Jeesus Kristuse Kirik on lõhenenud erinevateks konfessioonideks. Katoliiklased usuvad, et tõeline, Issanda poolt rajatud Kirik hõlmab üksnes neid piiskoppe ja usklikke, kes on osaduses Peetruse aujärjega, s.t Rooma paavstiga. Ortodoksid õpetavad, et üks, püha, apostlik ja katoolne Kirik samastub eksklusiivselt Õigeusu Kirikuga – nende silmis on katoliiklased ja protestandid Kirikust lahkunud skismaatikud ja hereetikud. Omakorda roomakatoliku kirikust eraldunud loendamatud protestantlikud rühmitused on veendunud, et ainult nende juures leidub õige arusaam Jumala sõnast.
Seejuures on teatud protestantlikud kirikud muutunud oma õpetuselt ja praktikalt silmatorkavalt karikatuurseks. Liberaalsed kirikud on reforminud traditsioonilist arusaama vaimulikuametist ning hakanud ajastu vaimu (mis kuulutab vabadust ja võrdsust) järgides ametisse seadma naispreestreid ja -piiskoppe. Sellele reformile on järgnenud homoseksuaalsete suhete ümberhindamine ning samasooliste paaride kiriklik õnnistamine või laulatamine. Mille groteskse tulemusena jõudis Stockholmi luterlikule piiskopitoolile lesbiline naispiiskop, kes elas paarisuhtes naispreestriga. Mõne aasta eest aga andis naaberriigi pealinna Helsingi naispiiskop ühele alaealisele poisile üle „aasta homo“ auhinna. Kui mõni kirjamees oleks veel pool sajandit tagasi millegi sellise võimalikkusest kirjutanud, oleks teda peetud eriti õelaks kirikuvastaseks, kes niisuguseid asju välja mõeldes püüab kristluse mainet kahjustada.
Need on muidugi vaid mõned välised viljad. End evangeelseks kutsuvais kirikuis on aset leidnud sügavad muutused nii teoloogias, kuulutuses kui kiriklikus praktikas – muutused, mida sageli õigustatakse semper reformanda loosungiga (kirik peab pidevalt uuenema), ent mis tegelikult kujutavad endast eemaldumist traditsioonilisest, klassikalisest kristlusest. See, mis varem oli valge, on kuulutatud mustaks, ja must on nimetatud valgeks.
Neil päevil toimuvad kummalised lood roomakatoliku kiriku keskuses Vatikanis. Seoses nn Amazonase sinodiga (sellel arutatakse Amazonase piirkonna kirikueluga seonduvaid küsimusi) on Rooma toodud hulgaliselt Lõuna-Ameerika põlisrahvaste viljakusjumalanna ja maaema Pachamama – keda kujutatakse lapseootel alasti naisena – kujusid. Sinod algas paganlikke elemente sisalduva puuistutamise rituaaliga, kust ei puudunud ka Pachamama.
Nüüd sai mõnedel ilmikkatoliiklastel ebajumalakummardamisest kõrini – ühel varahommikul korjati Santa Maria in Traspontina kirikust Pachamama ebajumalakujukesed kokku ning visati Püha Ingli sillalt Tiberi jõkke. Vatikani ametiisikud mõistsid „templipuhastamise“ kui varguse ja „dialoogi vaimuga“ sobimatu teo hukka. Sinodi üks juhtkujusid, Brasiilia kardinal Claudio Hummes ütles:
„Me tunneme sügavat kahetsust ning ühtlasi hukkamõistu selle üle, et viimastel päevadel oleme sattunud vägivallategude ohvriteks, mis peegeldavad usulist sallimatust, rassismi, rõhuvaid hoiakuid, mis puudutavad eelkõige põlisrahvaid ning kujutavad endast keeldumist uute teede ehitamisest Kiriku uuendamiseks.“
Näib, et Vatikani ametikandjad ei saa üldse aru, mis on Pachamama ebajumalakujude kirikuisse toomise puhul valesti. Nende meelest saab paganliku maaema kuju abil ehitada sildu ja avada uusi teid. Traditsiooniliste kristlaste kriitikas näevad nad rassismi, sallimatuse ja rõhumise ilminguid ning dialoogist keeldumist. On märkimisväärne, et kõik need sildid kuuluvad kristlusevastase ilmaliku liberaaldemokraatia arsenali, mille keskmes on inimese ja tema ihade kultus.
Kiriku uuenemise ja uute teede ehitamise loosung ei pruugi olla Jumala Vaimu, vaid Vastase vaimu sisendus. See, kes ütles aegade alguses Jumalale: „Ma ei teeni sind!“ ja keda nimetatakse valede isaks, külvab Jumala rahva sekka lõhesid, segadust ja uskmatust. Tema aeg on piiratud ja hakkab lõppema, ent seda marulisemaks muutub ta tegevus. Jumala kirikust on saanud tõeline lahinguväli, kus valitseb sõjale iseloomulik segadus. Ei või kindel olla, kes on omad ja kus asub vaenlane. Hägustuvad arusaamad sellest, mis on õige ja hea ning mis on Jumala tahe.
Jeesus õpetas, et puud tuntakse viljast. Kui miski on ilmselgelt vastuolus Jumala ilmutusega, mille Jumala rahvas on vastu võtnud, siis ei tule seda pidada Jumala tahteks. Kiriku igavese Karjase hääl kostab ka üle kurdistava lahingumüra. Seda kuuldes teab alles jäänud pisuke karjake, et pea kogub Kuningas kokku oma rahva ja annab neile osa oma lõplikust võidust.