Jesaja 11:1–10
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurest kannab vilja. Js 11:1
Ei ole vist midagi väetimat kui peaaegu surnud kännust end väljapressiv tilluke võrse. Vaevalt märgatav. Puu on ammu kadunud, ainult paljas känd ulatub maapinnast välja. On ta elus või surnud? Raske öelda, aga lähemalt vaadates märkad elu tunnusena uut õrna võsu tärkamas. See on pilt surmast ja elust, pilt ülestõusmisest. Hävitatud Iisraeli puust tärkab, kasvab ning kannab vilja õiglane ja ustav Oks, kelleks on Jeesus Kristus – Taaveti järglane, Jumala Poeg.
Jumala kohtukirves oli asetatud Iisraeli juurte külge. Mitte palju enne Jesaja aega oli Assüüria hõivanud põhja Iisraeli. Lõuna osa oli vallutatud Babüloonia poolt. Rahvas oli tapetud või vangi viidud. Taaveti uhkest suguvõsa puust ei olnud järgi muud kui känd. Oma truudusetuse ja ebajumalate kummardamise eest oli Iisrael kaotanud võimsuse. Rahvast oli järgi jäänud tühine osa.
Selleks kännuks, mis alles jäi, oli kahetsev usklike ülejääk. Juurteks oli Taavetile antud tõotus: “Sinu sugu ning su kuningriik püsivad su ees igavesti, su aujärg on kinnitatud igaveseks.” (2Sm 7:16) See tõotus hoidis Iisraeli elus isegi siis, kui temast keset teisi rahvaid ainult känd järgi jäi. Kui juured on elujõulised, siis kännust kasvab uus puu.
“Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurest kannab vilja.” Võrse puhkes elule, kui Iisrael oli Rooma riigi võimu all, kui Taaveti troon oli okupeeritud isehakanud juutide kuninga Heroodese poolt, kes ei olnud tõeline kuningas ega tõeline juut. Galileas, Naatsareti külas sosistab ingel noore neiu kõrva tõotuse: “Vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.”
Võsu oli täidetud taevase tarkusega mõistma Jumala südant ja meelt. Ta oli varustatud jumaliku nõu ja väega ellu viima päästetööd, milleks Ta oli saadetud. Ta oli täidetud Jumala tundmise ja kartusega ning kuulekusega kuni ristisurmani.
Jeesus on Taaveti sugupuu täiuslik oks, saadetud tegema seda, mida Iisrael ega meie ei ole suutnud ega suuda teha – karta, armastada ja usaldada Issandat kogu oma südamest. Jumala kartus oli Temale rõõmuks. Meie rõõmu põhjusteks kipuvad olema palju maisemad asjad. Sarnaselt Iisraeliga on meiegi juure küljes Jumala kohtukirves, et maha raiuda iga puu, mis ei kanna head vilja. Aga õiglane võsu Iisai kännust on karistuse enda kanda võtnud. Jeesus kustutas Jumala õiglase viha tuleleegi, mille meie oma mässumeelega ja vastuhakuga olime süüdanud. “Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu ja Tema haavade läbi on meile tervis tulnud.”
Iisai võsu kandis head vilja. Oma surma ja ülestõusmise läbi on Jeesusest saanud viljakas elupuu, millest meie, patused surelikud võime süüa ja elada. Selle puu viljadeks on andeksandmine ja armastus, pääsemine ja igavene elu. Ta kutsub meid olema selle puu pookoksteks, kutsub ühinema endaga läbi ristimise ja usu. Jeesus kutsub sööma selle veatu, Iisai võsust sirgunud puu vilju – oma ihu ja verd. Keeldudes söömast neid vilju, me lükkame tagasi kõik, mis Jeesus oma ohvrisurmaga meile kätte võitis.
Iisai võsu toob nii kohtumõistmist kui ka rahu.
Esiteks, Ta mõistab kohut, mitte meie tegude järgi vaid vastavalt oma õiglusele. Nagu prohvet ütleb: “Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi, vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maapeal õigluses.”
Tema kohtuotsus kannab endas nii halba kui ka head uudist. Need on käsk ja evangeelium, surm ja elu. Surm neile, kes keelduvad vastu võtmast Tema õiglust ja püüavad ise ennast päästa. “Ta lööb oma suu vitsaga maad ja surmab oma huulte puhanguga õela.” Issanda sõna ja Tema hingamine, need mõlemad, kas toovad surma või annavad elu. Õel leiab oma hukatuse ja õigele kingitakse elu. See kehtib ka meie kohta. Õela ja õige eraldusjoon läbib igat uskliku. Oma sõna ja Vaimuga Ta surmab patu meie sees ning oma sõnaga Ta andestab, puhastab ja uuendab meid.
Kristlastena me justkui soovime seda kohtumõistmist ja siiski nagu ei tahaks. Me oleme samal ajal nii patused kui pühad ja see tekitab meis pingeid. Meis on mõlemad, nii kartus kui ka igatsus Issanda tulemise suhtes. Küllap me teame, et see tähendab meile kui patustele surma ja sellepärast vana Aadam meis vihkab seda. Ta ei taha surra. Sellepärast me kardame oma surma ja Viimse Päeva kohtumõistmist ning püüame pigem kahelda selle teostumises kui et võtaksime seda tõsiselt. Samas me teame ka seda, et Kristuse kohtumõistmine toob ristitud usklikele igavese elu. Surm ei ole Jumala viimane sõna. Igavene elu on Tema viimane ja lõplik sõna ning sellepärast me igatseme Jeesuse kohtuotsust, mis vabastab meid patust ja surmast.
Teiseks, Iisai võsu toob rahu. Seal, kus on Kristus, kus inimesed on tõeliselt ennast Tema külge pookinud, seal on shalom ehk rahu. Seal valitseb harmoonia, nii nagu Jumal on seda ette näinud. Jesaja maalib meile suurepärase pildi rahust. Hunt elab üheskoos tallega. Panter lesib kitsekese kõrval. Noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ja pisike pois karjatab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Kes meist söandaks kirjeldada maailma, kus kiskjad on kõrvuti nendega, keda nad on seni kasutanud toiduks? See on igasuguse verelaskmise ja tapmise lõpp, üksteise hävitamise lõpp. Lihasööjad mugivad rohtu. Meie vastuhakuga Jumala tahtele esile kutsutud vaen, vigastused, purustused ja häving on kõrvaldatud. Jumalik kord, mis valitses enne patulangust, on taastatud. Loodu on jälle tasakaalus ja harmoonias. Iisai võsu uuendab Jumala kätetöö. Siis pole enam vaenu ega vihkamist, pole haigust ega kannatust, vägivalda ega surma. Selle lõpliku võidu ja pääste lootuses me ootame oma Issanda tulekut Viimsel Päeval. Aga Ta tuleb meie juurde ka nüüd ja siin, et anda andeks meie patud ja toita meid oma ihu ja verega. Ta on siin, meie keskel, et juba nüüd võiksime osa saada sellest rahust, mis lõpuks kogu maailmas valitsevaks saab. Tule Issand, me ootame Sind. Aamen.
