Ettekanne Vennastekoguduse XIII suvepäeval 6. juunil 2026 Pikaveres

Tänane küsimus kõlab õigupoolest: kuidas mõista Piiblit kui Jumala Sõna? Kuidas lugeda seda kui Sõna, mille kaudu kohtume Jumalaga?

I

Mis on Jumala Sõna? Kui me räägime Jumala «Sõnast», siis on mõeldud Jumala Logost, kes on sama igavene kui Jumal ja tegutseb loomise algusest peale (Jh 1:1–18). Kui aga ütleme «Jumala Sõna», siis on mõeldud Tema Sõna inimeste sõna kaudu, s.t Pühakirja, Piiblit. Meie küsimuseks on: kuidas mõista Piiblit kui Jumala Sõna?

Mis on Piibel? Küsimus ei ole asjatu, sest ehkki me seda teame, mis ta on, leidub eri vaateid Pühakirja piiride kohta. Kas apokriivad või apokrüüfid on Piibel, väljaspool Piiblit või moodus­tavad ülemineku Pühakirja ja muu vahel? Selle küsimuse olemasolu näitab, et Piiblit ei tohi kõigest muust maailmast järsult eraldada.

Seega on Piibel Jumala Sõna inimese sõna rüüs ja sellisena on see alati olnud kristlikus kirikus usu aluseks. Väga mõjuka ja võibolla kõige mõjukama protestantliku kiriku Saksa Evangeelse Kiriku veebiseinal on seda selgitatud järgmiselt:

«Piibel on kristliku usu alus. Ta jutustab sellest, kuidas Jumal on ennast inimestele näidanud – kristlased ütlevad ka: kuidas Ta on end ilmutanud. Selle kohta, kuidas Piiblit mõista, lugeda ja tõlgendada, on kristlaste seas erinevaid arvamusi.

Juba kiriku ajaloos oli ammu selge, et Piibel on inimeste kirjutatud. Sellest hoolimata jäid ka reformaatorid ja nende järglased seisukohale, et Piibel on «Jumala Sõna». Tänapäeval ütleb enamik teolooge, et Piibel ei kirjelda tõsiasju, vaid püüab edasi anda, milliseid kogemusi teevad inimesed, kes Jumalat usaldavad.

Selles mõttes on Piibel «Jumala Sõna», et sealt võib Jumalat leida ja avastada. Mõned kristlased usuvad, et Piibel on Jumala poolt «inspireeritud» või lausa dikteeritud. Nad on arvamusel, et iga Piibli sõna on tõene ja iga juhist tuleb järgida.»^[i]

Selles tekstis öeldakse, et Jumala Sõna võib Piiblist avastada kogemuspõhiselt. Piibel vahendab möödunud aja inimeste kogemusi Jumalast. Need kogemused on kahtlemata väga võimsad – muidu ei oleks Raamatute Raamat jäänud aastatuhandeteks kõnetama miljardeid inimesi ning juhtinud loendamatut hulka Jumala juurde.

Kuid Piibel ei ole järsult teistest raamatutest eraldatud. On olemas väga palju usulist kirjandust, mis on inimest puudutanud ja juhatanud Jumala juurde. Mina olen mitu korda lugenud Billy Grahami «Rahu Jumalaga» või Clive Staples Lewise «Lihtsalt kristlust» – kui ainult tuntumaid nimetada. Miks need ei ole Pühakiri, kui nad ometi Jumala Sõna vahendavad, kes juhatab meid Kristuse juurde ja edasi Jumala lähedusse?

Küsimus ei ole asjatu, kui meenutada näiteks Martin Lutheri «Väikest katekismust», kus on öeldud: «Mina usun, et ma omast mõistusest ega väest ei saa uskuda Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, ega tulla Tema juurde, vaid Püha Vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu, oma annetega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nõnda nagu Ta kogu kristlikku kirikut maa peal kutsub, kogub, valgustab, pühitseb ja Jeesuses Kristuses hoiab õiges ja ainsas usus.»^[ii] Siit selgub, et on olemas õige usk, seega ka väärusk, ja et kristlik kirik on seal, kus teda hoitakse elus selles õiges usus, mitte suremas väärusus.

Antud juhul aga on oluline, et igal juhul on Püha Vaim see, kes üldse annab meile usu ja toob meid Jumala juurde. Kas see on mingi teine Püha Vaim kui see, kes inspireeris piibliraamatute autoreid? Kahtlemata mitte. – Igal juhul jõuame järelduseni, et Piibel ja muud raamatud ei ole lahutatud järsu eraldusjoonega.

