Annika Laats ei ole ainus. EELKs on terve rida vaimulikke ja teolooge, kes esindavad sarnast mõtteviisi. Osa neist väljendab oma seisukohti ka avalikult. Kui ajakirjanduses kerkib taas esile kas abordi, abielu või laiemalt kristlike väärtustega seotud teema, ilmuvad üksteise järel avalikkuse ette teatud valveteoloogid ja staarkirikuõpetajad, kes seletavad, et asjast tuleb aru saada hoopis teisiti kui seni. Esimesena meenuvad mulle eetikaspetsialist Johann-Christian Põder, piibliteadlane Urmas Nõmmik, sotsist religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein, aga mitte ainult. Nemad on kiriku progressiivseks hääleks meedias.
Erinevalt vaimulikest ei ole ülikooliteoloog või religiooniõpetaja seotud ametivandega, ehkki ka tavaline koguduseliige peaks esindama ja järgima üksnes kiriku õpetust. Näiteks mis mõttes võib EELK tavaliige olla sots ja jagada sotsiaaldemokraatliku erakonna (või mõne teise taolise erakonna) püüdlusi, mis on teatud punktides kiriku õpetusega otseses vastuolus? Ta peaks kohe valest lahti ütlema ja pihile minema, kui tahab olla kiriku liige in good standing.
Vaimulik aga on ordinatsioonil tõotanud järgida kiriku õpetust. Loomulikult on teoloogiline arutelu lubatud ja isegi tervitatav, ent kui vaimulik hakkab mõnes täiesti selges dogmaatilises või eetilises küsimuses õpetama midagi muud, tekib nii kolleegidel kui kirikurahval õigustatud küsimus, kuidas peaks sellesse suhtuma. Selline asi lõhestab, sest kirik kujutab endast ühisel usualusel seisvat usklike ühendust.
Annika Laats ja tema mõttekaaslased on suutnud oma kirjutiste, esinemiste ja intervjuudega teha tohutut kahju. Ma pean silmas eeskätt vaimset segadust, inimeste eksitamist. Praegu kohtab meedias ja sotsiaalmeedias rohkesti moonutatud arusaamu Piibli või Jeesuse õpetusest. Näiteks väidetakse, et Jeesus õpetas armastust ja see oli alles Paulus, kes taunis homoseksuaalsust. Taoliste eksiarvamuste levimise eest vastutavad teoloogid, kes on hüljanud kiriku klassikalise positsiooni ning annavad hoogu sellega vastuolus olevatele tõlgendustele. Nende arvates ei ole õpetus jumaliku ilmutuse, vaid inimliku arutluse tulemus.
Asja ei tee paremaks see, kui kiriku juhtkond ei söanda rääkida hereesia ehk valeõpetuse levitamisest vaimuliku poolt, vaid käsitleb küsimust administratiivset laadi sõnakuulmatusena. Mitte usulise tõe moonutamisena, mida see tegelikult on, vaid ametialase ebalojaalsusena ametlikule seisukohale. (Annika Laatsi avalikest esinemisest nähtub, et ta ei pea homoseksuaalseid suhteid patuks ega aborti lubamatuks tapmiseks.) Selline lähenemine jätab avatuks võimaluse, et ühel päeval võib kiriku seisukoht muutuda ja Annika Laats leiab end korraga kiriku ametliku positsiooni eestkõnelejana, siinkirjutaja ühes paljude teistega aga osutub korrarikkujaks.
Liberaalne meedia ja laiemalt kogu «progressiivne avalikkus» kiidab mõistagi edumeelsete vaimulike ja teoloogide väljaastumistele takka. Kes jõuaks kokku lugeda kõiki neid tunnustusi, mis Annika Laatsile on osaks saanud! Paraku on need antud hereesia kaitsmise ja levitamise eest, sest teisi kirikuõpetajaid eeskujuliku hingekarjasetöö eest sel viisil ei pärjata. Ilmalik, progressiivne leer ei hooli põrmugi usust, Jumalast, hingeõndsusest või kirikust. Nad lihtsalt ei talu, et ühiskonnas tegutseb institutsioon, mis õpetab progressiivsete dogmade ja veendumustega vastuolus olevaid asju. Tagurlusega ei saa leppida – seega kirik peab muutuma. Kirik peab oma õpetuse üle vaatama ja kooskõlla viima moodsate arusaamadega seksuaalsest eneseteostusest, sotsiaalsest õiglusest või kliimamuutustest.
Kurvastaval kombel on ka kirikus küllalt neid, kes on omaks võtnud ilmaliku, progressiivse maailma positsiooni ja püüavad sellest lähtudes kirikut seestpoolt reformida. Luterlikus kirikus on seda mõnevõrra lihtsam teha, sest 16. sajandi reformatsiooni annab seletada kui otsustavat tõuget pidevatele progressiivsetele muutustele kirikuelus. Võib-olla usuvad need «ajaga kaasas käia» soovivad teoloogid ja vaimulikud siiralt, et kirik peab olema muutustele ja sotsiaalsele progressile avatud, ent tegelikult nad murendavad apostelliku õpetuse vundamenti, millele kirik on rajatud.
Pea kõik Eesti ühiskonna olulised institutsioonid on langenud läänes domineerivate antikristlike ja (väär)liberaalsete jõudude kätte. Riigiaparaat, õigussüsteem, meedia, haridusasutused – kõik need tegutsevad ühiskonna revolutsioonilise ümberkujundamise nimel, lähtudes jumalatust, ilmalikust, moraalselt väärastunud visioonist. Nagu öeldud, nad ei lepi sellega, et kirik jääb Jumala sõna tõe juurde.
EELK langemine nende jõudude haardesse oleks järjekordse institutsiooni kaotus pimedusele ja valele. Sellel oleksid tagajärjed kogu ühiskonnale. Praegu on seda võimalik veel ära hoida, aga üksnes otsustava tegutsemise korral. Niipea, kui hakatakse rääkima sildade ehitamisest, dialoogist ja ühtsusest erinevustes, ollakse juba ette kaotanud. Mitte kirik ei pea muutuma, vaid need, kes ei usu ega õpeta nii, nagu kirik.
