muidugi on väga raske öelda, missuguseks oleks kujunenud isa Krumpāns, kui sõda ja okupatsioonid poleks takistanud tema õpinguid Läti Ülikooli teoloogiateaduskonnas, kui tal oleks olnud võimalus oma intellektuaalne potentsiaal täielikult välja arendada ja seda töös rakendada. Kuid saatus sundis teda keskenduma hoopis teistsugustele voorustele.

Eestisse, üksinda

Pärast II maailmasõda, kui jesuiitide ja kaputsiinide misjonitöö Eestis oli hävitatud, pidi Riia piiskopkond võtma enda hoolde ka Eestis vaimuliketa jäänud kogudused. Läti tolleaegsele peapiiskopile Antonijs Springovičsile sai varsti selgeks, et naaberriiki lähetatud vaimulikul ei saa olema kerge. Preester Kazimirs Sosnovskis, kes 1947. aastal Tallinna saadeti, pidi kahe aasta pärast lausa ülepeakaela põgenema, et vältida repressioone julgeolekuorganite poolt. Tema asemele määras peapiiskop preester Jāzeps Grišānsi, kes algul käis Riiast Eesti kogudustes jumalateenistusi pidamas, kuni leidis Tallinnas korteri. Kahjuks tabas teda kolm aastat hiljem insult – arvatavasti vintsutuste ja tagakiusamisest tingitud stressi tagajärg. Niisugune eellugu ja poliitiline taust ootas isa Miķelis Krumpānsit ees, kui ta samal aastal vaid 35-aastasena Tallinna preestriks saadeti, vastu tundmatule tulevikule.

Ei tohi unustada, et sel hetkel kestis ikka veel Stalini hirmuvalitsuse aeg, millel ei näinud tulevat lõppu. Kuigi Stalin suri 1953. aastal, algas nn “Hruštšovi sulaaeg” alles kolm aastat hiljem. Süütult vangistatud inimesi hakati 1956. aastast alates küll vähehaaval asumiselt ja GULAG-i laagritest koju laskma, kuid keegi ei teadnud, millal ja kuhupoole tuuled järgmiseks pööravad. Võimuorganite suhtumine religiooni jäi endiseks: kirikut nähti jätkuvalt tagurluse kehastusena ja kiusati taga, kui vähegi põhjust leiti. Nagu isa Krumpānsi majapidajanna Eliisabet Ambrožunas kord intervjuus rääkis:

“Isa Miikaeli elu oli alguses väga raske. Iga kahe nädala järel pidi ta julgeolekus ülekuulamisel käima. Vaatan – paneb end jälle riidesse, kuidagi nagu vastu tahtmist; küsin: "Kuhu te lähete?", vastab: "Ma pean minema". Pärast ta rääkis mulle, kus ta käis. Kord tulid julgeoleku mehed, võtsid isa Miikaelilt võtme ja olid kirikus kogu öö. Nad olid seal koori peal toas, kus nad lagastasid ja jõid. Vaip oli läbimärg ja toas oli mitu tühja viinapudelit. Tegelikult panid nad sinna tuppa mikrofonid. Kui kuuekümnendatel aastatel volgasakslased tulema hakkasid ja kirikus igal pool abiks olid, oli üleval toas tihti kuulda mingit kerget plõksatust, eks siis see mikrofon lülitus kord sisse, kord välja. Viimastel aastatel enne N. Liidu kokkuvarisemist tulid nad ükskord jälle, ja ma arvan, et nad võtsid siis mikrofonid välja, aga päris kindel ma selles ei ole...” (KE 1994, 9&10, lk 9–10)

On arusaadav, et neis tingimustes pidi isa Miikael kujundama välja käitumistaktika, mis vähendaks julgeolekuorganite huvi katoliku koguduste vastu. KGB kaastööliseks hakata ei olnud mõeldav, kuid igasugune aktiivsus ja tarkuse näitamine tõid kaasa repressioonid, nagu kahe eelmise läti preestri ja paljude teiste vaimulikega oli juhtunud.

