Kirikuvalitsuse eestvedamisel toimub käesoleval aastal Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus arutelu soolisuse ja seksuaalsuse üle. Märjamaa Maarja koguduse õpetaja Illimar Toomet on veendunud, et kirik ei vaja sellist arutelu. Üldkirikliku arutelu alustekstid on loetavad EELK kodulehel; põhjendusi, miks sellist arutelu kirikus vaja ei ole, leiab veebilehelt rahvakirik.ee.
Ühiskondlikud arutelud samasooliste paaride partnerluse riikliku tunnustamise üle Eestis algasid ligi 18 aastat tagasi. Nagu me teame, on see ühiskonnas tekitanud tõsiseid pingeid. Luterlik kirik on koos Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega esitanud oma seisukohavõtu homoseksuaalsuse küsimuses (vt siit ja siit) ning andnud mitmel korral arvamusi erinevatele riigikogu seaduseelnõudele.
Kas kiriku paratamatus sellises olukorras on olla ainult häda ja hukkamõistu kuulutaja?
Ma usun, et kaugeltki mitte. Ma olen veendunud, et kirikul on ühiskonnale öelda palju parem sõnum kui see, et «homod on pahad» ja «homod on patused». Kirikul on olemas positiivne sõnum, nimelt «abielu on mehe ja naise liit».
Miks see sõnum on parem kui homode n-ö tümitamine? Sest see on hästi mõistetav nii kirikus sees kui ühiskonnas laiemalt. See kõlab vastu meie loomusest, sest me kõik oleme mehe ja naise ühekssaamise vili. Kui mõelda tavalistele pühapäevastele kirikulistele, siis väga tõenäoline on, et õpetus mehe ja naise rajatud perekonnast puudutab rõõmsamal või valusamal viisil pea igaüht. Keskendumine statistiliselt väga väikesele vähemusele, nagu homoseksuaalselt käituvad inimesed seda on, ei puuduta enamust, pealegi on kiriku õpetus selles küsimuses selgelt negatiivne. Kristlastena peaks meile aga hoopis rohkem korda minema võitlus isiklike, mitte teiste inimeste pattudega.
Olen aastate jooksul positiivse sõnumiga kampaaniast peapiiskopile rääkinud vähemalt kahel või kolmel korral. Ettepanek kristliku abielukäsituse propageerimiseks ei ole tuult tiibadesse saanud – kuid ma ei arva kaugeltki, et peapiiskop oleks põhimõtteliselt taolise kampaania vastu, küllap on kirikul igasuguseid asju, millega on vaja tegelda. Samas on kiriku hääl kasvava ühiskondliku pinge taustal olnud üsna vaikne. Valmisolekut sekkuda küsimuses, mis ei ole päevapoliitiline, vaid mõjutab pikaajaliselt tulevikku, pole olnud piisavalt. Vahepealsete aastate jooksul on riik asunud homoseksuaalsete paaride kooselu tunnustama abieluna, praeguses põhikooli õpikus kirjeldatakse lisaks mehele ja naisele veel ligi kahtkümmet seksuaalset identiteeti, mida inimesed võivad omada.
Nüüd on kirik alustanud kampaaniat ning võtnud teemat arutleda, kuid minu hinnangul vääras võtmes. Ütlen kohe alguses kokkuvõtvalt, et EELK kodulehel avaldatud aruteluküsimustiku peamine puudus on see, et üsna mitme küsimuse puhul võib jõuda kahe teineteisele vastanduva vastuseni, mis küsimusest endast lähtudes võiks justkui mõlemad olla õiged. Võibolla ülikooli kontekstis võiks see olla lausa taotletav ning küsimuse koostajat tunnustataks osava sõnaseadmise pärast, aga kiriku kontekstis on õige ja vale palju selgemalt eristatud. Ning on õpetuslikke küsimusi, millele on vaid üks õige vastus.
Üks märksõna, mis EELK kodulehel esitletud materjalis lausa 14 korral esineb, on «sooline võrdsus». Püha Pauluse sõnad kirjas efeslastele (5:24): «Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus» tundub olevat otsekui musternäide «Piibli tekstides kajastuvast Vana-Iisraeli ja Kreeka-Rooma ühiskonnakorraldusest selle hierahilise struktuuriga», nagu ütleb kiriklike arutelude alustekst. Tänapäevases kontekstis kõlavad Pauluse sõnad taevani kisendava patriarhaalse vägivallastruktuurina. Aga Paulus ei lõpeta naiste kohustustega, ta jätkab: «Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest.» Mida tegi Kristus koguduse heaks? Laskis ennast risti lüüa, andis armastuses ennast otsani. Pauluse liidab nõudega, et naised peavad abielus alistuma oma mehele, meeste kohustuse anda ennast otsani. Püha Johannes Kuldsuu on seda kirjakohta kommenteerides öelnud meestele umbes nõnda: «Kui sul on vaja anda oma elu naise eest, ja isegi kui sind «kümme tuhat korda tükkideks lõigataks», ära keeldu.» (Homiilia 20, kirjast efeslastele).
Selle maailma viis ebavõrdsuse lahendamiseks on rõhutada abielupoolte võrdseid õigusi, võrdset ajakasutust majapidamistööde ja laste eest hoolitsemisel, isapuhkust; ning ühiskonnaelus omakorda võrdset palka, sookvoote, poliitikas nn triibulisi valimisnimekirju jne. Ometi on tegemist lootusetu võitlusega, mis on juba ette kaotatud. Osutuse sellele leiame Piibli alguslehekülgedelt. Pärast pattulangemist ütleb Jumal naisele: «Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle.» (1Ms 3:16). Meeste ja naiste ebavõrdsus on pattulangemise tagajärjena otsekui pitserina inimkonnale pandud. Lahenduse probleemile toob alles Kristus. Mitte aga naise allumise lõpetamise läbi, vaid pannes mehele ülesande armastada oma naist kuni otsani, nagu Kristus.
Ma ei tea, kust ebatäiuslikus maailmas taolisi täiuslikke abielunaisi ja -mehi on võimalik võtta. Aga ideaal peab säilima, sest abikaasadevahelist võimumängu ei ole võimalik võita, küll aga saavad võitjaks need abielupaarid, kes end tingimusteta teineteise heaks annavad.
Järgnevalt vaatlen soolisuse ja seksuaalsuse teemalise arutelu alusdokumenti. Teksti on koostanud kirikuvalitsuse moodustatud erikomisjoni alatöörühm ning see on leitav EELK ametlikul kodulehel. Küsimused on tekstis temaatiliselt jagatud, käsitlen neid põgusalt.
On tähelepanuväärne, et Piibli kujunemisest rääkides osutatakse «Vana-Iisraeli ja Kreeka-Rooma ühiskonnakorralduse» mõjule, kuid mitte sellele, et taoliselt tõlgendatav mõju on Kristuses asetunud hoopis uude valgusesse (vt eespool toodud näide abielu kohta).
Kiriku ühiskondliku sõnumi puhul nimetatakse mitmeid läbi inimkonna ajaloo tuntud seksuaalsusega seotud nähtusi – et mitte öelda, pahesid –, nimetatakse need «tänapäevasteks» ning nõutakse nende uut teoloogilist läbimõtlemist. Selle asemel, et küsida, kuidas paremini selgitada kiriku traditsioonilist, olemasolevat õpetust, luuakse teed õpetuse killustamiseks ning ebasobivate osade muutmiseks. Seejuures öeldakse justkui muuseas, et kirik on vastutav ühiskonna ees. Ei, kiriku ülesanne on tunnistada ühiskonnale Jumala tahet ning kirik vastutab selle ülesande täitmise pärast Jumala ees. Kiriku sõnumi «tellijaks» on Jumal, mitte avalik arvamus.
Käsitledes seksuaalsuse ja hingehoiu seoseid osutatakse kiriku õpetusele, kuid mitte päästmise kontekstis, vaid ühiskondliku heaolu edendamise tähenduses. Otsekui kristliku hingehoidja peamine kutsumus oleks sotsiaaltöötajana võidelda maiste väärnähtustega mitte juhatada hingi taevasse.
Käsitledes seisukohtade paljusust kiriku sees ja kirikutevahelistes suhetes, taotletakse võimatut: ühtsust ja osadust õpetuslike erimeelsuste puhul. Peapiiskop Urmas Viilma on korduvalt osutanud, et üldkiriklikud arutelud erinevatel teoloogilistel teemade üle ei taotle õpetuse muutmist. Taoline kinnitus osutab, et kirikul on soolisuse ja seksuaalsuse küsimustes õpetuslikud seisukohad olemas. Samas soovitakse arutelus säilitada «osadus» meist erinevalt õpetavate inimestega kiriku sees ning kirikutevahelistes suhetes. Ometigi ütleb meie kiriku õpetuslik alusdokument «Augsburgi usutunnistuse apoloogia» (VII art), et «kiriku tõeliseks ühtsuseks piisab evangeeliumiõpetuse … osas üksmeelel olemisest». Ei ole võimalik olla osaduses nendega, kelle arusaam Jumala loomistööst, ilmutusest ja kristlikust eetikast on oluliselt erinev. Väide osaduse võimalikkusest on pehmelt öeldes eksitav. Eriarvamused fundamentaalsetes küsimustes on paratamatult lõhestavad, nii kirikutevahelistes kui kirikusisestes suhetes.
