Matteuse 4:1–11

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Oleme nüüd paastuajas. See on aeg, kus koondame oma mõtted Jeesuse kannatusele ja ristisurmale. Aeg, kus tungime sügavuti Kristuse ohvrisurma saladusse ja vaatame, kuidas see mõjutab meie endi elu. Me alustame rännakut läbi paastuaja meile kõigile tuttava looga Kristuse kiusamisest kõrbes.

Kujutagem korraks ette, et Jeesus oleks kiusatusele järgi andnud. Temast ei oleks saanud patuta ohvrit, Ta ei oleks suutnud võita meile lunastust. Temast oleks saanud meiesugune patune, kes ise vajab lunastust. Meie päästmine sõltus Jeesuse vastuhakust kõikidele kiusatustele, millega Saatan Teda ründas. Neist eriti ohtlikud olid muidugi kõrbes aset leidnud. Jeesuse võit iga üksiku kiusatuse üle on olnud seega  otsustava tähendusega.

Kuidas on lood meiega? Kas on oluline, et seisame vastu igale üksikule kiusatusele või võime siiski endile lubada aeg ajalt allajäämist? Lõppude lõpuks on Jeesus meie eest surnud ja meile antakse andeks. Mitte kellegi pääsemine ei sõltu ju meie vastupanust kiusatusele. Mitte midagi tähtsat ei rippu meie järeleandlikkusest kiusatusele. On ju nii?

Jah, on küll ja me võime oma südame rahustuseks ju nii mõelda, kuid ärgem unustagem, et oleme kellelegi teisele usus eeskujuks. Väiksed silmad võivad meid jälgida. Vaatamata sellele, kas meie vastupanu kiusatusele kellelegi korda läheb või ei, peaks meile endile olema see oluliselt tähtis. Ja ma ei mõtle siin üksnes suuri kiusatusi. Kõik saab alguse väikestest asjadest.

Kiusatuseks võivad olla ka head asjad. Aadam ja Eeva sõid keelatud vilja, kuna seda oli hea süüa, see oli silmale meeldiv ja pidi targaks tegema. Meie vaenlane võib olla kui möirgav lõvi, kelle pakutav kiusatus kohese hävingu kaasa toob. Kuid tavaliselt ta ahvatleb kavalalt, ilma et signaali puhutaks. Ta on enam kui rahul väikestest, kuid pidevatest edusammudest.

Just nii hakkas Saatan võrgutama kõrbes meie Issandat. Jeesus oli pärast neljakümmet päeva paastumist loomulikult näljane. Taolises olukorras me arvatavasti ei tunneks vaenlase häält ära. Näljane – miks mitte muuta kivid leivaks? Jeesus oleks võinud seda üsna lihtsalt teha. Teame ju, et Ta muutis vee veiniks, miks mitte siis kivid leivaks, seda enam, et Ta oli näljane. Nagu näha, tegutseb kiusatus süütul moel ja teeb nii seda kõigis eluvaldkondades. Nii mõnegi teise nälja kustutamiseks küsime, miks mitte?

Jeesus tundis selles süütus pakkumises ära kiusaja hääle ja näitas talle punast tuld. Terve elu oli Ta kuulanud oma Isa häält ja eriti suure tähelepanuga tegi Ta seda need nelikümmend päeva kõrbe üksilduses. Isegi elu põhivajaduste rahuldamisel jäi Jeesus kuulekaks Jumala tahtele ega taganenud Tema sõnast. Jumal tahab rahuldada meie vajadusi viisil, mida Tema heaks kiidab. Teistsuguste pakkumiste vastuvõtt on patt.

Saatana rünnak ebaõnnestus, kuid ta oli kaugel allaandmisest. Ta viis Jeesuse templi katusele ja sisendas Talle pühakirja appi võttes, et Jeesus võib ennast templi harjalt alla kukutada, kuna inglid kannavad Teda kätel. Millist muljet oleks see avaldanud templisse kogunenud religioossele rahvahulgale. On minugi peast käinud läbi mõte, et oleks vahva küll, kui saaks millegi üleloomulikuga rahvast üllatada.