Jumala narr

Mina seda otse isa Miikaelilt ei kuulnud, kuid legendi järgi olla ta mingil ajal kergitanud saladuskatet oma taktikalt ja tunnistanud oma vahva läti aktsendiga: “On väga kazulik, kui arvatakse, et sa oled natukene lollakas.” Isa Miikael käinud KGB-s ikka erinevast paarist kingades, ning kui küsitud koguduse nimekirja või ristimisraamatut, siis toonud näha paki täiskritseldatud paberit ja väitnud, et ta ei suuda oma käekirja ise ka enam lugeda. KGB-s ülekuulamisel käitumine oli üldse üks peen kunst. Üks koguduseliige teab rääkida lugu, kui isa Miikaeli usutleti, miks ta ikkagi on enesele taolise tagurliku ja ateismivaenuliku elukutse valinud. Selle peale vastanud tema lausa švejkilikku lihtsameelsust teeseldes: “Teate, seltsimees komissar, sel ajal, kui mina ja minu vennad asusime preestriks õppima, oli preestriamet riigis väga suure au sees, samuti nagu praegu on komissari amet. Arvan, et kui me täna peaksime uuesti elukutset valima, siis läheksime kõik komissarideks õppima!” ...

Kuidas julgeolekuorganid tema performansisse suhtusid, pole teada. Tundub siiski, et Eestis niigi nõrgalt esindatud ja sisserännanutele keskendunud katoliku kiriku puhul rahuldusid KGB mehed sellega, et preester polnud ohtlik – see tähendab, ei olnud neile arusaadaval moel aktiivne ega atraktiivne. Igal juhul kui mind ennast hiljem seoses Riia vaimulikku seminari sisseastumisega KGB-s üle kuulati, võisin kirikutega tegelenud julgeolekutöötaja Valter Kreitsmanni jutust välja lugeda, et nende arvates oli isa Miikaeli osa eestlaste katoliiklusse pöördumisel kaduvväike ja neil polnud tema vastu huvi.

Isa Miikael ja meie

Võib arvata, et see on üsna mitmepalgeline ja keeruline ajalugu, kuidas iga üksik eestlasest huviline möödunud sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel katoliku kirikusse jõudis. Kuid üks kogemus oli meil kõigil ühine – meid ootas seal ees isa Miikael. Ja igaühel meist on temaga oma lugu.

See võis olla 1976. aasta varakevadel, kui ma ise koos oma luterlastest sõpradega Tallinna katoliku kirikut esimest korda külastasin. Kui me sisenesime, oli isa Miikael põlvituspingil altariruumi vasakpoolse samba juures ja laulis enne missat ladina keeles ilmselt kas breviaari psalme või exequia’id – palveid surnute eest. Hämaras kirikus lõi see helitaust müstilise atmosfääri. Pärast jumalateenistust meist möödudes tervitas paater meid avala naeratusega, mis jäi meelde: selle siirus oli omane ainult temale ja veel mitte rääkida oskavatele väikelastele.

Minu enda pöördumise aluseks luterlusest katoliiklusse oli nende luterlike vaimulike mõju, kes Vatikani II kirikukogu (1962–1965) järel olid hakanud huvi tundma katoliku usu vastu; tögamisi kutsuti neid ametivendade seas “krüptokatoliiklasteks”. Reisidel Leedus kogesin katoliikluse vaimulikku elujõulisust tagakiusamise tingimustes ja see veenis ka mind. Vene tänava kirikust leidsin oma üllatuseks eest juba kümneid eestlasi, kes olid kas mingil viisil seotud vanamuusikaansambliga “Hortus Musicus” või kuidas siis keegi oli selle kiriku enda jaoks avastanud.

Pärast kaht semestrit õpinguid luterlikus Usuteaduse Instituudis tegin läbi nõukogude armee raudteeväe kaks aastat kestnud sunnitöölaagri, ning saadud kogemuse järel hakkasin puudust tundma vaimulikust distsipliinist. Taas Vene tänava kirikusse jõudes avaldasin soovi katoliiklaseks saada. Isa Krumpāns hakkas mind kiriku viirukilõhnalises käärkambris õpetama, kuid sellest ma palju ei mäleta – varem teoloogiat tudeerinud noore nagana arvasin end juba niikuinii peaaegu kõike teadvat. Üks värvikas seik on siiski siiani meeles: ebausust kõneldes seletas ta mulle oma toreda läti aktsendiga: “Räägivad: must kass üle tee läheb, paha. Must kass jah, tema väike loomakene, mis tema väike loomakene nüüd jah…“