Praktilisi lahendusi käsitlevas blokis päritakse peamiselt selle järele, kuidas kaasaegne teadus ning inimlikud ootused peaksid kujundama kiriku õpetust ja tegevust. Kui küsimustiku lõpus esitatakse küsimus «Millist tunnistust tahab kirik anda Kristusest ja evangeeliumist…», siis eelnev küsimustik on vastuse sellele juba ära määranud.
Osutasin eelnevalt, et soolisuse ja seksuaalse arutelu alusmaterjalis võib mitme küsimuse puhul anda teineteisele vastandlikud vastused. Küsimuste taolise esitamise puhul on keeruline, et mitte võimatu vältida kahtlust, et varasemalt küllaldase selgusega määratletud tõe kõrvale tahetakse sihilikult asetada teine. Sarnaselt esitas madu paradiisiaias küsimuse naisele: «Kas Jumal on tõesti öelnud?»
Eksib see, kes peab Piibli alguslugusid pelgalt muistse mõtteviisi piiratud väljenduseks, mille tänapäeva haritud, intelligentne inimene mäekõrguselt on ületanud. Alguslood on mütoloogilised selles mõttes, et need kirjeldavad sarnast asjade kulgu, samasugust mustrit iga kord, kui midagi taolist uuesti aset leiab. Tänapäeva inimene võetakse konksu otsa samade võtetega, nagu inimkonna algushämaruses elanud Aadam ja Eeva.
Just nõnda – asetades selge ja ühemõttelise õpetuse kõrvale eksituse – väidetavalt uue ja tänapäevase –, muudetakse kiriku õpetust. Arusaadavalt on eesmärgiks mitte võimaldada erinevaid vaateid, vaid viimaks tõrjuda Jumala ilmutus kõrvale.
Kas sellega on tegemist ka praegu? Peapiiskop Urmas Viilma on arutelu kriitikutele korduvalt avalikult kinnitanud, et kiriku õpetust ei muudeta ning et taolise kavatsuse kohta pole ühtegi tõendit.
Kui küsida, kas pelgalt arutlemine soo ja seksuaalsuse üle võiks seada kahtluse alla kiriku traditsioonilise õpetuse ning viia isegi selle muutmiseni, tuleb tõdeda, et tegemist ei ole millegi enneolematuga. Sellest räägib statistika teistes kirikutes.
Järgnevas loendis järgneb kiriku nimele nn seksuaalsuse teemaliste arutelude alustamise aeg (kui see on teada) ning millal jõuti samasooliste paaride kirikliku õnnistamiseni kas üldkirikliku otsustuskogu või kiriku kõrge ametikandja poolt. Siinkirjutajale teadaolevalt toimusid arutelud enamasti üldkiriklikult (s.h kogudustes) ning loendi viimase viie kiriku puhul komisjonide või töörühmade tasandil. Loend võib vajada täpsustamist.
1. Rootsi kirik: 2002 / 2006
2. Norra kirik: täpsustamata / 2016
3. Taani rahvakirik: 1989 / 2016
4. Evangeelne luterlik kirik Ameerikas: 2001 / 2009
5. Islandi evangeelne luterlik kirik: täpsustamata / 2010
6. Soome evangeelne luterlik kirik: täpsustamata / 2024 (piiskoppide kogu ettepanek tunnustada kirikus kaht erinevat abielukäsitust)
7. Episkopaalkirik USA-s: 1976 / 2012
8. Kanada anglikaani kirik: 2004 / 2004
9. Šoti episkopaalkirik: täpsustamata / 2017
10. Inglise kirik: 2017 / 2023
11. United Church Of Christ (USA): 2005 / 2005
12. Presbüterlik kirik (USA): 2001 / 2014
13. United Church of Canada: 1988 / 2003
14. Ühendatud protestantlik kirik Prantsusmaal: 2013 / 2015
15. Uniting Church in Australia: 2012 / 2018
16. Šveitsi reformeeritud kirikud: 2010-ndad / 2019
17. Briti metodisti kirik: 2019 / 2021
18.–37. Saksa luterlikud, reformeeritud ja unioonkirikud (Anhalt, Baden, Baieri, Berliin-Brandenburg-Sileesia Ülem-Lausitz, Braunschweig, Bremen, Hannover, Hessen-Nassau, Kurhessen-Waldeck, Lippe, Kesk-Saksamaa, Põhja-Saksamaa, Oldenburg, Pfalz, Reformeeritud Kirik, Reinimaa, Saksimaa, Schaumburg-Lippe, Westfalen ja Württemberg): 1990-ndad / 2000-ndad
