Veidi enam kui sada aastat tagasi määratlesid Eesti aladel asuvad Vene impeeriumi evangeelse-luterliku kiriku kogudused end vaba rahvakirikuna. Selle mõiste näol on tegemist kirikukorraldusliku kontseptsiooniga, milles sõna vaba viitab kiriku sõltumatusele riigivõimust ning rahvakirik tuginemisele oma liikmetele ehk rahvale.
Idee rahvakirikust kui riigi eestkoste alt vabastatud ning sama keelt kõnelevaid inimesi ühendavast kiriklikust ühendusest läheb tagasi Friedrich Schleiermacherini. Esimesel kirikukongressil (1917) esitas vaba rahvakiriku kontseptsiooni Johan Kõpp, kes selgitas oma visiooni kirikust nii: „Kiriku korraldus ja tegevus olgu edaspidi niisugune, et eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik.“ (Jakob Aunver, Eesti rahvakiriku ristitee, 1953, 10)
Tänases Eestis tundub määratlus vaba rahvakirik mõneti ülearusena, kuna vabariigi põhiseadus sätestab nagunii selgesõnaliselt riigikiriku puudumise. Seaduse ees on kõik Eestis tegutsevad usuühendused võrdsed ja oma siseasjades vabad.
Lisaks on rahvakirikust keeruline rääkida olukorras, kus vaid ligikaudu kümme protsenti Eesti elanikest kuulub luterlikku kirikusse ning rahvaloenduse andmetel on end õigeusklikuks pidavate inimeste osakaal suurem kui luterlaste oma.
On koguni tõdetud, et erinevalt Eesti esimesest iseseisvusajast pole praegu meie ühiskonnas ühtegi kirikut või usuühendust ega ühte religiooni, mis ühendaks Eesti rahva enamuse (Priit Rohtmets, Eesti usuelu 100 aastat, 2019, 188).
Kuidas me peaksime selles olukorras end kirikuna mõistma ja mõtestama? Ehk nagu küsitakse dokumendis „Vabaduse teetähised 2017–2018“: „Vaba rahvakiriku sünnipäev ajendab mõtlema mitmesugustele küsimustele: missugune on olnud luterliku kiriku käekäik ja roll Eestis viimastel sajanditel? … Kuidas võiksime mõtelda Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust kui vabast rahvakirikust täna?“
Tuletan meelde, et 2004. aastal vastu võetud EELK põhikirja preambulis ja 1. peatükis kohtame lausa kolme määratlust, mis väljendavad meie kiriku enesemõistmist.
Esiteks leiame põhikirja preambulist ajaloolist järjepidevust rõhutava määratluse: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.“
Siin on oluline, et postuleeritakse järjepidevus, mis ulatub kaugemale EELK loomisest aastatel 1917–1919 ja koguni 16. sajandi reformatsioonist. Sajandite jooksul on kirikuorganisatsioon võtnud meie kodumaal väga erinevaid kujusid – keskajal tegutsesid siin roomakatoliku piiskopkonnad, hiljem luterlikud superintendentkonnad ja konsistooriumid, alates 1832. aastast Vene impeeriumi luterlik kirik –, ent kiriklik tegevus on toimunud katkematult alates eestlaste ristimisest ja liitmisest läänekirikuga, ning selle järjepidevus on olulisemgi kui kiriku organisatsiooniline, kanooniline vorm.
Kirikuõpetaja ja kirikuloolane Voldemar Ilja on võrrelnud kirikut kasvava, elava puuga, milles toimub lakkamatu muutumisprotsess. Kirikul on oma ajastu näojooned. Kristuse kiriku kujunemise kohta Eestis ütleb Ilja väga tabavalt: katoliiklik kirik istutas, luterlik kirik kastis, aga Jumal lasi kasvada (Voldemar Ilja, „Lutheri ja luterluse mõjud…“, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1984, 20).
Teiseks esitatakse põhikirjas kirikukorralduslik määratlus: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, lühendatuna Eesti Kirik või EELK, on vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus“. See on umbes samasuguse kaaluga fundamentaalne määratlus kui näiteks see, mille leiame Eesti Vabariigi praeguse põhiseaduse esimesest paragrahvist: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.“ Võib öelda, et analoogselt riigiga mõtleb EELK endast kui sõltumatust, demokraatlikust ja rahvuslikust institutsioonist.
