Mis te arvate, mida ütleks Issand selle kohta, et kirik on loobunud sakramentide jagamisest ning jätnud usklikud – nende seas paljud eakad ja surijad – üle kogu maailma neist ilma? Kiriku kahe tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul pole varem sellist asja juhtunud, isegi mitte kõige raskematel sõja-, katku- ja tagakiusamisaegadel.
Mis oleks juhtunud, kui kirik oleks oma sakramentaalset elu hoopiski intensiivistanud? Kuid selle asemel võttis kirik oma tegevuse aluseks üldise ilmaliku loogika, millele usk on võõras ja mille tulemuseks on muu hulgas sakramentide jagamise lakkamine ja palverännupaikade hülgamine (nt tühi Peetri väljak Vatikanis). Sellegipoolest kutsus paavst Franciscus eelmise aasta 25. märtsil meid üles paluma Jumalalt pandeemia lõppemist kogu maailmas. Millele peavad siis keskenduma meie usk ja mõistus – kas lootma meetmetele, mis pole andnud soovitud tulemust, kuid on põhjustanud tohutut kahju, või Jumala üleloomulikule abile?
Kas Iisraelist oli mõistlik vaadata kõrbes Moosese poolt üles tõstetud pronksist madu (4Ms 21: 4–9), et pääseda eluga surmavast ussihammustusest? Kas oli mõistlik arvata, et viie odraleiva ja kahe kalaga (Jh 6: 9) võib ära toita tohutu rahvahulga, et nad koduteel nälja tõttu kokku ei vajuks? Kas selleks, et terveks saada, oli mõistlik puudutada Jeesuse kuuepalistust (Mt 9:21)? Kas on mõistlik uskuda leiva ja veini igapäevast muutumist Kristuse ihuks, mis eeldab Jumala sekkumist siin ja praegu?
Markuse evangeeliumist (Mk 16:18) loeme, et isegi surmava mürgi joomine ei kahjusta jüngreid. See ei tähenda, et me peaksime seda tegema sihilikult, kui on ka muid lahendusi. See tähendab, et Jumalaga kokku puutudes muutub teatud hetkest alates ebamõistlikuks ilmalik kaalutlus, mitte usk.
Ma olen teadlik, mida ütleb oma teostes Aquino Püha Thomas. Meie räägime oma olukorras millestki muust. Paljude imeliste tervendamiste korral on Jeesus kiitnud eeltingimusena inimeste usku: «Sinu usk on sind aidanud!» Selle kohta võiks Piiblist tuua hulgaliselt näiteid. Kuid selle asemel on kogu maailm näinud, et suur osa kirikust mõtleb ja käitub üsna ilmalikult, nagu poleks neil usku Jumala toimimisse ja kohalolekusse, näiteks sakramentaalses kontekstis.
Isegi ilmalik maailm on võtnud pilgata kirikut, et see ei rääkinud kriisist jagusaamise aruteludes piisavalt Jumalast (see on aga kiriku «põhitegevus»). Sellel on tagajärjed.
Naatsaretis sai Jeesus teha vaid väheseid imesid, sest Ta ei leidnud sealt usku, mida Ta oma jumaliku töö jaoks inimestes otsis ja eeldas. Ma ei ütle, et me peaksime Jumalat ebamõistlikult kiusama ja nõudma loodusseaduste tühistamist. Kuid see, mille ilmalik või poliitiline «loogika» meie ette on pannud, on samuti suuresti ebamõistlik: näiteks teatud arvud, mida pole pandud õigesse konteksti ja mida on meelevaldselt manipuleeritud õigustamaks rangeid meetmeid, või jutt teatud meetmete tõhususest, mis pole lihtsalt realistlik. Kõiki COVIDiga seotud meetmeid saab õigustatult kahtluse alla seada nii nende efektiivsuse kui kahjulike mõjude osas, mis seavad ohtu inimelud (kes selle kinni maksab?).
Igal juhul jätkub meil kõneainet veel pikaks ajaks. Minu jaoks on oluline, et usaldus Jumala vastu ning Tema abile ja kaitsele lootmine pole meie olukorras sugugi ebamõistlik. Igaüks otsustab ise, kui kaugele ta sellega läheb ja kui ebamõistlik ta teistele näida soovib. Sellega seoses soovitan kõigile 91. psalmi, mis kõlab meie kontekstis üsna ebamõistlikult, kuid palvetava uskliku suus pole see sugugi ebamõistlik – tema jaoks on muud prioriteedid olulisemad.
Marian Eleganti on Churi abipiiskop (Šveits).
Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri
