Sõna ristist on Jumala vägi. Bo Giertzi elu ja teoloogia

Linköpingi piiskopkonnas väikese Torpa koguduse surnuaial leidub üks haud, kus on hauaplaadile graveeritud just need sõnad Pauluse esimesest kirjast korintlastele: «Sõna ristist on Jumala vägi».

Nende sõnade all puhkab rahus ja ootab oma ülestõusmist endine Torpa kirikuõpetaja ja Göteborgi piiskop, 20. sajandi Põhjamaade üks silmapaistvamaid kirikutegelasi Bo Giertz.

Minu isiklik kokkupuude Giertziga algas ühest ideaalist. Nimelt oli minu peas tekkinud mõte, milline peaks olema üks ideaalne teoloog. Minu hinnangul peaks ta olema spetsiifiliselt luterlik ja samal ajal nägema üle konkreetsete kirikute piiride, temas peab olema nii madalkiriklikku äratust ja südameusku kui ka kõrgkiriklikku sakramentaalsust, nii lihtsat piibliusku kui ka akadeemilist teoloogiat.

Selle kireva sünteesi näol on tegemist ideaaliga, mida vaevalt keegi suudab täita. Olen aga leidnud ühe teoloogi, kes jõuab sellele väga lähedale. See on Bo Giertz.

Giertzi elu ja mõtetega tutvudes äratasid need minus piisavalt huvi, et tellida viis tema raamatut Suurbritanniast. Neid lugedes avanesid minu ees ühe märkimisväärse vaimuliku mõtted ja tõekspidamised, mis kandsid teda ennast läbi elu ja on julgustanud tuhandeid kristlasi üle terve maailma.

Mul on hea meel tutvustada Bo Giertzi ja tema teoloogiat lühidalt ka Eesti lugejatele.

Bo Giertzi elu

Bo Harald Giertz sündis 31. augustil 1905. aastal jõukasse ja prominentsesse perekonda. Tema isa Knut Harald Giertz oli kirurg, üks Rootsi kuninganna ihuarstidest ja riigi suuruselt neljanda haigla juht. Giertzil oli viis venda ja üks õde. Lapsed veetsid suved vanaisa Lars Magnus Ericssoni juures, kes oli rahvusvaheliselt tuntud telekommunikatsiooni firma Ericsson asutaja.

Giertzi lapsepõlvekodus ei räägitud kristlusest palju, sest tema isa oli ateist ja ema agnostik. Isalt päris noor Bo aga huvi arstiteaduse vastu, nii et pärast gümnaasiumi lõpetamist astus ta 1924. aastal Uppsala ülikooli arstiteadust õppima.

Ülikool oli Giertzi jaoks silmi avav, ühest küljest puutus ta kokku mitmete ateistidest tudengitega, kes veetsid aega pidutsedes ja elu põletades, teisalt kohtus ta usklike teoloogiatudengitega, kes seletasid kristlikku usku lihtsalt ja kaasahaaravalt. Just suuresti tänu viimaste mõjule hülgas Bo isakodust päritud ateismi ja võttis vastu kristluse.

Pööre Giertzi elus oli tugev, sest ta jättis pooleli meditsiiniõpingud ja asus 1928. aastal õppima Uppsalas usuteadust. 1928–1932 omandaski ta Uppsalas teoloogia bakalaureusekraadi. Usuteaduskonnas oli Giertzi eeskujuks ja mentoriks Uue Testamendi eksegeesi õppejõud Anton Friedrichsen. Temaga koos ja Bo isa rahastusel võeti 1931. aastal ette reis Pühale Maale. See reis mõjutas Giertzi sügavalt. Jeesuse aegsete paikade ja eluviiside nägemine kinnitas talle, et Piibel on usaldusväärne ning ülikriitilised liberaalteoloogilised teooriad Piibli kohta on elukauged ja valed.