Kolmandaks esitatakse põhikirjas usutunnistuse kirikumõistele osutav määratlus: „EELK kui Issanda Jeesuse Kristuse ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatu osa eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele.“
See paragrahv väljendab niisiis EELK arusaama endast kui Jeesus Kristuse poolt rajatud ühe, püha, katoolse ja apostliku Kiriku osast, luues seose kohaliku kirikuorganisatsiooni ning Kristuse üleilmse kiriku vahele. Meie oikumeenilisel ajastul on see kõnekas rõhutus, ehkki me oleme teadlikud kristliku ühtsuse puudumisest erinevate konfessioonide vahel, mis kõik näevad end Jeesus Kristuse tõelise kirikuna.
„Selle maa kirik“
Kui EELK määratles end sajandi eest vaba rahvakirikuna, kuulus ristimise kaudu luteri kirikusse valdav osa rahvast. Sada aastat hiljem on selles osas olukord sootuks muutunud. Kas EELK on endiselt sisulises mõttes rahvakirik, nagu Johan Kõpp seda omal ajal mõistis? Me ei ole täna rahva enamuse kirik ja kui uskuda mõningaid statistilisi andmeid, siis ka mitte suurim kristlik konfessioon Eestis. Aga me oleme endiselt kirik, mis näeb enesel lasuvat erilist vastutust selle maa rahva vaimulikul teenimisel.
Mõtiskledes oma ettekandes EELK enesemõistmise üle – sest näib, et muutunud aeg ja olud ärgitavad meid tegelema sisekaemusega –, tahaksin teie ette tuua määratluse „selle maa kirik“. See ei ole dogmaatiline, vaid pigemini missioloogiline määratlus, mis konstitueerib kiriku rolli ja vastutuse konkreetse maa elanike ees. Selle maa kirik ei pruugi olla rahva enamuse kirik ega puhtakujuline rahvuskirik, kuid ta esindab oma asukoha territooriumile kõige iseloomulikumat kristluse vormi. Selles mõttes haakub ta rahvakiriku ideega, kuid ei kattu sellega.
Kahtlemata oli alates 13. sajandist kuni 16. sajandi keskpaigani selle maa kirikuks roomakatoliku kirik, täpsemalt need diötseesid, mis siinsetel aladel tegutsesid. Johan Kõpp on öelnud seda üsna poeetiliselt: „Maa lõpliku vallutamisega ühes võttis Rooma-katoliku kirik eesti rahva oma laiade tiibade alla, tuues kaasa oma pikema aja jooksul omandatud kogemused ja tööviisid ning väljakujundatud aparaadi.“ (Johan Kõpp, Kirik ja rahvas, 1959, 8)
Organisatsiooniliselt oli Vana-Liivimaa katoliku kirikuga asi veidi keerulisem. Kui Saare-Lääne ning Tartu piiskopkond olid osa Riia kirikuprovintsist, siis Tallinna piiskopkond kuulus hoopis Lundi kirikuprovintsi. Sellele vaatamata osales Tallinna piiskop alati Liivimaa maapäevadel, kus arutati muu hulgas ka Vana-Liivimaa usulisi ja kiriklikke küsimusi.
Augsburgi usutunnistuse kirik ehk luterlus kindlustas oma positsioonid kogu Eesti alal alles 17. sajandil. Sajandi keskpaigas leidus Lõuna-Eestis küllalt talupoegi, kes „vana usku“ mäletasid ja taga igatsesid. Seejärel suutis luterlus oma monopoolset seisundit hoida umbes kakssada aastat, kuni kirikuvahetusliikumiseni 19. sajandi keskpaigas.
Tänapäeval ei saa siiski ükski Eestis tegutsev kirik peale luterliku kiriku pretendeerida selle maa kiriku positsioonile. Ei roomakatoliku ega ortodoksi kirik ei ole oma koguduste ja pühakodadega esindatud ühtlaselt üle Eesti ega oma luterlusega võrreldavat mõjujõudu põlisrahva seas.
Katoliku kirik on Eestis esindatud apostliku administratuuri, s.t isegi mitte piiskopkonna tasemel. Õigeusklikud ehk ortodoksid jagunevad kahe jurisdiktsiooni – Konstantinoopoli ja Moskva patriarhaadi – vahel. Kuigi nende koguarv võib osutuda luterlastest suuremaks ja tulevikus võib õigeusukirik võtta selle maa kiriku rolli enda õlgadele, ei ole nad täna seda mitte. Pealegi koosneb Moskva patriarhaadi Eesti õigeusukiriku liikmeskond paljuski sisserännanutest. Kusjuures sündimus immigrantpäritolu elanike hulgas on madalam kui põliselanikel, mistõttu võib see pikemas perspektiivis pärssida ortodokside osakaalu edasist kasvu.
