Jesaja 7:1–25
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
“Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe; ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel.” (Js 7:14)
“Jumal aitab neid, kes aitavad iseennast.” Küllap on nii mõnigi sulle sellist nõu andnud või oled ise enesele seda öelnud, kui oled seisnud silmitsi mõne raske probleemiga. Mõte tundub olevat tark ja õige ning tavaliselt ka julgustav. “Tee kõik, mis suudad ja küll siis Jumal paneb iile punkti. Tee tugevasti tööd ja küll siis Jumal tasub edukusega.”
“Jumal aitab neid, kes aitavad iseennast.” See käibefraas tundub olema nagu mingi vanasõna. Paljud arvavad, et see on võetud kusagilt Piiblist, sest kõlab nagu õpetussõnad. Jah, õpetussõna võib see olla, kuid mitte Piiblist. Pigem on see kaasaegse inimkonna optimistlik seisukoht, mis ütleb, et oleme võimelised teostama kõike, mis pähe tuleb. Selge ja lihtne. Selle mõtteviisi pooldajad arvavad, et inimene on kõikide asjade mõõdupuu ja Jumal on jumal, kes paneb oma taevase heakskiidu pitseri meie plaanidele ja programmidele ning toob meid välja madalseisust, kui oleme teinud enda poolt kõik, mis võimalik. Sellist Jumalat kummardavad töönarkomaanid, protestantliku tööeetika jüngrid. Nende arvates Jumal aitab neid, kes on seda väärt, kes on Tema abi ära teeninud. Nende seisukoht on, et Jumala hoolekanne ei laiene logarditele. Ta aitab neid, kes aitavad iseennast.
Miks ikkagi minnakse nii kergelt kaasa nii-öelda laiadele rahvamassidele mõeldud teoloogiaga? Osalt sellepärast, et ollakse lihtsalt laisad. Jumala Sõna pinge ning käsu ja evangeeliumi näiline vastuolu tundub olema liiga keeruline tee lahendusteni. Eelistatakse kiireid ja lihtsaid võimalusi ebameeldivate probleemide ületamiseks.
Teiseks põhjuseks on meie uhkus. Tegelikult me usume taolisi kulunud käibefraase nagu “Jumal aitab neid, kes aitavad iseennast”. Me tõepoolest arvame, et suudame anda endast parima. Küllap arvame, et oleme teinud kõik, mis oli võimalik teha. Meile meeldib uskuda, et Jumal vaatab heatahtlikult meie higi, vaeva ja pisarate peale ning ulatab lõpuks oma abistava käe. Oleme uhked oma leidlikkuse, töökuse ja sõltumatuse üle. Tänapäeva ühiskond ülistab inimest, kes ei vaja abi, kes saab ise kõigega hakkama. Uhked ei vaja lunastust, vaid tegutsemistahet soodustavaid tingimusi. Nad ei vaja meeleparandust ega halastust, vaid pigem väärilist tasu ja kiituskirja.
Kuid peamine põhjus taoliste, pealtnäha religioossete õpetussõnade omaks võtmisel on see, et ei usuta Jumala tõotusi. Issand ütleb: “Hüüa mu poole oma murepäevadel ja ma päästan su.” “Ole rahulik ja tea, et mina olen Jumal.” “Küsi ja sulle antakse; otsi ja sa leiad; koputa ja sulle avatakse.” Meil on raske uskuda, et Jumal abistab neid, kes ei suuda ise ennast aidata.
Lugu Juuda kuningas Aahasest on siin heaks näiteks. Aahas uskus, et suudab vaenlasest jagu saada oma tarkusele ja kavalusele toetudes. Ta uskus, et suudab ise ennast aidata. Ehki Jumal andis teada, et Süürial ei õnnestu Juudamaad vallutada, et Aahas peab olema lihtsalt rahulik ja laskma ajal mööduda, ei uskunud Aahas Issanda sõnumit. Hirmust ajendatuna sõlmis ta sõjalise liidu Assuri ja Egiptuse valitsejatega. Selle saavutamiseks läks käiku templi kuld ja hõbe. Aahas läks isegi nii kaugele, et püstitas templi hoovi Assuri paganliku altari. Ta tegi kõik mis võimalik, et ennast aidata. Paraku oli see vale taktika. Tegelikult oleks Aahas pidanud ootama rahulikult ja kindlas usus Issanda tõotuse täitumist. “Veel kuuskümmend viis aastat – siis on Efraim (põhjariik Iisrael) kui rahvas purustatud.”
