Austatud Piiskopliku Nõukogu liikmed!

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, meie vaimulik kodu, on «selle maa kirik». Soovimata pisendada teiste konfessioonide panust Eesti rahva toomisel Kristuse juurde, tuleb tõdeda, et sajandite jooksul õpetas evangeelne-luterlik kirik meie rahva lugema, kirjutama ja palvetama. Õp. dr. Voldemar Ilja on selle kohta tabavalt öelnud: «Katoliiklik kirik istutas, luterlik kirik kastis, aga Jumal laskis kasvada…»

Tänaseks on meie Kirik aga kaotanud kunagise kultuurilis-vaimse juhtpositsiooni. Oleme vähemuskirik sekulaarses ühiskonnas. Ometi ei ole meie Kiriku vastutus sugugi väiksem kui sajandite eest. Osundan veel kord Voldemar Ilja sõnu: «Kuigi paljud selle kiriku endised liikmed on kirikule selja pööranud, siis samaga pole mitte vastanud kirik. Meil ei ole vaja otsida ei uut ega vana kirikut, vaid me vajaksime küll rohkem austust ja lugupidamist oma kiriku – vaimuliku ema – vastu, sest meie ja me õndsuse jaoks sellest piisab!»

Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul lasub jätkuvalt eesti rahva käekäigu pärast eriline vastutus. Me ei tohi hakata eksperimenteerima oma õpetuse ja kuulutusega. Luterlik põhimõte on, et õpetuses peab valitsema üksmeel ja jumalateenistuste korras võib olla erinevusi. «Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse,» õpetab Augsburgi usutunnistus artiklis VII. Me ei saa ega tohi endale lubada sisemisi vastuolusid ja lõhenemist ei õpetuslikes ega liturgilistes küsimustes. Koda, mis on isekeskis riius, ei jää püsima.

Seda arvestades palun ma tungivalt sadade EELK liikmete ja toetajate nimel, kes on praeguseks väljendanud oma seisukohta lehel rahvakirik.ee, et arutusele pandud soolisuse ja seksuaalsuse teema kui meie Kirikut lammutav ja lõhestav küsimus saaks päevakorrast jäädavalt maha võetud.

Pole vaja korrata, et EELK teoloogiliste arutelude raamdokument sisaldab luterlike usutunnistuskirjade seisukohalt teoloogiliselt väärasid seisukohti, ning konkreetselt soolisuse ja seksuaalsuse teemal on arutluskäigud täielikult ideologiseeritud ka vastava teemarühma poolt avaldatud tekstis. Niisugustel alustel arutelu ei ole luterliku teoloogia seisukohalt legitiimne. Miks me endid ise valega käsist ja jalust seome?

Selliselt püstitatud arutelu järele puudub vähimgi vajadus, sest meie Kirikul on antud küsimustes olemas selgesti formuleeritud ning korduvalt nii Eesti Kirikute Nõukogu kui EELK piiskoppide ja kirikukogu poolt väljendatud õpetus.

Mis puutub Agendasse, mis Johan Kõpu sõnutsi on «pikema aja kestel olnud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku usuelu ja koguduste kindel vaimne ning vormiline ühendaja», siis peaks see kindlasti jääma kasutusele kogudustes, kus seda soovitakse. Augsburgi usutunnistuse sõnadega artiklis VII: «kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimeste sisseseatud usutalitustest kinni peetaks».

Soovin teile rohkesti tarkust ülevalt,

õp. dr. Veiko Vihuri