Juba ülikooli ajal asus Giertz tööle ka Rootsi Kristliku Keskkoolide Ühenduse heaks. Ta rändas selle organisatsiooni esindajana läbi kogu riigi ning seletas noortele eluliselt ja kaasahaaravalt kristlikke tõdesid.

Teoloogiaõpingute ajal vaimustus Giertz ka Inglismaalt pärit kõrgkiriklikust Oxfordi liikumisest, mis rõhutas kiriku ja tema ametite autoriteeti, sakramentide tähtsust ja kiriku apostellikku järjepidevust. Oxfordi liikumise kõrgkiriklik joon jäi Giertzile külge elu lõpuni.

Pärast bakalaureuseõpingute lõpetamist lootis Friedrichsen, et Giertz jätkab õpinguid, et jõuda doktorikraadini, kuid just Pühal Maal viibides mõistis Bo, et tema kutsumuseks on praktiline kogudusetöö. Ta ordineeriti 1934. aastal Linköpingi toomkirikus.

Giertz töötas erinevates väikestes maakogudustes, kuni 1938. aastal sai temast Linköpingi piiskopkonnas väikese Torpa koguduse abiõpetaja. Seal töötas ta üle kümne aasta, Torpa perioodil valmisid ka Giertzi kõige kuulsamad raamatud, millest nimetan siinkohal 1941. aastal ilmunud romaani «Stengrunden» – inglise keeles kannab raamat nimetust «The Hammer of God».

Teose tegevus toimub kolmel erineval ajaperioodil, esimese osa sündmused leiavad aset 19. sajandi alguses, teise omad 19. sajandi lõpus ja kolmanda osa tegevus toimub 1930ndatel. Loo keskmeks on kõigis kolmes osas üks väike Rootsi maakogudus, kuhu saabub uus noor kirikuõpetaja. Peagi tuleb noorel vaimulikul rinda pista maakoguduse ja sealsete inimeste nii ihu- kui ka hingeprobleemidega. Vaatamata ajalisele vahele peavad need kõik kolm meest ühes ja samas keskaegses kirikus ning vanas maapastoraadis maadlema ka isiklikult küsimustega, mis puudutavad Jumalat, pattu, usku, päästet ja lunastust. Lõpuks jõuavad nad kõik Kristuse ja tema armu juurde.

«Stengrunden» tegi Giertzi kogu Rootsis kuulsaks. Aastal 1941 oli teos kolmas enimmüüdud raamat kogu riigis. Tänapäevaks on seda tõlgitud paljudesse keeltesse ning müüdud miljoneid eksemplare. Minu hinnangul on tegemist ühe parima kristliku romaaniga, mida olen kunagi lugenud. Giertz on minu arvates geniaalselt suutnud eluliste näidete ja lugude abil edasi anda, mida tähendab õigeksmõistmine ja lunastus. Arvan, et sellest teosest võiks leida julgustust iga kristlane, kuid eriti võiks seda lugeda iga vaimulik ja jutlustaja.

Torpa aega on Giertz hiljem ise nimetanud kõige õnnelikumaks ajaks oma elus. Samas ei läinud raskused siiski ka temast mööda. 1942. aastal suri pärast sünnitust Giertzi esimene naine Ingrid, kes jättis ta üksi kolme lapsega. See oli Bo jaoks väga keeruline aeg, unetutel öödel leidis ta lohutust Jumala sõnast.

