Paavst Franciscusel täitus tänavu neljas ametiaasta. Nagu aeg on näidanud, on ta mitmes mõttes väga eriline paavst. Ta on püüdnud kiriku kuvandit uuendada ning astunud üle mitmetest piiridest. Suured hulgad armastavad teda ning teisalt ollakse mitmel pool jõuliselt tema vastu. Vähemalt ei jäta ta kedagi külmaks.
Franciscuse pontifikaadi ajal on temast kui tundeid äratavast kirikumehest tehtud mitmeid analüüse ja tõlgendusi. Teiste seas ka rootslasest ajakirjanik Kristina Kappelin, kelle Franciscust käsitlev raamat Påven som kom ner på jorden (Brombergs 2016) ilmus tänavu soome keeles pealkirjaga “Franciscus: uue aja paavst” (Uuden ajan paavi, Kirjapaja 2017, 261 lk).
Raamat on kirjutatud põnevalt nagu krimilugu, kusjuures eriti huvitavad on Franciscuse ehk Jorge Mario Bergoglio varasematest aastatest rääkivad peatükid. Samas jäävad tema paavstiaega käsitlevad peatükid puudulikeks. Kappelinile tähendab peatükk “uus aeg” eelkõige homoliite ja naisteordinatsiooni.
See tuleb selgelt esile nii autori poolt kui ka sekulaarses meedias esitatud narratiivis, et armas Franciscus ju toetaks küll neid asju, aga Vatikani kurjad kardinalid sõdivad raevukalt vastu. Seega on Kappelini raamat eelkõige värvikas kirikupoliitiline triller ning tõsisemat analüüsi Franciscuse kohta tuleb otsida kusagilt mujalt.
Korruptsioon ja skandaalid
Jätan siinkohal kõrvale raamatu parema osa ehk Bergoglio paavstluse-eelse perioodi ning keskendun tema tegevusele paavstina. Kappelini jutustuses ratsutab uus šerif linna, kus lokkavad pahed ja võimutseb kuritegevus. Enne kangelase saabumist tuleb olukorda siiski kirjeldada ning Kappelin teeb seda lihtsalt imetlusväärselt.
Nimelt pole jutt kurjadest kardinalidest lihtsalt laest võetud ning üks Franciscuse olulisematest eesmärkidest on olnud Rooma kuuria uuendamine. Üheks tõsiseks kitsaskohaks on olnud Vatikani majandusasjad. Üks asi, millesse Franciscus on paavstina sekkunud, on “ulatuslik käsi-peseb-kätt-korruptsioon”, kus hankeid tehakse ilma konkursita ning õiged suhted võivad anda olulisi privileege. Esil on olnud ka Vatikani panga ehk IOR-i (Instituto per le Opere di Religione) segased rahaasjad, millest avalikkus sai teada nn Vatileaks-skandaali ajal aastal 2012:
Tegelikkuses on IOR juba ammu olnud offshore-pank keset Roomat. Kahtlased tüübid, kellel on sidemeid Vatikaniga, on aastakümneid IOR-i anonüümsetel kontodel kuritegelike preestrite abiga pesnud raha, ilma et keegi neid oleks takistanud (lk 119–120).
Avalikkuse ette on tulnud ka mõnede kirikutegelaste kahtlased toimetamised: näiteks üks kardinal, kes tasus oma luksuskorteri remondi eest enamuses Vatikani lastehaigla heategevusfondi rahaga. Teine suurt avalikku tähelepanu pälvinud seik on loomulikult pedofiiliaskandaal, mille lahendamisega on Franciscus sarnaselt oma eelkäijaga tegelenud.