Jumal pakus Aahasele isegi tunnustähte oma tõotuse kinnituseks. Jesaja suu läbi Ta ütleb kuningale: “Küsi enesele Issandalt, oma Jumalalt, tunnustäht sügavusest või kõrgusest.” Kuid Aahas keeldus, põhjendades seda sooviga mitte kiusata Jumalat. Kõlab just kui vagalt, aga tegelikult oli äraütlemise põhjuseks kuninga eneseuhkus. Aahas ei küsinud Issandalt tunnustähte, kuna ta ei vajanud Jumala abi. Uskmatus lükkab tagasi Issanda armu ja headuse tunnustähed ning proovib ilma hakkama saada. Inimene, kes arvab end olevat oma saavutuste kaitse all, ei vaja sakramente.
Vaatamata kuninga keeldumisele, Jesaja kirjeldab siiski Issanda tunnustähte: “Ennäe, noor naine jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel. Enne kui poeglaps mõistab põlata halba ja valida head, laastatakse see maa, mille kahe kuninga ees sa tunned hirmu.” Immaanuel tähendab “Jumal on meiega”. Seega too poisslaps oli tunnistuseks, et Jumal oli Juuda rahvaga ja Aahas ei oleks pidanud vaenlasi kartma.
Meis kõigis on peidus kuningas Aahas. Me kutsume seda vanaks Aadamaks. See on meie patune olemus, mille oleme saanud päranduseks Aadamalt, kes ei usaldanud Jumalat ja ei toetunud Tema tõotustele, vaid tegi panuse enda tarkusele ja abile. Kui meie julgeolek kõigub, siis vana loomus saadab meid nende asjade juurde, milles näeme tähendust ja loodame abi. Raha, võim, positsioon, seks, lõbu ja vara on sageli need pakkumised, millega teeme liidu. Ebajumalate kummardamine on nii kerge tulema.
Paraku on ise enda aitamise tee määratud läbikukkumisele. Aahase lahendus tõi oodatule vastupidise tulemuse. Assuri ja Egiptuse kuningad, kes päästsid ta Süüria ja Eframi käest, pöördusid lõpuks Aahase enda vastu. Ebajumal, kelle altari Aahas püstitas templihoovi ei päästnud teda. Pärast rasket õpetundi Aahas mõistis, et Jumal ei aita neid, kes ise ennast aitavad. Tõesti, kes vajab Jumalat kui ta suudab ennast ise aidata?
Sarnaselt kuningas Aahasele on Jumal andnud kogu inimkonnale tunnustähe. Jeesus on Immaanuel. Temas on Jumal meiega nii, nagu Ta seda varem pole kunagi olnud. Jeesus on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Taevane ja inimlik on ühendatud ühte isikusse, Jeesusesse Kristusesse. See imestusväärne Jumala ja inimese liit on jõulude süda. Looja ja loodu on üksteisega lepitatud. Jeesuses on meil rahu Jumalaga. Temas on andeksandmine ja halastus, elu ja pääsemine. Ta on meiega meie sünnis, lapsepõlves ja vanaduses, kannatustes ja haigustes, rõõmudes ja õnnestumistes. Ta on meiega elus ja surmas kuni aegade lõpuni.
Kus on Jeesus, seal on Immaanuel – Päästja neile, kes ei suuda ise ennast aidata. Jeesuses on Jumal meiega. Ta kõnetab meid oma Poja suu kaudu, sünnitab uuesti läbi ristimisvee ning toidab Lunastaja ihu ja verega. Jumal on meiega oma Pojas, et meie võiksime olla Temaga. Ootame ju kannatamatult Immaanueli aulist taastulemist, mil kõigile, kes Teda usuvad, saab osaks Jumala ligiolek nähtaval viisil.
Olgem kannatlikud ja rõõmsad, küllap Issand tuleb pea. Aamen.
