Tänapäeva moraalne segadus ilmneb sageli üksikute vaidlusena väärtuste, identiteetide ja kommete üle. Viimselt on aga tegemist palju sügavama vastuoluga. Me ei ole eri meelt mitte üksnes selles, kuidas peaksime elama, vaid selles, millises tegelikkuses me üldse elame. Vaidlus pole peamiselt mitte moraali üle, vaid eksistentsi puudutav: kas tegelikkus on miski, mis meile antakse, või miski, mille inimene ise loob?
Kristlik vastus on üheseltmõistetav. Maailm ei ole juhuste kokkulangemise tulemus ega inimese enda projekt, vaid Jumala hea loomistöö. Loomine ei ole pelgalt usutunnistuse esimene osa, vaid kogu tegelikkuse alus. Sellest lahtiütlemine toob alati kaasa tõsised probleemid.
Loomisloo järgi on maailm olemas sellepärast, et Jumal tahtis seda. Olemine ei ole vältimatus, vaid Jumala and. Kogu loodu sõltub Jumalast. Seetõttu pole tegelikkus mitte kaos, mida saab enda tahtmist mööda kujundada, vaid süsteemne tervik, kus asjadel on koht, piirid ja eesmärk.
Sellest tulenevalt pole hea ja kurja puhul küsimus selles, mida keegi arvab. Jumal peab kogu oma loodut heaks ning see «hea» olemine kuulub lahutamatult tegelikkuse juurde. See ei sünni enamusotsusega või kultuuriliste kokkulepetega. Mitte moraal ei loo tegelikkust, vaid tegelikkus loob moraali.
Loomise valguses ei ole inimene kõige mõõdupuu. Ta on väärtuslik, aga mitte piirideta – eriline, aga mitte iseseisev. Talle on antud loomus ja eesmärk, mida ei saa pöörata teistpidi ilma tagajärgedeta. Tõelist õnne ei saavutata mitte piiride puudumisega, vaid kooskõlas tegelikkusega.
Sellepärast kuulub ka inimeseks olemise juurde ka kehalisus. Inimeseks olemine ei ole pelk teadvus, mille saab lahutada füüsilisest olemasolust. Kehalisus on loodud, hea ja tähenduslik. Sellest tulenevalt kuulub Jumala loomistöö ning inimese põhistruktuuri juurde ka soolisus. Mehelikkus ja naiselikkus ei ole kultuuriline kokkulepe, vaid osa loodud tegelikkusest.
Loomislugu õpetab, et piirid ei ole mitte vaenlased, vaid headuse eeldus. Jumal lahutab valguse pimedusest, maa vetest, töö puhkusest. Need piirid ei tee elu mitte vaesemaks, vaid teevad selle võimalikuks. Samal põhjusel lähtub moraal loomisest. Õige ja vale ei saa algust mitte ühistest otsustest, vaid tegelikkuse ülesehitusest. Moraal on universaalne ning ajaliselt püsiv, kuna kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi.
Sellepärast ei tähenda tõeline vabadus mitte piiride puudumist, vaid elu vastavalt loodud tegelikkusele. Vastuhakk loomisele ei tee mitte vabaks, vaid lõhub. Patt ei ole süütu «oma tee rajamine», vaid alati hävitav jõud, kuna see vastandub loomises antud Jumala eesmärgile ning kogu tegelikkusele.
Loomise reaalsust eitades satub inimese loomus pimedusse, moraalne alus kaob ning Jumala käsud hakkavad tunduma meelevaldsetena. Tänapäeva moraalne tohuvabohu on tegelikkuse põhiolemuse unustamise loogiline tagajärg.
Sellepärast pole oluline mitte see, kas arusaamine loomisest on meie ajaga sobiv. Oluline on, kas meie aeg ühildub loomisega.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