Maapastori kogemus andis viimase lihvi ka Giertzi teoloogiale. Oxfordi liikumisest mõjutatuna oli ta oma jutlustes palju keskendunud sellele, mida Jumal nõuab inimeselt, kuid ta oli tähelepanuta jätnud selle, mida Jumal ilma tasuta pakub. Peagi jõudis Giertz isikliku kriisini, sest ta nägi, et ka ta ise ei vasta Jumala nõudmistele. Maakogudusse tööle minnes puutus ta aga kokku äratusliikumistega, kes juhtisid ta äratusjutlustajate Henrik Schartau ja Carl Olof Roseniuse teosteni ning luterliku õigeksmõistuõpetuseni. Jumal mõistab inimese õigeks armust läbi Kristuse, inimese tegusid arvestamata. See oli Giertzi jaoks tähtis äratundmine. Nii kujunes välja ka tema isiklik teoloogia, kus on olemas nii Oxfordi liikumise kõrgkiriklik suund kui ka pietistlik rõhuasetus õigeksmõistul ja isiklikul päästel.

1948. aastaks oli Giertz Rootsis juba väga kuulus kui vaimulik ja kirjanik. Nii valiti ta sel aastal Göteborgi, Rootsi kiriku ühe kõige suurema piiskopkonna, piiskopiks. Valik oli igas mõttes harukordne, esiteks Giertzi nooruse (ta oli siis 43 aastat vana) tõttu. Teiseks oli ta väikese maakoguduse abiõpetaja. Giertzi valimisse suhtus kriitiliselt ka ilmalik riigivõim. Talle heideti ette jäika konfessionaalsust ja konservatiivsust. Tollal kinnitas kõik Rootsi kiriku piiskopid ametisse just riigivõim. Sel ajal sotsiaaldemokraatide juhitud riigiaparaat viivitas 3 kuud Giertzi kinnitamisega.

Piiskopina oli Giertz hinnatud nii kõneleja kui ka administraatorina. Ta reisis ametiasjus palju ning lõi aktiivselt kaasa Luterliku Maailmaliidu töös asepresidendina.

Küllap kogus Giertz ka palju kuulsust sellega, et ta oli üks neist Rootsi piiskoppidest, kes ei pooldanud kirikukogu 1958. aasta otsust alustada naiste ordinatsiooniga. Giertzi arvates ei olnud see otsus teoloogiliselt põhjendatud. Reaktsioonina sellele otsusele loodi eri vagaduslaadidest pärit Rootsi konservatiivsete luterlaste poolt organisatsioon Kyrklig samling kring bibeln och bekännelsen, mida asus juhtima Giertz. Olles küll isiklikult naiste ordinatsiooni vastu, töötas Giertz siiski selle nimel, et Rootsi kirikus leiaksid koha nii naiste ordinatsiooni vastased kui ka pooldajad, sealhulgas naisvaimulikud. Ilmalik ajakirjandus süüdistas aga Giertzi naiste põlgamises ja alavääristamises. Need süüdistused tegid talle palju haiget. Juba eaka pensionärina kurvastas teda see, et Rootsi kirikust tõrjuti järkjärgult välja kõik meesvaimulikud, kes ei pooldanud naiste ordinatsiooni, ning elu lõpul pidi Giertz nentima, et praegustes tingimustes teda isegi ei ordineeritaks Rootsi kirikus tema vaadete tõttu.

1970. aastal pani Giertz piiskopi ameti maha. Pensionärina hakkas ta aktiivselt jälle kirjutama. Ta avaldas muuhulgas vaimulikke mõtisklusi ja piiblikommentaare.

Bo Giertz suri 1998. aasta 12. juulil. Ta maeti Torpa kiriku surnuaiale, kus ta kunagi oli veetnud õnnelikud aastad vaimulikuna.

Rootsi ajalehe Kyrkans Tidingu poolt 1999. aastal läbi viidud küsitluse järgi pidasid rootslased Bo Giertzi terve 20. sajandi Rootsi kõige silmapaistvamaks kirikutegelaseks.^[1]

Bo Giertzi teoloogia

Selles lühikeses kirjatükis on keeruline anda põhjalikku ülevaadet Giertzi rikkalikust teoloogilisest pärandist. Minu ülevaade on katkendlik ja võiks innustada lugejat ise põhjalikumalt tegelema Giertzi teoloogiaga. Mõtted, mida tutvustan, puudutavad erinevaid distsipliine, nagu näiteks pastoraalteoloogia, eklesioloogia, dogmaatika jt.