Luterlik kirik on läbi sajandite õpetanud meie rahvale pühakirja, usutunnistust, meieisapalvet, kümmet käsku – teisisõnu, katoolse usu põhisisu. Luteri kirikut on baltisakslaste juhtrolli tõttu nimetatud koloniaalkirikuks, ent ometi õppis eesti rahvas selle kiriku rüpes lugema ja kirjutama ning kujunes rahvuseks, kes 20. sajandi algul oli küps omariikluseks.
Kirikukihelkonnad järjepidevuse kandjana
Kui 16. sajandi keskpaigas lakkas katoliiklik kirikuorganisatsioon ühes piiskoppide, toomkapiitlite, kloostrite ja diötseesidega olemast, jäid alles kirikukihelkonnad, mis koondati luterlikesse kiriklikesse üksustesse.
Kanoonilisest vaatepunktist katkestas reformatsioon kirikliku järjepidevuse, sest katoliku kiriku koha võttis üle uus, luterlik kirikuorganisatsioon, mis polnud enam kirikuosaduses Rooma piiskopiga. Ent kirikutöö – sõnakuulutus, sakramentaalne teenimine, katehhees jne – sellesama kirikurahva seas jätkus, ja seda eeskätt kirikukihelkondade, s.t parohhiaalsete koguduste tasandil, mis on EELK põhikirjas mainitud vaimuliku elu järjepidevuse kõige ilmsemad kandjad.
Keskaja lõpuks oli Eesti alal kolmes piiskopkonnas kokku 86 kirikukihelkonda. Nelisada aastat hiljem, 1920. aastate algul, oli kirikukihelkondi üle 130. Vahepealsetel sajanditel lisandunud kihelkonnad kasvasid välja varasematest. Seega võib tõdeda, et parohhiaalne kogudus on osutunud kõige kandvamaks kiriku struktuuriüksuseks läbi Eesti ajaloo.
See on väga oluline tähelepanek, mis näitab, et aja jooksul kirikuelus aset leidnud reformid ja ümberkorraldused võisid muuta küll kirikuvalitsemise organeid ja koguni konfessionaalset kuuluvust, ent säilitasid põhiüksusena parohhiaalse koguduse. Reformatsiooni käigus ei kolinud katoliiklased enamikel juhtudel oma kogudustest ja kihelkonnakirikutest välja ja luterlased sisse, vaid liikmeskond jäi valdavas osas samaks. Lihtsalt usupraktika loeti uuendatuks.
Nagu öeldud, tähendab selle maa kiriku staatus, et kirik näeb oma tööpõlluna rahvast tervikuna. Selle eelduseks on kogu maad kattev kogudusevõrk, mille kaudu kirik inimesteni jõuab. Mis tähendab, et primaarselt on ajaloolised kirikuhooned – kihelkonnakirikud – kohaks, kus inimesed saavad osa sellest, mida kirikul on neile anda.
Jah, ühtepidi on need välised asjad, evangeeliumiõpetuse seisukohast koguni sekundaarsed asjad – me räägime justkui ehitistest ja institutsioonidest. Kuid ometi on need osa meie rahvuslikust mälust, identiteedist ja kokkukuuluvusest, ajalootunnetusest. Maastikul pilku püüdev kirikuhoone on ligitõmbav missioloogiline maamärk.
Mis juhtuks, kui EELK peaks langetama otsuse tõmmata koomale ajaloolist kogudusevõrku ning loobuda paljudest pühakodadest, mis on majanduslikus mõttes tohutuks koormaks?
Kui kirik lähtuks sekulaarsest loogikast, siis oleks mõnekümnele inimesele pühapäevast jumalateenistust pidada palju odavam kultuurimaja soojas saalis. Või osta/rentida endale sobiva suurusega ruumid mõnes piirkondlikus keskuses, kuhu inimestel on mugav tulla. Kas nad aga tuleksid? Ja kas see ei tähendaks sammu vabast rahvakirikust vabakoguduse suunas?
Ma nõustun emeriitpeapiiskop Andres Põderiga, kes ütles ühes hiljutises intervjuus: „Pean õigeks jutlustada ka inglitele. Ei juhtu midagi hirmsat, kui inimesi kirikus pole, aga halb on, kui kirikuhoonet enam ei ole. Inimesed tulevad taas! Alustada oleks aga väga raske. … Nõukogude ajal oli kirikul selge printsiip: mitte sammugi tagasi, mitte ühtegi kogudust ei sulge. Nõnda on see ka praegu.“ (Eesti Kirik, 20.11.2019)
Seetõttu olen seisukohal, et ükski struktuurireform EELK-s ei tohi nõrgestada kogudusi. Kirikud tuleb avatuna hoida, ning kogudused on selle tagatiseks.
