Neil päevil ütles Jeesus oma jüngritele: 24. “Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja! 25. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab siin maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. 26. Kui keegi mind teenib, see järgigu mind, ja kus mina olen, seal peab olema ka minu teenija; ja kes mind teenib, seda tahab Isa austada.” (Jh 12:24-26)

Kui lugesin tänast Evangeeliumi, meenus mulle kolmas jumalateenistus, mille ma pidasin Pühalepa kirikus. Esimene oli kakskümmend kaks aastat tagasi, 10. augustil 1997. Olime perega Hiiumaal puhkusel ja ma asendasin õpetaja Jaanus Jalakat, kes oli Lauritsapäevaks kutsutud jutlustama Kuusalu kirikusse. Teine oli 1998. aasta 8. veebruaril – nädal varem oli mind seatud ametisse Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetajana. Ning kolmas oli sama aasta 15. veebruaril, mis juhtus tookord olema teine pühapäev enne Suurt Paastu. Evangeeliumiks oli tähendamissõna külvajast ning oma arvates pidasin ma igati vägeva jutluse. Aga pärast jumalateenistust tuli üks talupidajast kirikuline minu juurde ning ütles vaikselt: “Õpetaja, see oli väga ilus jumalateenistus, aga tead, ära sa teinekord sellest põllumajandusest enam nii palju jutlusta, räägi ikka nendest asjadest, millest sa vähe rohkem tead!”

Nüüd ma siis olen jälle siin Pühalepa kirikus ja tänane Evangeelium räägib ei millestki muust kui põllumajandusest, vähemalt kaudselt: “Kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” Loodetavasti läheb mul täna veidi paremini kui tookord, veidi rohkem kui kakskümmend aastat tagasi… Seda enam, et Jeesus ei kõnele siin ju tegelikult mitte viljakasvatusest, vaid lunastusest.

Nisuiva on Tema ise. Ta on tulnud selleks, et ennast meie eest, meie süü lepitamiseks, meie pattude lunastamiseks ohvriks tuua. Jumala armastus januneb andeksandmist, aga Tema õiglus ei luba andeksandmist samastada silma kinnipigistamisega ilmse kurja ees. Siin tuleb esile täiesti selge erinevus Jeesuse tegeliku õpetuse ja selle moraalse relativismi vahel, mida tänapäeval tihtipeale Jeesuse õpetusena serveerida üritatakse. Igal teol on tagajärjed ning nende tagajärgede hulka kuulub ka see, et hea peab saama õiglase tasu ning kuri väärilise karistuse – kuigi meie maailmas kipub vahel olema ka vastupidi.

Niisiis annab Jumala Poeg, too puhas ja süütu Tall, iseennast asendusohvrina meie ja kogu maailma patu eest. “Ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist,” ütleb Pühakiri.

Aga see ei ole kõik. Mitte asjata ei võrdle Jeesus ennast nisuivaga: mitte surm ei jää viimaseks sõnaks, vaid viimane sõna on elul. Mõtleme vaid, milline suur, imeline müsteerium see tegelikult on! Samal ajal, kui Jeesus ühes teises tähendamissõnas kõneleb väga hoiatavalt mehest, kes tema kätte usaldatud talendi maha mattis ning selle eest isanda hukkamõistu pälvis, on viljaseemnega täpselt vastupidi: sa paned selle mulda, justkui mataksid ta maha, nagu oleks ta surnud, justkui oleks temaga lõpp – ja just sellest lõpust sünnib uus algus, justnimelt surmast võrsub uus elu…

Aga mitte igasugusest surmast, vaid üksnes Jumala Poja omast! Tema on tõeline Nisuiva, kelle ennastandev ohvrisurm toob paljudele elu.

Ja seegi ei ole veel kõik: paneme tähele, et too uus võrsuv vili on osa sellest ühest seemnest – või teist Pühakirjas sagedast võrdpilti kasutades: me kõik oleme ühe ihu, Kristuse Ihu liikmed. Me saame selleks ristimise läbi: me oleme Temasse istutatud, Tema väe läbi uuesti loodud ning Tema Vaimus igavesse ellu sünnitatud.

Aga sellegagi veel ei piirdu tänase Evangeeliumi ega Lauritsapäeva sõnum. Kõik selle, mida Jeesus ütleb iseenda kohta, omistab Ta ka meile. Nüüd oleme meie – selle ühe Nisuiva ennastandvast surmast ellu võrsununa – uus seemnevili, mis peab tagama ja tooma elu kogu inimkonnale.