38. Ühinenud metodisti kirik: 1972 / 2024
39. Walesi kirik: täpsustamata / 2021
40. Uus-Meremaa ja Polüneesia anglikaani kirik: 2012 / 2018
41. Ühendatud reformeeritud kirik (Ühendkuningriik): 2014 / 2016
42. Protestantlik Kirik Hollandis: 2004 / 2004
43. Austria Evangeelne Kirik: 1990-ndad / 1999
44. Šveitsi Reformeeritud Kirik: 1960-ndad / 1990-ndad
45. Luksemburgi Protestantlik Kirik: teadmata / 2015
Nagu näha, on sarnase seksuaalsuse-arutelude mudeliga jõutud sarnasele tulemusele väga erineva suuruse ja positsiooniga kirikute puhul. Nii seal, kus riik ja kirik on tihedas koostöös – nagu näiteks Põhjamaade kirikud, kui seal, kus riik ja kirik on teineteisest selgelt lahus. Nii mõneski kirikus on säilinud traditsiooniline õpetus, aga muudetud on praktikat. Meie naabermaa Soome luterlikus kirikus on enam kui 50 kogudust avalikult teatanud, et nemad on valmis laulatama «kõiki paare», hoolimata vastuolust kiriku õpetuse ja kirikukorraga. Siinkirjutaja ei saa tõestada, et meie kirikujuhid on algatanud soolise ja seksuaalsuse arutelud kavatsusega muuta kiriku õpetust. Küll aga küsin olemasoleva 45 näite varal, kas taoliste arutelude tagajärg saab olla midagi muud kui kiriku õpetuse muutmine või selle eiramine praktikas?
Mäletan aastaid tagasi ülikooliloengus kuuldud religioonifilosoofia õppejõu selgitust ühe harjutuse kohta: «Selle harjutuse puhul tuleks lähtuda eeldusest, et Jumal ei ole kõikvõimas ja kõikteadev.» Umbes taoliselt suhtub Jumalasse ka ühiskond, kus me elame – Jumal ei ole kõikvõimas ja kõikteadev. Peapiiskop Viilma on viimastel nädalatel korduvalt väitnud, et kui kirik käesolevat arutelu ei korralda, arutletakse neid asju mujal. Aga kirik ei peagi arutlema selle maailma asjadest selle maailma viisil. Kirikul on ühiskonnale pakkuda midagi, mida üksnes kirik saab anda. Elava Jumala tundmist.
EELK peab loobuma käesolevast arutelust, sest see lähtub eelkõige ühiskondlikest ootustest, mis määravad nii keele, milles räägitakse, tööriistad, mida tohib kasutada ning ka eesmärgi, millele tuleb jõuda.
See ei tähenda, et kirik loobuks teoloogilisest mõtlemisest. Või et kirik pööraks ühiskonnale selja ja kapselduks. Soolisuse ja seksuaalsuse üle saab ja tuleb arutleda kiriku usust lähtuvalt, küsides endalt tõsiselt, kuidas hingehoidlikult teenida inimesi, kes võitlevad oma kiusatustega.
Kuidas selgitada kiriku õpetust, mis mõistab hukka patu, aga kuulutab patusele inimesele Jumala armastust?
Kuidas sõnastada kiriku õpetus inimesest Jumala looduna nii, et meheks ja naiseks loomine oleks käsitletud Jumala hea loomistöö, mitte juhusliku bioloogilise fakti või sotsiaalse konstruktsioonina?
Kuidas kõneleda noortele sellest, et kristlik identiteet rajaneb ristimisel, Kristuses olemisel ja Jumala lapseks olemisel, mitte seksuaalsel orientatsioonil, soolisel enesemääratlusel või ühiskondlikul identiteedisildil?
Kuidas võtta koguduses vastu inimest, kes määratleb end homoseksuaalina, nii et teda ei häbimärgistata ega põlata, kuid talle ei jäeta ka muljet, et kirik peab homoseksuaalset praktikat Jumala tahtega kooskõlas olevaks?
Kuidas aidata lapsevanemaid, õpetajaid ja noortejuhte olukorras, kus kooli, meedia või eakaaslaste surve kujundab laste ja noorte arusaamu kehast, soost ja seksuaalsusest?
Kuidas…