Olen juba maininud, et pean Giertzi üheks kõige ainulaadsemaks tunnuseks seda, et ta ühendas väga eriliselt kõrg- ja madalkirikliku suuna luterluses. Sel põhjusel kasutan tema mõtete raamimiseks just neid kahte mõistet. Pean küll tunnistama, et need määratlused on pärit eelkõige anglikaani kiriku kontekstist ja on küllaltki suhtelised ja muutuvad lähtuvalt kontekstist. Siiski kasutan neid, kuna minu hinnangul väljendavad need reaalsuses eksisteerivat kahte erinevat vaimulikku hoiakut. Lisaks on nende mõistete sisu minu arvates Rootsi ja Eesti kontekstis küllaltki sarnane. Mõlemas esindab madalkiriklikkus äratusliikumisi, isiklikku suhet Jumalaga, päästmiskogemust, vabadust jm, kõrgkiriklikkus aga kiriku järjepidevust, sakramente, liturgiat jm.

Bo Giertzi kõrgkiriklikkus väljendub eelkõige tema pastoraalteoloogias ja eklesioloogias. Kristlik kirik on Giertzi järgi üks, katoolne ja jagamatu. Kirik on Jumala nähtav kohaolu siin maailmas. Rootsi kirik on selle ülemaailmse katoolse kiriku osa.^[2] Tema arvates ei lõhkunud Luther ja luterlikud reformaatorid sidet algkirikuga, luterluses säilitati endiselt arusaam kiriku katoolsusest ehk selle üleüldisusest, järjepidevusest ja sidemest keskaegse kiriku ja algkogudusega. Küll aga lõhuti Giertzi järgi see side reformeeritud kristluses. Eriti tugevalt säilis aga katoolne mõtlemine just Rootsi kirikus, läbi selle piiskoppide ja kirikuelu.^[3] Giertzile on sümpaatne Nathan Söderblomi määratlus, et Rootsi kirik on evangeelne katoliiklik kirik.^[4]

Giertzi arvates on kirikute lõhenemine üks kristluse ajaloo suuri traagikaid. Selle tõttu jäid nii idakirik kui ka läänekirikud ilma üksteise rikkalikust pärandist. Giertz tervitas seetõttu oikumeenilist liikumist ja kutsus üles erinevaid kristlasi kahetsema lõhenemise pattu.^[5]

Pastoraalteoloogiliselt rõhutas ta sakramentide ja vanade kiriklike kommete tähtsust. Ta propageeris sagedast armulaual käimist ning hakkas ise pühitsema igal pühapäeval armulauda, mis polnud tollal Rootsis tavaline.^[6] Ta käsitles ka pihti sakramendina ning rõhutas erapihi vajalikkust ja tähtsust.^[7] Oma vaimulikus praktikas kasutas ta regulaarselt tunnipalvuste korda.^[8] Giertzile oli oluline ka liturgia ning selle ajalooline järjepidevus.^[9] Ta rõhutas ka vaimuliku ameti olulisust, selle sidet apostlite ja esimeste piiskoppidega. Vaimuliku amet oli tema järgi Kristuse seatud amet, mille eesmärgiks on pattude andeksandmise kuulutus.^[10] Kogu Giertzi kõrgkiriklik hoiak kõneleb kiriku autoriteedist, kirikust kui nähtavast jumalariigi saatkonnast maa peal ning kirikust kui ühest katkematust ihust, mille kaudu Jumal tegutseb siin maailmas.