Issand ütleb: “Kui keegi mind teenib, see järgigu mind, ja kus mina olen, seal peab olema ka minu teenija.” Küllap meile meeldiks, kui need sõnad tähistaksid ainult toda oodatavat igavest elu ja taevast kirkust, millesse me loodame kord Jumala armust jõuda. Aga Jeesus ei pea siinkohal silmas mitte seda – vähemalt mitte esmajoones. Ei, Tema kõneleb praegusest elust, sellest maailmast siin, kus me mitte lihtsalt ei pea arvestama võimalusega, et meid võidakse taga kiusata ja me võime Kristuse pärast kannatada, vaid Ta näitab meile täiesti selgelt, et see on midagi, mis kuulub lahutamatult meie kristlaseks olemise juurde ning peabki kuuluma.

Niisiis, kui kedagi meist ei ole veel Kristuse pärast taga kiusatud või vähemalt pilgatud – või kui me ei ole pidanud mingil muul viisil täitma “puuduvat osa Kristuse kannatustest Tema Ihu, see tähendab koguduse heaks”, nagu ütleb püha Paulus, siis võime rahumeeli ja täiesti kindlalt arvestada, et see kõik veel tuleb. Sest nisuiva peab saama mullasse ja surema, et kanda palju vilja, ja meie oleme koos Kristusega need nisuivad.

Just seepärast on nii tähtis, et peame meeles neid, kes on järginud Kristust nii elus kui surmas – Tema pühakuid, iseäranis märtreid, veretunnistajaid. Meie jaoks siin Pühalepas on esimeseks ja olulisemaks nende hulgas püha Laurentius, Rooma kiriku diakon, kes kannatas ja suri nii Kristuse kui koguduse pärast 1761 aastat tagasi, 10. augustil aastal 258.

Kuidas meie saame järgida tema eeskuju? Muidugi seeläbi, et anname head tunnistust Kristusest. Nii sõna kui oma eluga. Kuna kõrgeim hüve, mida igatseda, ning ülim hea, mida soovida nii iseendale kui teistele, on Jumal ja ühendus Temaga, tähendab Kristuse ja Tema pühakute järgimine eeskätt seda, et teeme kõik võimaliku, et nii meie ise kui ka need, kes on meie ümber, võiksid sellest kõrgeimast hüvest osa saada, selle ülima hea pärida. Jah, kindlasti mitte meie oma jõupingutuste, vaid Jumala armu läbi – aga see ei tähenda, et tegevusetult ja ükskõikselt, vaid üksnes reaalselt selles armus elades ning selle tõelist väärtust mõistes selle nimel kõike muud selja taha jättes.

Päris konkreetselt võiks igaüks küsida enda käest kahte asja. Esiteks: kas ma olen endale ka tegelikult teadvustanud, et minu elu ja surm, minu aeg ja igavik, on Jumala, mitte minu enda käes, ja et Tema on oma Poega minu eest andes minu hingeõndsuse eest maksnud nii kallist hinda, mida ei ole võimalik mitte millegagi korvata – mille eest ma võlgnen Talle kõik ja millele ma saan vastata vaid ennast armastuses täielikult ja kõiges Temale üle andes?

Ning teiseks: mida ma olen teinud – taas: päris konkreetselt! – selleks, et need, kes on minu ümber, võiksid Jumala armastust tundma õppida ja sellest osa saada? Küsige igaüks vaikselt enda käest, kui mitmele inimesele te olete kõnelenud Jumala armastusest ja armust Jeesuses Kristuses. Ärge pugege levinud ettekäände taha, et sõnu polegi tarvis, et piisab sellestki, kui elame armastuses. Muidugi peame elama armastuses, aga Kristusest tuleb anda tunnistust ka julgete ja selgete sõnadega – muidu võime olla süüdi oma venna või õe hukkaminemises. “Kes minu ja mu sõnade pärast häbeneb, selle pärast häbeneb Inimese Poeg, kui Ta tuleb omas ja Isa ja pühade inglite auhiilguses,” ütleb Issand.

Püha Laurentius, keda täna mälestame, ei häbenenud Issandat ega Tema sõna. Ja Issand ise ei häbenenud, vaid tunnistas Jumala armastusest kuni lõpuni, kuni ristisurmani, et meie, kes Temasse usume, võiksime koos kõigi pühadega olla Tema igavese kirkuse osalised.