1924. aastal kaitses luterlik vaimulik ja teoloog Hugo Bernhard Rahamägi Tartu Ülikoolis oma doktoriväitekirja «Eesti rahva sündivuse vähenemise põhjused ja teed selle nähtuse kõrvaldamiseks: sotsiaal-eetiline käsitlus». Kuna teema on aktuaalne ka sada aastat hiljem, avaldame väitekirja juhtlaused (kirjaviis muutmata; leheküljed 1027–1035). Masinakirjas väitekirja hoitakse Tartu Ülikooli raamatukogus.

1. Eesti rahva sündivusse puutuv statistiline materjaal on väga puudulik. Tuleb pöörata selle peale tõsist tähelepanu, et veel olemasolevast aga laialipillatud materjaali ülesotsitaks ja kui võimalik koondataks.

2. Rahva sündivuse vähenemise küsimus on sotsiaal-eetiline probleem.

3. Hügieen on meditsiiniline eetika; eetika on hügieeniline meditsiin.

4. Rahva tõsise juurekasvu igaaastase arvu poolest seisab Eesti rahvas 1881–1897a., kus see arv on 0,48 saja pealt, kui ka 1897–1922, kus see arv 0,21 saja pealt, Euroopa rahvaste keskel eelviimasel kohal ja hakkab võistlema viimastel aastakümnetel esikoha pärast Prantsusmaaga.

5. Eesti rahva läbistikkune loomulik sündivus-koeffitsient aastatel 1870–1910 on 29,77 abielluastumise juures 7,1, mida tuleb püüda tingimata kätte saada. [Kursiivis tekst on lisatud käsitsi. Toim.]

6. Tõu kvalitaatiiv-parandamiseks on vaja rahva kvantiteeti.

7. Eesti rahva arv võib vähese jõupingutusega 4–5 kordseks tõusta, ilma et karta oleks toidu puudust.

8. Meil on vaja iga abielu paari peale 5–6 last, mis sündivus-koeffitsiendi pro mille 30 annaks.

9. Eestis võtavad osa sündivuse vähenemisest kõik linnad, maakohad, rahvused ha klassid.

10. Ainult neis haritlaste perekondes, kes jõukad, on Eestis laste sündivuse suurt langemist konstateerida.

11. Tõu degeneratsioon pole meil sündivuse vähenemise põhjuseks.

12. Abiellu astuvus kui ka abiellu astujate vanadus pole Eestis sündivuse vähenemise põhjuseks.

13. Sündivuse vähenemises pole meie veel jõudnud kriisise tipuni.

14. Sündivuse vähenemist Eestis tuleb kirjutada osalt alkoholismi, osalt suguhaiguste arvele, kuid nii üks kui ka teine pole mitte sündivuse vähenemise peategurid.

15. Väide, et «meil suguhaiguste laialilaotajad eeskätt mitteregistreeritud naisterahvad on, kuna avalikud naisterahvad neist taha jäävad», ei vasta mitte tõeoludele.

16. Sündivuse vähenemise peapõhjus Eestis seisab teadvas, tahtelises abieluliste laste arvu vähendamises, mis aga mitte tingitud pole esimesel joonel majanduslistest oludest, vaid selle tahte juured ulatuvad moodsa, elumaitsemist nõudva ilmavaatesse.

17. Laste sündivuse suurenemise probleem on esimesel joonel ilmavaate ja nimelt religioosse ilmavaate probleem.

18. Ainult ristiusus peitub rahva sündivuse küsimuse õige lahendus.

19. Ka meie modern-ajal on Kristuse seksuaal-vaated ülimoodsad ja neid tuleb teostada.

20. Seksuaalsete mõnususte maitsemine pole mitte ülim vara ristiusu seisukohalt.

21. Erootilised ja seksuaalsed elamused pole iseenesest veel mitte ei religioossed ega ka kõige ülimad elamused.

22. Sugulise läbikäimise iseseisvustamine on ebaloomulik.

23. Pole mitte inimese ülimale elusihile kohane kui ta toob oma sügavama südametunnistuse ohvriks mõnele orgaanilisele tarvele.

24. Seksuaalsete tunnete alatine rõhutamine, nendele esikoha nõutamine üksiku inimese ja rahva elus viivad viimaseid füüsilisele ja psüühilisele degenereerumisele.