Miks siis tõuseb Piibel esile Pühakirjana? Üks ja sama Püha Vaim toimib paljude raamatute ja jutluste kaudu, äratades usku ja tekitades kohtumisi Jumalaga. Kogemuspõhiselt võib leida ja avastada Jumalat paljudest paikadest.

Piibli teeb Pühakirjaks see, mis on selles erilist ja ainulaadset. «Püha» tähendab midagi, mis on erinev ja eraldatud muust ning kuulub Jumala juurde. Jumal ise on Looja, erinev kõigest oma loodust. «Igal kojal on ju oma valmistaja, aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal» (Hb 3:4). Ja kristliku Pühakirja sisu on ainulaadne.

II

Laiemas mõttes võib Jumala Sõna, kes põhjustab kogemusi või aimdusi Temast, leida kõikjal, kus Teda otsitakse, sest Jumal on kõige Looja oma Sõnaga. Kirikuisa Justinus Märter kirjeldab 2. sajandi keskel, kuidas ta noore mehena otsis tõde filosoofide juurest ja avastas sealgi viimaks Jumala Sõna varjusid. Stoiku juurest, keda Jumal ei huvitanud, läks ta Aristotelese suuna ehk peripateetiku juurde, keda huvitas aga peamiselt raha – õppemaks. Pythagorase järglane püüdis õppimise rohkusega eputades tarka muljet jätta.

Justinus oli pettunud ja segaduses, kuid otsis siiski viimaks üles Platoni koolkonna esindaja. «Meie linna oli hiljuti saabunud üks tark mees, kes oli platonistide seas silmapaistev, ja ma veetsin temaga võimalikult palju aega ning tegin iga päev suuri edusamme. Mind köitis väga vaimsete asjade mõistmine ning [platonistlik] ideede vaatlus tõstis mu mõistuse kõrgustesse. Lühikese ajaga arvasin end olevat saanud targaks ja oma rumaluses lootsin peagi näha Jumalat, sest see on Platoni filosoofia eesmärk.»^[iii]

Dialoogis juut Tryphoniga, kes oli põgenenud Bar Kochba ülestõusu ajal sõja jalust Juudamaal (132–135 pKr), meenutab Justinus, kuidas ta Efesose mererannas hingele rahu otsis ja kohtus ootamatult kellegi leebe ja väärika vana mehega, kes oli seal merd vaatamas, sest muretses oma võõrsile seilanud lähedaste pärast, et kas nad juba kusagilt välja ilmuvad. Temalt sai Justinus esimesed juhatused kristlikule usule.

«Kas inimese mõistus võib kunagi näha Jumalat ilma Püha Vaimuta?» küsis vana kristlane.^[iv] «Ammu enne kõiki neid filosoofideks peetavaid mehi elasid teised, nendest vanemad mehed – õndsad, õiglased ja Jumalale meelepärased. Nad kõnelesid jumaliku Vaimu mõjul ja kuulutasid ette tulevasi sündmusi, mis nüüdseks ongi täide läinud. Neid nimetatakse prohvetiteks. Nemad ainsana nägid tõde ja kuulutasid seda inimestele.» Nad väärivad usaldust «vägevate tegude tõttu, mida nad tegid, sest nad ülistasid kõiksuse Loojat, Jumalat ja Isa, ning kuulutasid tema poolt läkitatud Kristust, tema Poega.» Jumala prohvetid rääkisid «ainult seda, mida nad olid kuulnud ja näinud, olles täidetud Püha Vaimuga.»^[v]

Justinus jutustab veel, kuidas see vana mees lahkus ja ta ei näinud teda enam iialgi. Tryphon pidas kuuldut «tühjaks kuulujutuks», kuid jäi viisakaks. Tema kaaslased aga puhkesid pilkavalt naerma, nagu taipamatud inimesed praegugi.^[vi] Mulle meenub ikka, kui seisan Iisraeli väisates Nabluse linnas paigas, kus Jeesus kohtas kaevul Samaaria naist (tollal Sühhar), et Justinus oli sealt pärit – hiljem rändas ta filosoofina ja hukati kristlasena Roomas. «Apostlike isade» hulka kuuluv «Justinuse martüürium» on olemas ka eesti keeles. See juhtus u 165. aastal, mil Igaveses Linnas istus keisritroonil stoik Marcus Aurelius.