Madalkiriklikkus Giertzi juures väljendus eelkõige tema pietistlikus hoiakus päästesse ja ilmikute kuulutustöösse. Giertzile oli väga oluline luterlik õigeksmõistuõpetus. Inimene saab isiklikult kogeda õigeksmõistmist Jumala armust. Sellele järgneb elu kristlasena, mis seisneb võitluses patuga. Samas on inimesel olemas päästekindlus, kui ta jääb Kristuse juurde. Ta on õigeks mõistetud ning tal on koht taevariigis pärast surma.^[11]

Erinevalt paljudest kõrgkirikliku hoiakuga inimestest oli Giertz siiski üpriski kriitiline roomakatoliku kiriku suhtes. Ta ei pooldanud paavsti autoriteeti ning väitis, et katoliku kiriku viimase sajandi dogmad on olnud võibolla kõige suuremaks takistuseks eri kristlaste ühinemisele.^[12] Selles seisukohas lõi välja tema tugev luterlik identiteet ja armastus luterlike usutunnistuskirjade vastu. Luterlik usutunnistus seisab erinevalt katoliiklikust täielikul evangeelsel pinnal, kuid erinevalt reformeeritutest ei hülga kiriku katoolsust.^[13] Giertz hindas luterlust väga kõrgelt.

Giertzi südames oli tähtis koht ka Rootsi äratusliikumistel, nii oli ta nende rolli tugev toetaja Rootsi kiriku sees. Ta pooldas ka ilmikliikmete suuremat kaasamist kiriku ellu. Giertz tõi eeskujuks äratusliikumiste nn lugejavendi, kes olid lihtsad usklikud, kes seletasid Piiblit teistele.^[14] Üldse oli Piibli tundmine ja lugemine talle väga oluline. Giertzi ei toetanud verbaalinspiratsiooni õpetust, kuid kinnitas, et ortodoksses kristluses on alati mõistetud, et Piibel on inspireeritud Jumala sõna, mille kaudu Jumal kõneleb ning mis on kiriku õpetuslikuks aluseks.^[15]

Õigeksmõistuõpetus, äratuse ja ilmikute töö toetamine oli Giertzile väga oluline ning oli ühendatud tema kõrgkirikliku arusaamaga kirikust.

Bo Giertz kui ühendaja

Bo Giertz oli Rootsis paljude kristlaste jaoks suur ühendaja. Ma olen mõelnud, et ka meil Eesti luterlikus kirikus võiks olla rohkem neid, kes suudavad piibellikul ja konfessionaalsel alusel ühendada eri vagaduslaadidest pärit luterlasi. Giertzi igatsus oli aga ühendada eelkõige inimesi Kristusega, elu allikaga. Oma teoste kaudu teeb ta seda tänapäevani. Ma loodan, et minu lühike artikkel võiks anda tõuke Giertzi teoste eesti keelde tõlkimisele. Eriti loodan hoida oma käes ühel päeval «Stengrundeni» eestikeelset tõlget.

Bo Giertz tahtis oma elu ja teostega meid juhtida selle sama tõeni, mis seisab ka tema hauaplaadil – sõna ristist on Jumala vägi.

Loe ka:

Bo Giertz. Kakskümmend kolm teesi Pühakirjast, naistest ja vaimulikust ametist.

Veel on eesti keeles ilmunud kaks vihikut:

Bo Giertz. Liturgia ja äratus. Kuressaare, 2009
Bo Giertz. Vaen Jumala vastu. Kuressaare, 2009

Märkused

[1] Giertzi eluloo allikateks on:

Giertz, B. (2012). Then Fell the Lord´s Fire. Saginav, Michigan: Magdeburg Press. Lk 5–8.

Giertz, B. (2010). Christ´s Church. Eugene, Oregon: Wipf and Stock. Lk 12–21.

Giertz, B. (2019). A Year of Grace. Irvine, California: 1517 Publishing. Lk 7–10.

Giertz, B. (2017). With My Own Eyes. Irvine, California: NRP Books. Lk 7–10.

Giertz, B. (2005). The Hammer of God. Minneapolis, Minnesota: Augsburg Books. Lk 9–19.