25. Seksuaalne häda tuleb sellest, et igaüks arvab oma kõrvalekaldumisi suguelulisel ajal teha võivat üldiseks seaduseks ja et ta neid selleks ka tegema peab.

26. Igal abielu kujul, ükstaspuht missugune ta ka ei oleks, on oma otsatu suur sotsiaalne tähtsus, mida reform-ettepanekute tegemisel peab silmas pidama.

27. Poligaamilise abielu ja kõigi sarnaste ettepanekute peale tuleb vaadata kui pikantsete intermetsode peale praeguses küll tsivilisatsioonirikkas, kuid kultuurivaeses ajajärgus, millest iga tõsine kultuur ilma pikema seletuseta päevakorrale üle läheb. Sellest seisukohast tuleb neid ka hinnata; rahva sündivuse suurenemisele nemad harilikult ei vii.

28. Kõik riiklised, majanduslised, sotsiaalsed, hügieenilised abinõud, korraldused, määrused, teed ei suurenda sündivust, kui puudub tahe laste saamiseks elumaitsemise mõjul.

29. Juuda rahva sennist püsivust ja kasvamist tuleb kirjutada tema religiooni, mitte aga tema tõuliste omaduste või majanduslise seisukorra arvele.

30. Monogaamiline perekond on algrakukene, sotsiaalses, rahvalikkus ja riiklikkus arenemiselus.

31. Kristlik monogaamiline abielu kuju on klassiline ühenduskuju mehe ja naise vahel. Seda tuleb kui ideaali võtta, mille poole peab püüdma iga kultuur-rahvas.

32. Igasugune vaba-armastus, sega-abielu, proov-abielu, kõrval-abielu, prostitutsioon jne. on kristliku monogaamia õnnetu paroodia, vastolu või surrogaat.

33. Kristlik monogaamiline abielu on kõige-pealt kõrgemalt kultuursel nivool seisjate asi. Aga just nemad on mõõduandjad, mitte aga madalamal seisjad, viimased tihtipeale degeneratiivsete motiividega.

34. Kristlik-monogaamilise abielu kuju maksmapanemist resp. jaluleseadmist nõuab rahva ja seltskonna instinktiivne enesekaitsetunne.

35. «Rohketes õnnetumates abieludes» pole mitte süüdi kristlik-monogaamiline abielu kuju.

36. Rohked abielu-lahutused Eestis võetakse ette elumaitsemise motiividel. Kristus ei tunnusta abielu-lahutuseid.

37. Et üksikute abielu saab kristlises monogaamilises ühenduskujus ebakõlbliseks, ei tähenda veel mitte igasuguste teiste ühenduskujude kõlblikkust.

38. Õige kristlik abielu on seal, kus teeniv armastus aluseks ülimate sihtide saavutamiseks.

39. Sündivus-probleemi lahendamise seisukohalt annab kristlik-monogaamiline abielu kuju nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt kõige soodsamaid võimalusi.

40. Kõrgemate elusihtide ja ülesannete seisukohalt välja minnes ei tule võidelda mitte seksuaalse sfääri emantsipatsiooni eest, vaid seksuaalse tungi õige korraldamise eest elus.

41. Nii mehed kui ka naised peavad revideerimisele võtma rahva tervenemise ja kasvamise pärast oma mustlaslikkuse seksuaalses elus.

42. Seksuaalse elu normaalseks muutmiseks tuleb suurte eeskujude tähtsust rõhutada.

43. Iseäranis peavad arstid võitlema selle seksuaalse vale vastu, nagu oleks täieline karskus suguelus kahjulik.

44. Sündivusküsimuse lahendamine nõuab riiklist tähelepanu kõigelaiemas ulatuses.

45. Majandusliselt tuleks võimaldada igale abiellu astumist ja laste kasvatamist. Selle võimaluse tegelik tarvitamine on üksiku inimese ja üksiku abielu paari südametunnistuse asi, mille pärast ta Jumala eest on vastutav.

46. Iga alatava ja alatud lapse elu on püha, mida ei tohi vanemad hävitada.

47. Riik ja seltskond peavad kaitsema igat ema ja last.

48. Kristlik-kõlblisest seisukohast pole mitte lubatav suguhaiguste vastu võitlemine kaitseabinõude propageerimise kaudu, sest et see sanktsioneerib sugulise läbikäimise väljaspool abielu.