Küllap oleme näljased asjade järele, mida Saatan pakub meile vusserdamiseks. Vahel soovime, et Jumal annaks meile erilise märgi, mingi üleloomuliku kinnituse oma soosingust. Loodame, et midagi silmaga nähtavat või käega katsutavat annab meie usule kindlust ja tuge. Aga Jumal teeb seda äärmiselt harva, kui üldse teeb. Ta laseb meil rännata kõrberännakut ilma ühegi sellise tunnustäheta, mis meile meeldiks näha. Samas kõik vajalik on antud. Tema sõna, ristimise, armulaua ja pihi sakrament – kõik need on Jumala üleloomulikud märgid ja imed, milledest peaks piisama täielikult meie usuliste tunnete rahuldamiseks.

Kui soovime midagi enamat, kui soovime erilist märguannet Jumalalt, siis tuleb arvestada sellega, et sellele peab eelnema meie poolne kuulekus. Ja mitte ühekordne, eriliselt valgustatud olekus kuuletumine, vaid kuulekus, mis kerkib esile kannatlikus ootamises ja ustavuses igapäevaste raskuste kandmisel. Jumal võib üllatada ka üleloomuliku teoga, kui on vaja kellegi hinge raputada tardumusest, kuid see ei ole Tema tavaline viis tegutsemiseks. Tema paneb proovile meie usu tugevuse. Meil sellist õigust ei ole, et Teda proovile panna. Jeesus teadis seda ja sellepärast Ta ütleski: “Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.”

Viimaks Saatan näitas Jeesusele panoraamvaatena maailma kuningriike ja nende hiilgust. Kõike seda toredust, mida on võimalik raha, võimu ja ülekohtuga saavutada. Arvan, et suudame seda nägemust hinnata üksnes väikeses mõõdus, nii öelda kohalikul tasandil. Vahel võib aga osutuda tuhat krooni sama suureks kiusatuseks kui kogu maailma rikkused.

Jeesus seisis nägemuse ees, kus oli esile toodud kõik ilus ja hea, mis maailmas leidub. See oli maailm, mida Ta tuli päästma. See imeväärne ja suurepärane koht koos toredate võimalustega oleks saanud takistuseta Tema omaks, kui Ta vaid korraks oleks kummardanud Saatanat.

Mõtle, milline ahvatlus see võis olla. Patu tagajärjed, mille vastu me siin maailmas võitleme, oleks minema pühitud. Ei oleks enam ebaausaid poliitikuid. Ei oleks kurjategijaid ega narkomaane. Ei oleks truudusetuse pärast purunenud abielusid ega hooletusse jäetud lapsi. Ei oleks vaesust ega haigusi. Jeesus oleks võinud selle kõik ühe hetkega korraldada juba 2000 aastat tagasi ja seda ilma ristil piinlemata. Usun, et see oli Jeesusele äärmiselt suur kiusatus.

Jeesuse vastus Saatanale ei olnud üleloomulik ilmutus või üliinimlik tegu. Seal, kus meie jõud otsa saab, tuleb võtta appi Jumala sõna. Nii tegi ka Jeesus. Ta ise oleks võibolla pakkumise vastugi võtnud, kuid Ta jäi kuulekaks Jumala sõnale, mis  ütleb: “Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!”

Meie Lunastajat kiusati nõnda nagu meid kiusatakse. Ta sai vaenlasest jagu viisil, mis meilegi peaks jõukohane olema. Ta valis kõige kergema tee. Toetudes Jumala sõnale, pööras Ta kiire otsusega kiusatusele selja. Ta tuli täitma Isa tahet ja Ta jäi sellele eesmärgile kindlaks. Tänu sellele oleme ka meie päästetud.

