Baltic Pride’i rongkäigult jäi kõlama loosung: «Käi p…e, komisjon! Komisjon ei otsusta minu identiteedi üle.» Silmas peeti arstlikku komisjoni, kelle hinnangust sõltub soomuutmine.

See on ropp, aga aus lause. Tavaliselt räägitakse «õigustest», «väärikusest» ja «ligipääsust teenustele». Siin öeldi otse välja, mida ideoloogiline kannatamatus meditsiinist arvab – arstlik kaalutlus on tüütu takistus.

Tihti ütleb tänavakeel selgemalt välja seda, mida aktivistid ametkondades pole veel jõudnud sõnastada. See loosung sobib hästi kokku ühe enam maad võtva hoiakuga, mille kohaselt nähakse arstlikus ettevaatuses ideoloogilist kuritegu, mitte patsiendi kaitsmist.

Kui arstlik komisjon saadetakse ideoloogia nimel perse, ärgem siis imestagem, kui Hippokratese vandest ja meditsiinist jääb lõpuks järele moodsa kultuse kuulekas klienditeenindus.

Arsti ülesanne on kaaluda ja vajadusel öelda, et ootame ja vaatame veel, küsime teise arvamuse. Iga patsiendi sooviga nõustumine ja internetist leitud diagnooside peale noogutamine on pigem posija töö. Kui keegi ütleb «mul on valus», ei kirjuta arst kohe välja seda, mida inimene ise nõuab. Kui teismeline ütleb «ma ei suuda oma kehaga elada», peab hea arst kõigepealt süvenema tema kannatusse, enne kui hakkab organismi või keha kahjustama. See on meditsiin, mitte julmus.

Komisjonid võivad olla aeglased ja bürokraatlikud ning süsteem võib vajada parandamist. Arstlik hindamine on aga midagi muud kui alandamine. Mõnikord on lisaaeg ja teine arvamus ainsad asjad inimese ja tema pöördumatu otsuse vahel. Meditsiinis tähendab «oota» tihti tarkust ja hoolimist, mitte vaenu.

Eriti noore puhul kaitseb arst eelkõige inimest tema tänases kannatuses ja ühtlasi tulevast täiskasvanut, kes peab praeguste otsuste tagajärgedega elama. Tänane noor võib olla siiras, kuid siirus ei ole veel küpsus. Praegu võib viljakus tunduda tähtsusetu ja keha loomulik areng talumatu. Aga see inimene, kelleks ta kord kasvab, võib mõelda teisiti. Siis on aga hilja. Keegi peab kõnelema ka tema tulevase mina eest – ja sageli saab seda teha ainult arst. Arsti kõhklus ei ole hereesia ja diferentsiaaldiagnostika pole agressioon.

Kui arstid saadetakse ideoloogilisel põhjusel p….e, kaob esimesena arsti julgus, mitte komisjonid. Arst hakkab rääkima ettevaatlikumalt, küsima vähem ning vältima küsimusi, mis võiksid süüdistuse kaela tuua. Siis kaob patsiendi kaitse. Ta jääb oma hetketunnete ja survegruppide meelevalda. Sellisest meditsiinist saab ideoloogilise aktivismi lõputu teenuslett.

Arste tuleb kaitsta ka siis, kui nemad ja komisjonid vahel eksivad. Meditsiinisüsteem võib olla aeglane ja inimese suhtes kurt, kuid lahendus ei seisne arsti saatmises pimedasse paika. Ainult arsti tarkus kaitseb inimest ideoloogilise aktivismi eest.

Muide, p….esaatjatega samas rongkäigus sammusid ka Tartu Ülikool, Reformierakond ja küllap veel hulk väärikaid institutsioone. Kas rõõmsalt sillutamas tohtrite teed sinnasamusesse?

Kui arst ei tohi enam küsida ega kahelda, jääb patsient üksi. Komisjon võib küll kinnitada ta niinimetatud identiteedi, aga tema tuleviku nimel ei kõnele enam keegi. Ja siis võibki kõik vääramatult sinna veereda, kuhu Pride’i loosung lahkelt juhatas.

Loo autor on toimetusele teada.