49. Karskustöö ja tõutervenduspüüded tulevad tunnistada kõigi kodanikkude pühaks kohuseks. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna hügieeni õppetooli juure asutatagu alkoholoogia dotsentuur ja käsitatagu alkoholi küsimust teistegi eriõppeainete alal, kuna see küsimus on laiuse ja erilaadlikkuse poolest ühe õppetooli alla täiel määral ei mahu. – Eriti peavad meie kirikud kõige jõuga tegevusse astuma karskustöö alal, Ameerika, Inglise, Rootsi ja teiste maade kirikute eeskujul; selleks tuleb korraldada teoloogidele loenguid kiriklisest karskustööst.

50. Sündivusküsimuse lahendamiseks asutatagu Eestis eugeeniline instituut ühes toetajate kogudega ja vastava häälekandjaga. See võiks esialgul funktsioneerida «Karskusliidu» osakonnana ja tarvitada häälekandjaks «Tulev Eesti’t» sellekohase kokkuleppe alusel. – Ka kutsutagu ellu «Kõlblusliit».

+  +  +

Katkend Veiko Vihuri doktoriväitekirjast «Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939» (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 33–35):

Need hoiakud tulevad väga selgelt esile ka Rahamäe 1923. aastal valminud doktoriväitekirjas «Sündivuse vähenemise põhjused Eestis ja teed selle nähtuse kõrvaldamiseks: sotsiaal-eetiline käsitlus». Oponentideks olid J. Kõpp, E. Tenn­mann ja A. Rammul. «Eesti Kiriku» teatel oli Eesti aja esimese usuteaduse doktori­väitekirja kaitsmine 21. märtsil 1924 kokku toonud terve aula- ja rõdu­täie kuulajaid (teiste seas viibis promotsioonil piiskop Kukk) ja see kestis kella kolmveerand ühest kuni kolmveerand kuueni.[1] Heitkem sellele tööle ülevaatlik pilk.

Rohkem kui tuhande lehekülje pikkune väitekiri koosneb kahest põhilisest jaost või osast, millest esimeses vaadeldakse sündivuse vähenemise põhjuseid Eestis ning teises arutletakse teede üle, mis aitaksid sündivust tõsta. Tööle on lisatud suur hulk statistilist informatsiooni tabelite kujul.[2] Teoloogiliseks käsitluseks teeb selle sotsiaaleetika valdkonda kuuluva töö asjaolu, et Rahamägi läheneb probleemile kristlike väärtushinnangute aluselt ja katsub näidata usu ja moraali tähtsust lahendusteede otsimisel sündivuse tõstmiseks. Seejuures püsis Rahamägi kaunis konservatiivsel joonel. Ta kaitses traditsioonilist kristlikku abielukäsitlust ja moraali, vastustades juba tema kaasajal laialt levinud vaba­meelset seksuaalkäitumist. «Mitte asketism, vaid libertinism on tänapäev häda­ohuks,» tõrjus ta etteheiteid kristlikule moraalile. «Mitte loomulikkus, vaid loomalikkus. Mitte sugulise tungi täitmine iseenesest, vaid tema eraldamine omast otstarvest».[3] Suguiha rahuldamisele väljaspool loomulikku abielulist läbikäimist vastandas ta kristliku arusaama: «Religioos-eetiline ilmavaade ütleb meile, et meie vaimu ja hingeelu tähtsam on, kui mõni mõnus silmapilk.»[4] Taunides preventiivseid abinõusid ja aborti soovis ta, et uue jõuga lööks tärkama religioosne elu ise, «mitte et tema ainult seltskonnas kombeline jäänus oleks».[5] Rahamäe seisukohtade peajoont ilmestab suurepäraselt järgnev tsitaat, milles avalduvad ka tema vaated riigi ja kiriku vahekorrale ning rahvakiriku ülesandele:

«…tagasi kõrgele puhtale kõlbelisele kristlikule monogaamilisele perekonna elule! Kõik peavad ses mõttes välja astuma, kellele meie rahva sündivus nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt südame peal on. Siin peab just ka meie noor vabariik oma vahekorra Eesti rahvakirikuga revideerimise alla võtma. Riik, kes kristliku kiriku elu katsub takistada või teda suretada, tema majanduslist selgroogu murda, hävitab rahva elu ja sellega ka iseenese aluspinna. Siin tuleb sünnitada uut avalikku arvamist, arvamist mis ei poe viigilehtede ja nahkpõllede varjule, vaid õigete nimedega nimetab oma praegust lõbuarmastavat egoismi. Siin tuleb aga ka Eesti kirikul ruttu teed leida kantslist, õpetuse juurest alla rahva juurde ja rahva ellu, tuleb rohkem käsitleda sotsiaalseid küsimusi, et nõnda hoogsalt kaasa töötada kõikide nende olude ümberkujundamises, mille põhjal siis võimalikud oleks rohked, varajased, õnnelikud ainuabielud.»[6]

Kui hinnata väitekirjas esitatud mõtteavaldusi tänapäeva seisukohalt, siis tuleks Rahamägi lugeda konservatiivsete teoloogide hulka. Inimkäitumine peab juhin­duma kristlikust usust ja kõlblusest; abielu on mehe ja naise eluaegne ühendus; mistahes abielueelsed seksuaalsuhted on taunitavad, niisamuti onanism, rase­duse vältimine või katkestamine; abielueelne suguline karskus juhatab kiiremini abiellu ja toob kaasa «kurnamata elujõu» – need ja teised sarnased seisukohad illustreerivad Rahamäe traditsioonilisi kristlikke vaateid ja hoiakuid ning tema vastandumist modernsetele arengujoontele ühiskonnaelu sotsiaaleetilises sfääris. Uurimuse põhitekstis esitatud väited, mõttekäigud ja järeldused on kokku võetud viiekümnes juhtlauses. Rahamägi väidab, et sündivuse vähene­mise peapõhjus on moodsas, elumaitsmist nõudvas ilmavaates ning et ainult risti­usus peitub sündivuse küsimuse õige lahendus. Kristlikku monogaamset abi­elu tuleb võtta kui ideaali, mille poole peab püüdlema iga kultuurrahvas, see annab ka sündivuse probleemi lahendamiseks nii kvantitatiivselt kui kvali­tatiivselt kõige soodsamaid võimalusi. Sündivuse küsimuse lahendamine nõuab riiklikku tähelepanu kõige laiemas ulatuses, karskustöö ja tõutervenduspüüded tuleb tunnistada kõigi kodanike pühaks kohuseks. Viimaks esitas Rahamägi ka mõned praktilised ettepanekud. Ta oli seda meelt, et Tartu ülikooli arsti­teaduskonna hügieeni õppetooli juurde tuleks luua alkoholoogia dotsentuur ning asutada Eesti eugeeniline instituut ühes toetajate kogudega ja oma hääle­kandjaga, samuti tuleks ellu kutsuda Kõlblusliit.[7]

Rahamäe doktoritöö statistilise andmebaasi kohta andis prof. A. Rammul kiitva hinnangu, märkides, et töö «sisaldab palju väärtuslikku materjaali, mis mitme aasta jooksul hoolsalt arhiividest kokku korjatud». Sisulise külje pealt ei saanud Rammul arstina küll kõigi seisukohtadega nõustuda, kuid luges töö väga tubliks ja edasistele uurijatele suureks abiks.[8]

[1] EK nr. 13, 1924, lk. 51.

[2] Tõsi, masinakirjalise käsikirja formaat on suhteliselt väike, mistõttu kujuneks selle maht praegusaegseid vormistamisnõudeid arvestades kaugelt väiksemaks. Olgu lisatud, et käsikiri asub Tartu Ülikooli raamatukogus.

[3] Rahamägi 1923 (käsikiri), lk. 533.

[4] Ibid., lk. 572.

[5] Ibid., lk. 616.

[6] Ibid., lk. 655.

[7] Ibid., lk. 1027–1035.

[8] EELKKA, H. B. Rahamäe isikutoimik, l. 231, Rammul usuteaduskonnale 1926. Prof. J. Kõpu, dekaan O. Silla ja dotsent E. Tennmanni hinnanguga Rahamäe tööle saab tutvuda: EAA, f. 2100, n. 1, s. 12535, l. 47– 59.