Alles tagantjärele olen imestusega mõelnud, et kuigi katoliku koguduses tema teenistusaja algusest peale eestlasi praktiliselt ei olnud, oli isa Miikael eesti keele sedavõrd hästi ära õppinud, et suutis oma mõtteid ladusalt väljendada. Juba esimestele eestlastest konvertiitidele andis ta katekismusetunde soravas eesti keeles, mida aeg-ajalt ilmestasid väikesed mõnusad keelekukerpallid, mis tema fännide seas hiljem laialdast kasutust leidsid. Mis pani teda õppima keelt, mida aastakümnete vältel ei olnud kogudusetöös vaja läinud? Huvitaval kombel ei taibanud keegi seda küsida, seda võeti lihtsalt iseenesestmõistetavana. Põhjust võin vaid aimata: esiteks oli ta 1941. aastal juba täiskasvanud inimene, kes oli tunnistajaks oma riigi vallutamisele ja kommunistide kuritöödele; teiseks teadis ja tunnetas ta lätlasena kogu ajaloolist ebaõiglust, mille all balti rahvad on kannatanud. Ilmselt pidas ta ka loomulikuks, et selle rahva keelt, kelle keskel sa elad, tuleb osata ja seda kultuuri austada.

Pärast ettevalmistuskursust võttis isa Miikael mind 1979. aastal kirikusse vastu. Vaatamata kinnitusele, et olen lapsena luterlikus kirikus ristitud, ristis ta mu uuesti. Olin sellest väga üllatunud, kuid hiljem selgus mulle ka põhjus. Nimelt oli Läti luterlikus kirikus enne II maailmasõda saanud keegi doktoriks väitekirja alusel, milles ta eitas Jumala kolmainsust. Mees nõudnud, et kaitsmine toimuks vanakreeka keeles, milles ta oli eksamineerivatest professoritest peajagu üle, ja kui keegi oponentidest julges tema teesidele vastu vaielda, hakkas doktorant parandama kriitiku grammatilisi vigu. Nii saanudki ta töö kaitstud. Läti katoliku kirik tõusis aga seepeale tagajalgadele ja keeldus asjaoludega arvestades tunnustamast luterlikku ristimist. Seda lugu kuulsin oma Riia vaimuliku seminari päevil ja ilmselt sellest lähtus mind ümber ristides ka isa Miikael.

Aeg ja inimesed

See oli huvitav aeg ja atmosfäär, mida mäletan Tallinna koguduses aastatest 1979–81, enne vaimulikku seminari astumist. Eestlasi tuli kirikusse aina juurde ja jumalateenistuste kõrval käidi koos “konspiratiivkorterites”, kus sai noore inimese kombel lõputult kambakesi hängida, laineliseks veninud makilintidelt gregoriaani koraale kuulata, teed juua, võidu targutada ja pilvekatedraalides unistada. Isa Miikaeli nähti paljude vastpöördunud eestlaste seas omamoodi ingelliku olendina, keda idealiseeriti vanade pühakulegendide vaimus. See oli ka arusaadav, sest tagakiusatud ja allasurutud inimestel on kangelaskujusid hingekosutuseks kibedasti vaja. Samas tekkis aga aja jooksul neidki, kellele meeldis järjest vähem, et katoliku kirik Eestis oli jätkuvalt pelgalt n-ö “poola kirik”, ning kes oma nooruslikus kärsituses olid olukorra pärast lausa pahased.

Tagasivaates tundub mulle, et mõlemad pooled tegid isa Miikaelile mingis mõttes ülekohut, oskamata näha preestrirolli taga inimest. Aastate tagant ja elutarkuse kaudu paistavad nii mõnedki seigad hoopis teises valguses kui noore inimese silmadele. Tõsiasjad jäävad siiski tõsiasjadeks. Tasakesi tiksudes ja madalat profiili hoides oli Tallinna katoliku kogudus suutnud imekombel läbi ohtlike aegade elus püsida. Nüüd aga liitus sellega ootamatult üsna suurel hulgal uusi liikmeid, kes olid senistest kirikuskäijatest kaks põlvkonda nooremad, teisest rahvusest ning enamuses humanitaarharitlased. Nende ootused liturgiale ja pastoraaltööle olid kõrgemad kui vanadel olijatel – kohati ehk isegi ebarealistlikult kõrged. On ka arusaadav, et asjaarmastajatest koosneva kogudusekoori laul võib professionaalsete muusikute kõrva riivata, ja sõnalises osas oli ju tollal helivõimenduse puudumine probleemiks peaaegu igas kirikus.