Siiski ei näe ma EELK-d kongregatsionalistliku koguduste liiduna. Ajalooliselt on kohalikuks kirikuks olnud ikka piiskopkond, mitte kirikukihelkond ehk parohhia, mis on piiskopkonna allüksus. Kogudusi seob ühtseks kirikuks mitte ainult põhikiri või muu õigusakt, vaid eeskätt ühine usualus ja usutraditsioon (õpetus, liturgia, vaimulik pärand).
Küll aga võib eelpool öeldu põhjal rõhutada, et kirikukihelkonnad või parohhiaalsed kogudused on see tasand, mis on meie kirikut läbi ajaloo kandnud. Selle n-ö põhikorruse kohal on alates keskajast kuni tänapäevani olnud erinevaid pealisehitisi – piiskopkonnad, superintendentkonnad, konsistooriumiringkonnad, praostkonnad. Kõiki neid on aja jooksul kokku ja lahku löödud, juurde tekitatud ja ära kaotatud. Kuid kirikuelu selle primaarses tähenduses on katkematult toimunud põhikorrusel.
Kokkuvõtte asemel
Ma ei hakka prognoosima, milliseks kujuneb EELK kui vaba rahvakiriku homne päev liikmeskonna kasvamise või kahanemise mõttes. Ilmselt saab see sõltuma paljudest välistest teguritest, mida me kiriku töötegijatena ei saa eriti mõjutada. Võime veel pikki aastaid kogeda languse jätkumist ja seista silmitsi enneolematute raskustega, aga võib juhtuda, et tulevad uued tõusuajad ja kirikubuumid, nagu möödunud sajandi viiekümnendatel ja kaheksakümnendate-üheksakümnendate vahetusel.
Kui me tahame ka edaspidi tegutseda selle maa kirikuna, nähes oma tegevuse sihtrühmana kogu rahvast, siis tundub mulle, et peame seisma eeskätt kõnealuse ajaloolise koguduste ja kirikute võrgu säilimise ja toimimise eest, ehkki see on kohati majanduslikult ebaratsionaalne ja meie nappide inim- ja materiaalsete ressursside juures ülejõukäiv. Aga ma ei näe muud võimalust.
Mis puutub EELK piiskopkondadeks jagamise ideesse, siis ei ole selles põhimõtteliselt midagi uudset, sest piiskopkonnad on meie kiriku minevikus eksisteerinud erinevate nimetuste all. Samas leian ma, et mistahes struktuurilised muutused kiriku ülesehituses peavad silmas pidama ja teenima piltlikult öeldes meie kirikuhoone „põhikorrust“. Õigus- ja haldusreformi puhul tuleb alati endalt küsida: milliseid probleeme me lahendada soovime ja kas kavandatavad muudatused aitavad lahendust leida? Kirik on paratamatult hierarhiline ja tsentraliseeritud asutus, ent see ei tohi hakata pärssima koguduseelu koha peal.
Lõpetuseks aga veel ühest väga olulisest asjast. Mõne aasta eest kirjutasin ühes artiklis järgmist: „Kirik, mille olemus ja õpetus on moondunud millekski muuks, ei ole oma olult enam Kristuse kirik, kuidas ta ennast ka ei nimetaks. Tal võivad olla piiskopid ja teised vaimulikud, hästi restaureeritud pühakojad, muusikaliselt kaunis liturgia, pikad traditsioonid, positsioon ühiskonnas – aga mis on sellest kõigest kasu, kui seal ei kõla enam Kristuse hääl, vaid kirikus räägitakse täiesti avalikult „paljuhäälsusest“ ning kuulutuses domineerivad sünkretism ja humanism.“
Selle maa kirikuna lasub meil eriline vastutus mitte muganduda ajaga, mitte lahjendada ega moonutada kristlikku õpetust ja kuulutust, mitte süvendada olemasolevaid mõrasid üldkristlikus konsensuses. Isegi kui valdav osa meie rahvast ei kuulu enam vabasse rahvakirikusse, on inimeste jaoks kristliku sõnumi ja kristlike tõdede tajumisel mõõduandev see, kuidas me kirikuna neid tõdesid mõistame, esitame ja järgime. Inimestel võivad kiriku suhtes olla oma ootused ja ettepanekud, kuid kiriku ülesanne on hoolitseda kristliku õpetuse puhtuse ja selguse eest.
Seega soovin, et meil oleks vähem kultuuripõllul askeldavat ja moodsaid trende seiravat inimeste kirikut ning rohkem Kristust kuulutavat Jumala kirikut.
Tänan tähelepanu eest.
Ettekanne 19. veebruaril 2020 Tartus konverentsil „EELK identiteet?“