Kristluses on ainulaadne sõnum, mida pole üheski filosoofias ega maailma religioonides: „Sõna sai lihaks“ (Jh 1:14). Seda toonitas Justinus oma kahes «Apoloogias» Rooma keisrile. Ta väitis, et kõike head ja mõistlikku maailmas võib siduda Jumala Logosega, kes tegutseb loodu juures. Täiesti erilisena aga tõuseb esile keskne sündmus, kus Jumala Sõna saab lihaks ainusündinud Pojas, keda prohvetid on ette kuulutanud. See on keskseks sündmuseks üldse ja põhjuseks, miks Piibel tõuseb esile teistest raamatutest.

Kas Piibel on Jumala Sõna? Jah, koguni eriliselt, sest kuulutab ainulaadset sõnumit, et Sõna sai lihaks, Jumal sai inimeseks. Mitte kusagil usundite maailmas ega mujal ei ole sellist sõnumit. Jumala Sõna annavad edasi ja usukogemusi äratavad ka teised raamatud, kuid nende aluseks ei ole pealtnägijate tunnistus Jumala inimesekssaamise sündmusest. «Apostlike isade» seas, keda nimetasin, on väga silmapaistvad ka Rooma Klemensi ja Antiookia Ignatiose kirjad. Paulus nimetab Klemensit, kui ta oli Roomas (Fl 4:3). Piiskop Ignatios oli pärimuse järgi kohanud noorena apostleid Antiookias. Tema lugu on väga mõjuv, ta viidi Rooma ja suri märtrina, olles visatud Colosseumis metsloomade ette.

Nimetus «apostlikud isad» ütleb, et need varajased kirikuisad olid kohanud apostleid. Kuid nad ise ei olnud apostlid ehk pealtnägijad. Nende teosed ei kuulu Pühakirja, vaid neid hinnatakse kõrgelt Piibli vahetute naabritena. Apokrüüfilised evangeeliumid ja apostlitelood, mis on alles 2-3. sajandil kirja pandud, on viletsad ajaloolised romaanid asjatundmatute autorite poolt, kes ekslikult arvasid, et neid juhatas Püha Vaim.

III

Jumala Sõnaks teeb inimeste sõnadega kirjutatud Piibli Jumala vahendamine – mitte ainult, et see äratab usulisi kogemusi, subjektiivset jumalatunnetust, vaid see vahendab Jumala ilmutust, Tema ainulaadseid objektiivseid tegusid. Sellest aga, milleks me Piiblit peame, sõltuvad meie kogemused. Kui me ei usu Piiblis kirjeldatud üleloomulikke tõsiasju, siis võib –  ma julgen nii arvata – Pühakiri küll äratada meis jumalakogemuse, kuid see piirdub ainult sisemise sügavama elamusega. Kui jääme Vana Testamendi tasemele ja usume prohvetitele antud üleloomulikke ilmutusi, siis avatakse jumalatunnetuse uus dimensioon. Kui usume Jeesuse Kristuse kaudu toimuvat täielikku ilmutust ja imesid, siis saame täiel määral osa jumalatunnetusest, mida pakub Jumala ilmutus ka välispidises maailmas.

On väga oluline, kuidas me Piiblisse suhtume, et see võiks meie elule võimsat mõju avaldada. Kui me «moodsate inimestena» ei suuda imesid mõistuse nimel uskuda, siis peab see küll väike mõistus olema, mis sellega hakkama ei saa, millega on kõrgema intelligentsiga inimesed läbi sajandite suurepäraselt toime tulnud. Pole võimatu, et tulevased põlved lähevad varasematest – mitte targemaks, vaid hoopis rumalamaks –, sest nad piiruvad materiaalse maailmaga ega ole enam valmis kaugemale kaema, ehkki kaasasündinud võimed selle tarvis on endiselt olemas. See on n-ö kõige kangem usukraam – Jeesuse üleloomulikkus. Päriselt, objektiivse tõsiasjana. Andku Jumal meile vaimset kasvamist!

Kuidas jääb väitega, et Pühakiri on Püha Vaimu poolt inspireeritud? Piibel ise kinnitab seda. Üle 150 korra öeldakse: «Issand ütles Moosesele» (2–4Ms). Prohvetite kaudu kõneles Jumal, sest neile tuli Jumala Sõna ja nad rääkisid Pühast Vaimust kantuna. (Mt 1:22j 2:15,17,23 22:43 Mk 12:36 Ap 1:16 4:25 28:25 2Pt 1:20j). Seepärast Jeesus ei lubanud Pühakirjast täpikestki tühistada (Mt 5:17j Lk 16:17 Jh 10:35). «Kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud» (Lk 24:44j). Pühad kirjad ning Mooses «tunnistavad minust» (Jh 5:39,46). Ka Pauluse sõnul on Piibel inspireeritud: «Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud (theopneustos)» (2Tm 3:16).