Kui aga vaadelda preestritöö teist külge ehk rääkida isa Krumpānsi seosest koguduse eluga, siis ei saa kahtlemata kuidagi mööda minna juba mainitud Eliisabetist, tema kauaaegsest majapidajannast, kellega koos nad moodustasid omapärase terviku. Seda dünaamilist ansamblit täiendas veel ustav ja äärmiselt tagasihoidlik “kirikutädi” Helena Selicka, kes alati juba varakult enne jumalateenistust kohale tulles kiriku ukse lukust lahti keeras ning oli veel üheksakümnendates eluaastateski abiks, nii nagu kahanev jõud lubas. Temast on jäänud mälestus kui pühast ja täiesti isetust inimesest, kes oli kogu oma elu pühendanud kiriku teenimisele. Ilma nende kahe tähelepanuväärse prouata on isa Miikaeli raske ette kujutada.

Kord oli mul võimalus kõrvalt jälgida, kuidas isa Miikaeli ja Eliisabeti tandem toimis. Möödunud sajandi kuuekümnendatel olid volgasakslased avastanud võimaluse Balti riikide kaudu läände siirdumiseks. Nad registreerisid end oma senisest elukohast Läänemere äärde ümber ja pidid siin mõnda aega töötama, enne kui nad Saksamaale minema lasti. Muuseas tegid just nemad tollal Tallinna kiriku siseremondi, mis püsis järgmise sajandi alguseni. N. Liitu jäänud volgasakslased tulid aga vahel külla ja neil võimaldati kirikus koori peal asuvas toas ööbida. Aga sinna tuppa üle ühe inimese ei mahtunud. Ühel päeval tulid praktiliselt üksteise järel kaks külalist pärast missat käärkambrisse ja palusid öömaja. Isa Miikael, kena inimene, lubas muidugi mõlemale lahkesti… Kui aga mõlemad üles tuppa Eliisabeti juurde läksid, ei jäänud viimasel muud üle kui olla “fuuria” ja paatri otsused ümber teha. Viimane ise aga naeratas oma jäägitut väikelapsenaeratust ja konstateeris mulle lustakalt: “Naistele meeldib komandeerida...”

Pikkade aastate jooksul konspiratsiooni pärast kantud mask oli isa Miikaelile üsna tugevasti näo külge kasvanud. Ja kui nuriseti, et tema käitumisest ei saa aru või et ta ei võta piisavalt vastutust, siis tegelikult oli ju vastupidi… Julgeolekusse aru andma kutsuti ikka teda, ja seal täitis tavaolukorras tülikas mask oma otstarvet väga hästi.

Muidugi pole teada seegi, kui palju mängis isa Miikael meie, n-ö tänavalt sisse astunud eestlastest koguduseliikmetega igaks juhuks sedasama mängu. Millega me oleksimegi saanud tema jäägitut usaldust ära teenida või tõestada, et me pole julgeoleku saadetud koputajad?

Tänapäeval võib vaimulik ainult rõõmustada, kui tema kogudusse lisandub uusi liikmeid, kuid nõukogude repressioonide keskel kujunenud inimese jaoks tähendas see ennekõike ebameeldivusi: kommunistid võisid igast niidiotsast kinni võtta ja kasutada seda ettekäändena kirik kinni panna. Seda, et Nõukogude Liit oli tõesti lagunemas, mitte pöördumas tagasi Stalini aega, teame kõik ju ainult tagantjärele.

Muidugi oli kriitika ja rahulolematus tol ajastul ainult osa meie suhtumisest kiriku olukorda. Nii mõndagi õppisime idealiseerima ja leidma ratsionaalseid põhjuseid, miks kõik peab just täpselt niimoodi olema ning et pühakluse juurde kuuluvad lahutamatult ka veidrused. Teisalt saime aru, et miks oleks poola-leedu kogudus pidanud meid üldse tõsiselt võtma? Meie olime ju uustulnukad, perekonnatraditsioonideta iseõppijad, konvertiidid ja neofüüdid, kellelt sai nõuda kohanemist, kelle kohta polnud teada, mis neist saab, kui kauaks nad kogudusse jäävad. Ja paljud ju ei jäänudki…

Elutöö ja pärand

Ma usun, et isa Miikael suhtus kõigisse inimestesse hästi ja ma usun ka, et ta tegi Jumala ees oma parima. Tema briketi- ja söetolmust läbiimbunud ja viimase võimaluseni kulunud breviaari oleks võinud lausa reliikviaks kuulutada, ning tema vähenõudlikkus oli lihtsalt imetlusväärne. 1977. aastast, pärast isa Andreas Pavlovskise siirdumist Kasahstani, teenis isa Krumpāns oma tõsiseid tervisehädasid trotsides veel kaks korda kuus ka Tartu kogudust.

