Paljudele kodanikele tundub juba pikemat aega, et teatud ideoloogilised ettevõtmised ja projektid seisavad kõrgemal seadusest, heast õigusloome tavast ja heast poliitilisest kultuurist. Mäletame hästi, kuidas 2014. aastal suruti parlamendis manipulatiivselt ja vastu ühiskonna enamuse tahet läbi kooseluseaduse rümp.
Nüüd tundub, et ka homoideoloogiliste ja feministlike ühenduste rahastamise puhul ei loe seadus ega isegi mitte teatud riigiasutuste – näiteks riigikontrolli ja rahandusministeeriumi – seisukoht. Kuna asi on ideoloogiliselt «õige», ei kehti enam muud argumendid. Peavoolumeedia on teemat kajastades üritanud jätta muljet, et tegemist on ekrelasest rahandusministri kiusliku soologa.
Selles osas valmistab Postimehe 17. juuli juhtkiri positiivse üllatuse. Postimees kirjutab:
«Martin Helmel on õigus selles, et kui avastatakse seaduse rikkumine – ja raha mittesihtotstarbeline kasutamine seda kindlasti on –, siis tuleb see lõpetada. Lahendusega viivitamine õõnestab niihästi riigikontrolli autoriteeti kui ka üldist seaduskuulekust. Sotsiaalministri seisukoht, et vea võiks parandada paari aasta pärast ja seni samamoodi jätkata, kuulub justkui aastakümnetetagusesse halduskultuuri.
Tänapäeval on raha täpne ja seaduspärane kasutamine täiesti endastmõistetav. Sellega peab arvestama iga projektijuht, rääkimata riigiasutustest. Asjaolu, et raha kasutatakse prioriteetses valdkonnas, võrdõiguslikkuse edendamisel, ei ole vähimalgi määral vabandus, sest jätab mulje, et on olemas ideoloogilisi ettevõtmisi, mis asuvad seadusest kõrgemal.»
Samas ei saa nõustuda juhtkirja järeldusega, et raha tuleb leida mujalt. Küsida tuleks, miks üldse suunatakse maksumaksja raha ideoloogilistele projektidele, muuhulgas LGBT-materjalide koostamisele ja feministliku portaali Feministeerium ülalpidamisele? Antud juhul pole asi ainult selles, et nn võrdõiguslikkusega tegelevad ühingud taotlevad oma tegevusele riiklikku toetust – see on Eesti Vabariik, mis tellib maksuraha eest feministlikku ja homopropagandat.
Kui nii, siis miks ei finantseeri riik kristlikke pühapäevakoole, leerikursusi ja kristlikku misjonitööd? Seda tuleks hakata valju häälega nõudma. Kristlus on Eestis traditsiooniline religioon, lahutamatu osa meie kultuurist – seda tuleks igal juhul riiklikult edendada. Varasematel aegadel tegeles kirik ulatuslikult sellega, mida me tänapäeval nimetame sotsiaaltööks. Rääkimata sellest, et kristliku eetika omaksvõtt laiemate rahvahulkade seas parandaks kindlasti ühiskonna moraalset seisundit.
Või kui kristliku hariduse ja õpetuse rahastamine ei peaks üldsusele meeldima, siis olgu ära lõpetatud ka revolutsioonilistest suundumustest välja kasvanud nn võrdõiguslikkuse ideoloogia riiklik rahastamine.