Ma ei ole sugugi kindel, et Jeesuse jüngritena me järgime taolistes olukordades Tema eeskuju. Tundub, et vahel kasutame hoopis üht teist kerget moodust kiusatusest vabanemiseks. Seda reklaamitakse ka telekas. Kes juhtus vaatama üht šokolaadi reklaami, see märkas tsitaati: “Parim võimalus kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda.” Eriliselt hea soovitus paastuajaks, eks ole? See on Saatana soovitus ja selles on tõetera sees. Andes kohe kiusatusele järgi me ei tunnegi kiusatust. Mõni elab kogu elu nii ja on veel pealegi uhke, et temal kiusatusi ei ole. Jah, see on tõesti üks võimalustest kiusajast vabanemiseks, kuid mis hinnaga?

Raskused võitluses kiusajaga algavad juba sellega, et vahel on raske ära tunda Saatana häält. Ei osata eristada Jumala tahet inimkonna kultuuri sõnumist. Iga päev võib kuulda soovitusi: Tee kiiresti… ole võimekas… Lühim tee kahe punkti vahel on sirge… käib küll… võta, mis võtta annab ja nii edasi. Vahel on maailma sõnum nii osavalt läbi põimunud kristliku sõnumiga, et tõesti väga raske on seda eristada Jumala tahtest.

Siin saame kasutada ainult üht vastumürki. Kas suudame sellel paastuajal võtta endale erilise ülesande – kummardada ja teenida üksnes Issandat? Kas oleme valmis paluma Kõigevägevamat, et Ta paljastaks meile meie ebajumalad? Kas suudame julgelt tegutseda, et võiks nad troonilt maha tõugata? Kas otsustame minna kuulekuse teed, isegi siis kui see viib ristile?

Kardan, et me ei suuda, isegi parimad meist ei suuda. Me oleme Aadama ja Eeva lapsed. Meil on pärilik külgetõmme keelatud asjadele. Meil puudub julgus. Oleme enesekesksed ja otsime võimaluse korral kõige kergemat väljapääsu. Kuid just siin, enda nõrkuse äratundmises on meie pääsemine. Alles siis, kui teame oma jõuetust võitluses Saatanaga, oskame ja tahame otsida abi Issandalt. Jeesus on meile seda teed näidanud. Ta näitas seda kõrbes, näitas uuesti siis kui inimesed tahtsid Teda kuningaks kroonida. Ta näitas seda Ketsemani aias, kui palus: “Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” Jeesus ei valmistanud pettumust oma Isale. Nõnda võime meiegi jüngritena käia oma kuulekuse teed. Me suudame püsida sellel teel ainult siis, kui ei lülita välja Jumala häält oma elus. Tema, kes armastab meid, kes saatis oma ainsa Poja meie eest surema, kes on meid ristimises märgistanud ja kinnitanud oma vaimuga, on meile kilbiks ja mõõgaks võitluses vaenlasega. Me seisame jüngritena kindlalt kursil, kui ei loobu kuulamast Teda, kes hoolitseb meie vajaduste eest, kes seisab meie valudes meie kõrval ja rikastab meid oma Poja ihu ja verega.

Jeesuse kirgastamisel kostis taevast Isa hääl: “See on minu armas Poeg, teda kuulake.” Kuulakem siis Teda oma elu igal hetkel ja ärme lase segajatel Ta häält summutada.

Vanaaja hiinlased ehitasid neid põhjast rünnanud hõimude kaitseks kuulsa Hiina Müüri. See ehitis on kakstuhat nelisada kilomeetrit pikk, 3–12 meetrit lai ja 6–15 meetrit kõrge. Müür oli vaenlasele liiga kõrge ületamiseks, liiga paks lõhkumiseks ja liiga pikk, et ümbert minna. Kuid vaatamata sellele esimese saja aasta jooksul müüri valmimisest tungiti Hiinasse sisse kolmel korral. Kuidas siis ikkagi kaitsest läbi murti? Vaenlane lihtsalt ostis altkäemaksuga ära väravavalvurid. Hiinlaste saatuslik viga oli selles, et nad kulutasid oma rikkust müüri ehitamiseks, kuid ei raatsinud maksta valvuritele. Küllap on see olukord tuttav meie piirivalvuritele ja tollitöötajatele.

Kiusatus on tänapäevalgi sama. Aga kui me tõesti kuuleme Jumala häält, ei saa ükski altkäemaks avada meie südame väravaid sissetungijale. Aamen.