Uue Testamendi teosed on samuti Püha Vaimu poolt inspireeritud. Jeesus andis jüngritele edasi Jumala sõnu, nagu Isa teda õpetas (Jh 7:16 8:26jj 12:49j 14:10,24 17:8) ja käskis neid õpetada teistele (Mt 28:20). Taevast jätkab Jeesus õpetamist Püha Vaimu või Isa Vaimu kaudu (Mt 10:20 Lk 10:16 12:12 Jh 14:26 15:26j 16:13). Paulus tunnistab enda kohta: «Kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on – Jumala sõnana» (1Ts 2:13). Ta ütleb: «Minus räägib Kristus» (2Kr 13:3; vrd Gl 1:11j) ja mainib ilmutusi Vaimu läbi, kes tuleb Jumala sügavusest ja õpetab jumalikke sõnu (1Kr 2:7–13). Korduvalt kõlab Piiblis väljend: «Vaim ütleb» (Ap 8:29 10:19 11:12 1Tm 4:1 Hb 3:7 Ilm 2:7,11,17,29 3:6,13,22 14:13).^[vii]

Teisisõnu on Pühakiri inspireeritud ehk Vaimu juhtimisel valminud. See ei toimunud raamatut taevast mürtsuga alla visates, vaid jätkuva protsessina isikuid mõjutades. Mõeldes sellele, et kõik Jeesust näinud inimesed ei olnud võimelised teda mõistma ja mälestusi üles kirjutama, tuleb rääkida spetsiaalselt Pühakirja inspireerimisest Jumala poolt. Kõigil kaasaegsetel oli oma pilt Jeesusest: Kaifasel ja Hannasel vaenulik, Pilatusel sõbralikum, Juudal äraandlik jne. Ainult apostlid said Jeesuselt spetsiaalset õpetust ja ainult nendest lähtuvalt pandi kirja tekstid, mis hiljem koguti Uude Testamenti. Jumal saab meile anda usku ja inspiratsiooni niipalju, kui oleme suutelised vastu võtma – väljavalitud apostlitele sai osaks väljavalitute inspiratsioon. Jah, tõesti, Pühakiri on Püha Vaimu poolt inspireeritud.

Kahtlemine Piibli autoriteedis algab mitteuskumisest, et üleloomulik sekkumine ja jumalikud imed on võimalikud. Ja imedesse mitteuskumine algab elavasse Jumalasse Loojasse uskumise taandumisest või ähmastumisest. See on meile eluaegne ülesanne, et kasvada usus tugevamaks ning saada südames puhtamaks – ka selleks, et Piiblit sügavamalt mõistma hakata. Püha Vaim, kes on inspireeritud Pühakirja ja andnud meile usu, tahab meid edasi inspireerida, kasutades selleks Pühakirja – laskem tal teha seda. On vana tõde, et Pühakirja saab mõista ainult selles Vaimus, milles ta on kirjutatud – Pühas Vaimus!

IV

Viimaks mõned osutused sellele, kuidas lugeda Piiblit, et see meie ellu võiks tuua Jumala Sõna. Kas Jumala Sõna on «kes» või «mis»? «Kes», sest Jumal elab. Kas Piibel on Jumala Sõna? Jah. Kas Pühakiri on siis samuti «kes»? Paberist raamatuna on ta «mis» – aga meil tuleb tundma ja tajuma õppida, et temaga koos on «kes», sest Jumal ise on kohal Piibli lugemisel. Või nagu juudid ütlevad: Jumala šehina ehk «kohalolek» on seal kohal. Jumala «šehina» oli kohal Iisraeli kõrberännakul, Jeruusalemma templis ja praegu Nutumüüris – meie jaoks ülimal viisil Jeesuses Kristuses ja viimaks igal piiblilugemisel.

Lõpus tsiteeriksin veel ühte dominikaani munka, kes elas 15. sajandi lõpul ja keda on nimetatud Itaalia reformaatoriks – Girolamo Savonarola. Ta korraldas oma sütitavate kõnedega Firenze keskväljakul «edevuse tuleriida», kuhu rahvas tõi põletada mõttetuid luksusesemeid. Hiljem hukati ta sealsamas, kuid teda austavad pajud katoliiklasedki. Ehkki ta läks mõnes asjas liiga äärmuslikuks, on tema sõnad Piibli kohta selged:

«Keegi ei suuda mõista Pühakirja, olgu ta õpetatud või õpetamata, kui tal puudub valgus, millest see on lähtunud ja millest see sõltub. Seepärast lähenege Pühakirjale kõik puhta südamega. See, mis kõneleb kõige kõrgematest asjadest, nõuab suurt vaimset keskendumist. Kes tahab sellest lahkuda õnnistatult, jätku oma patud ja kõik maised mõtted ning asugu üksildases kambris usu ja alandlikkusega uurimise juurde, pärast seda kui on Jumala poole palvetanud. Palve väe läbi, ülalt tuleva valgusega valgustatuna, jõuab ta õige arusaamiseni. Ta tunneb endas seda, mida on lugenud, kui proovib Pühakirja saladuste väärtust heade tegude kaudu, mida ta teeb. Selgemini kui õpetlaste seletustest tuleb talle mõistmine sellest kõrgeimast valgusest, ja tema kogemused saavad kanaliteks, mille kaudu see valgus temani voolab. Ärgu ta ainult lugegu kiirustades. Tähelepanelikult pangu ta tähele iga sõna. Kindla usaldusega uskugu ta kõige loetu tõde, sest selle on sisendanud Tema, kes ei saa kunagi eksida.»^[viii]

On olemas veel mõned juhised, millele võib tähelepanu pöörata. Tuleb uskuda iga Piibli sõna, muidu kaob Pühakirjast vägi! See, et Pühakirjal on inimlik pool ja inimlik on alati konarlik ja piiratud, ei pea meid kogu aeg häirima. Jumal suutis kasutada inimeste vastuvõtuvõimet ja -sõna, et edasi anda piisava selgusega oma Sõna – ja Sõna on sama eksimatu kui Jumal. Meil ei tule ühegi silbi juures kahelda Jumala võimes seda teha! Jumal oskab oma eksimatu Sõna siduda eksimatul viisil eksliku inimese sõnaga – nii et terviksõnum on vaieldamatu, ehkki inimlikkust üksi vaadates võidakse avastada puudusi.^[ix]

Ning lõpuks: Piibel saab mõistetavaks siis, kui lugejal tõuseb armastus südamesse. Kirikuisa Augustinus ütles «armastus», vennastekogudusest lähtunud moodsa usu- ja religiooniteaduse isa Friedrich Schleiermacher kasutas sõna «tunne» – mõeldud on südame sügavusse ulatuvat intuitiivset tunnetust välispidisest Jumala Vaimust. Jumala Sõna saab meie poolt vastu võetuks samal moel – sellest annavad märku sügav tunne, tunnetus ja armastus, mis meis tärkavad. Süda peab hakkama põlema, nagu Emmause jüngritel.^[x]

Igasugust piibliteadust ja piibliseletust juhib alati miski – usk või uskmatus, armastus või selle puudumine – ja vastavalt sellele, millest lähtutakse, tehakse erinevad järeldused. Meie praegust küsimuseasetust arvestades saab Pühakirjas Jumala Sõna ära tunda ainult õige usk – ja armastus Jumala vastu, mitte kriitika ind. See, millele sa jätad viimase sõna, näitab, mida sa armastad –  ja milline on sinu tegelik usk või religioon.

«Siis Jeesus ütles neile kaheteistkümnele: «Kas ka teie tahate ära minna?» Siimon Peetrus vastas temale: «Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja tundnud (!), et sina oled Jumala püha!»» (Jh 6:67-69).

Teesid.

1. Jumala Sõna ja inimese sõna Piiblis
2. Ajalooline teave ja ilmutatud Piibel
3. Kas Piibel on ikka veel inspireeritud?
4. Usk Sõnasse ja Piiblis kahtlemine.
5. Püha Vaimu roll Piibli mõistmisel

[i] Evangelische Kirche in Deutschland (EKD): https://www.ekd.de/Bibel-10807.htm).

[ii] Martin Luther, Väike katekismus. Teine peatükk: usust. Kolmas õpetus: pühitsus.

[iii] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga II, 3–6.

[iv] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga IV, 1.

[v] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga VII, 1–3.

[vi] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga VIII, 4 jne.

[vii] Arne Hiob, Aegumatu Piibel. Ülevaade õpetusest ja ajaloost. Tallinn 2025: 54–56.

[viii] Girolamo Savonarola, Die erwecklichen Schriften. Stuttgart 1839: 116–117; vrd Friedrlich Oehninger, Ristikoguduse ajalugu omas käekäigus läbi aastasadade. Tallinn 1908: 212.

[ix] Arne Hiob, Luterliku dogmaatika alused. Tallinn 2013: 84.

[x] Augustinus, Jumalariigist (De civitate Dei) X, 3; Friedrich Schleiermacher, Religioonist. – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Tartu 2013: 107–122.