Preestrina mäletan teda heatahtliku kolleegina, kes minu kui noore vaimuliku initsiatiividele otsekohe rohelist tuld näitas. Kuna olime nüüd kahekesi, võisime hakata pidama jumalateenistusi Tartus igal pühapäeval, ja peagi jättis ta selle koguduse minu hooldada, sest kohalesõit ei olnud talle kerge. Samamoodi võis nüüd Tallinna kirikus sisse viia õhtused missad nädala sees – kuigi neid pidasin enamasti mina, oli ka tema alati ustavalt kohal.

Isa Miikael jäi küll alati ettevaatlikuks, mis tema kogemusi arvestades oli loomulik, kuid nägi rõõmuga, et ajad on muutumas. Ta mõistis, et uued võimalused nõuavad ka teistsuguseid voorusi kui need, mida tema oli olude sunnil pidanud arendama. Mul on väga kahju, et meie ühine koguduste teenimine jäi lühikeseks – kokku vaid aastakese jagu, enne kui ta 1987. aasta juulis igavese elu kutse sai.

Pean küll tunnistama, et isa Miikaeli pärand ei olnud mulle kergete killast. Mina olin temast kahe põlvkonna võrra noorem, teistes tingimustes kujunenud, teiste vaimuannetega. Peamine aga – minu ees seisvad, ajastust tingitud ülesanded olid hoopis teistsugused kui temal: hakkama tuli saada nii kokkuvariseva impeeriumi viimaste krampide kui uue vabaduse koidiku varem tundmatute väljakutsetega. Ma saan muidugi aru neist, kes oleksid tahtnud näha isa Miikaeli ametijärglasena tema kahvatut koopiat, sest kuidagi oli tema pehme iseloomu tõttu tekkinud nii mõnelgi soovunelm preestrist, kes kuulab koguduse sõna. Aga kindlasti ei saa seda isa Miikaelile süüks panna. Süüdi on ajaloo keerdkäigud, mis tingisid inimeste käitumise.

Isa Krumpānsi pühadus ei seisnenud tema välises küljes ehk strateegiliselt väljatöötatud veidrustes, vaid tema kõikevõitvas heatahtlikkuses, lausa erakmungaliku visadusega säilitatud preestridistsipliinis – töötas ta ju 34 aastat täiesti üksinda – ning ennekõike tema täielikus eneseohverduses Eesti katoliku koguduste ellujäämise nimel läbi raskete aegade.

Võib öelda, et isa Miikael oli ajastu sunnil see, kes ta oli. Ta pidi jätma oma kodumaa ning tegi ilmselt parima, mis oli nendes tingimustes võimalik. Ka kitsaskohad, mis temagi puhul aeg-ajalt ilmnesid, ei olnud tema vaba valiku tulemus, vaid reaktsioon ebaloomulikule välisele olukorrale. Tänu temale ja sellelesamale vanale “poola kiriku” kogudusele jäi Tallinna katoliku kirik kinni panemata, kuigi mingid teatriinimesed olevat kirikuhoonet korduvalt endale taotlenud.

Kui isa Miikael suri, siis selgus, et tal ei olnud sisuliselt mingit omandust. Ainus tolle aja mõistes väärtuslik ese, välismaalaste poolt kingitud diktofon, jäi tema sugulastele. Isegi mööbel tema toanurgakeses oli kiriku oma, nii et sisuliselt kõik, mis tal oli, võttis ta endaga taevasse kaasa. Minule jäi mälestuseks “plekitükk nööri otsas”, nagu see surnukuuri dokumentides seisis – alumiiniumist Neitsi Maarja medaljon tema rinnalt. Ja mu kõrvus kõlab tänini “vana padre” lõpmatuse grammatikast kantud lause, mida ta igal hommikul enne missat tabernaakli juurde minnes ministrantidele oma lapsenaeratuse saatel ütles: “Ma lähen toon karikat…” Ma usun, et ta teeb seda ikka veel, armastusega meile kõigile mõeldes.

Preester Rein Õunapuu teenis Tallinna katoliku koguduse vaimulikuna 1986–1995.

Käesolev artikkel on “Meie Kiriku” jaoks kohandatud samanimelisest raadiosaatest, mis läks Pereraadios eetrisse isa Miikaeli 100. sünniaastapäeval 7. novembril 2016.