Paavst Benedictus XVI – parem, kui arvatud
Tavaliselt ei kujuta sekulaarne meedia Franciscuse eelkäija Benedictus XVI-ndat väga roosiliselt. Enamasti kirjeldatakse teda Franciscuse teatud vastandina: kõrgi ja padukonservatiivsena. Kappelin kujutab teda aga ootamatu sümpaatiaga:
Joseph Ratzingeril oli Roomas üha keerulisem tegeleda probleemidega, mida konklaav temalt oli oodanud. Üksteise järel tulid ilmsiks eemaletõukavad vanad pedofiiliaskandaalid, saades enneolematut avalikku tähelepanu. Benedictus XVI astus tõsiseid samme uute juhtumite ärahoidmiseks. Näiteks aastatel 2011–2012 kõrvaldas ta ametist nelisada preestrit. Vatikani avalik kommunikatsioon ei olnud aga seejuures piisavalt selge. Rohkem räägiti preestrite perverssustest, kui sellest, mida paavst nende peatamiseks ette võttis. Kõrvalseisjale võis jääda pigem mulje, et Ratzingeri ajal toimuski rohkem seksuaalkuritegusid, kui kunagi varem. (lk 117)
Benedictus XVI tegi küll oma parima, kuid ei saanud selle eest asjakohast tunnustust. Püüdes parandada kiriku majanduse kitsaskohti, kohtas Benedictus Vatikani bürokraatia tõsist vastuseisu. Tema ajal toimunud Vatileaksi-skandaal “näitas ülima selgusega, et Vatikanis on paavst ümbritsetud vaenlastest” (lk 120).
Kappelini kirjelduse järgi oli Benedictus võimu kasutamisel nõrk paavst, kellel hoolimata headest püüdlustest seisis ees ülejõukäiv ülesanne. Teoses kirjeldatud paavsti kitsikus paneb lugeja talle kaasa tundma: “Peagi järgnes uus paljastuste seeria, mis näitas maailmale, kui hullud Vatikani lood olid. Tagasihoidlikul ja akadeemilisel Benedictus XVI-l tuli hoida rühti tormis, mis kujutas katoliku kirikut seksuaalperverssuste tallermaana” (lk 119).
11. veebruaril 2013 üllatas paavst kogu maailma teatega tagasiastumisest, saades esimeseks omal algatusel ametist loobunud paavstiks pärast 1294. aastal valitsenud Celestinus V-ndat. Kardinalid kogunesid konklaavi, et saada uus paavst uute trikkidega.
“Kes olen mina, et ma kohut mõistan?”
Pärast kirjeldust sellest, kuidas Franciscus valiti paavstiks ning kuidas ta uuendas Rooma kuuriat, asub Kappelin raamatu 13. peatükis temaatiliselt paavsti õpetuse juurde aktuaalsetes küsimustes. Sellest oleks võinud saada raamatu kõige huvitavam osa, aga just neis peatükkides on raamat kõige nõrgem. Jääb mulje, et Kappelinil on selge agenda, mille järgi ta Franciscust hindab ning kohati püüab ta populaarse paavsti suruda endale sobivasse raami.
Aastate 2014 ja 2015 perekonnasinodeid käsitlevas peatükis tõstab Kappelin esile selgelt talle endale olulise teema: homoseksuaalsuse. Tema põhijoone järgi on Franciscus eelkõige uuendaja, mis on peamiseks võtmeks ka selle teema puhul. Ta alustab oma analüüsi kõnekalt: “Aga kuidas jääb katoliku kirik püsima, kui ta ei käi ajaga kaasas?” (lk 156)
Just seda Franciscus Kappelini arvates püüabki teha, sest perekonnasinodil toimunud üllatuslikud pöörded nagu nt avalikuks saanud kolmeteistkümne kardinali poolt paavstile saadetud kiri, mis kritiseeris sinodit ning ekslikud kuulujutud Franciscuse ajukasvajast on tüüpilisteks näideteks “Vatikani pimedusejõudude tegevusest, et näidata Franciscuse püüdeid kiriku kaasajastamiseks nõrkade, naeruväärsete ja kahtlastena” (lk 249).
Kappelin tõstab eriti esile paavsti sõnu: “Kes olen mina, et ma kohut mõistan, kui homoseksuaal otsib Jumalat?” Selle lausega on tema arvates “lumepall veerema lükatud”. Kappelin tõstab esile ka Franciscuse intervjuud jesuiitide ajalehes Civiltà Cattolica, milles ta ütleb: “Ükskord küsis üks inimene minult provotseerivalt, kas ma kiidan homoseksuaalsuse heaks. Vastasin küsimusega: “Ütle mulle, kui Jumal näeb homoseksuaali, kas ta võtab ta soojalt vastu või lükkab ta kohut mõistes eemale? Meil tuleb alati näha inimest.” (lk 157)
Siiski on Franciscus sellel teemal rääkinud ka palju muud. Näiteks oma üleskutsekirjas Amoris Laetitia ütleb ta, et homoliite ja kristlikku abielu ei saa võrdsustada ega kasvõi kaudseltki pidada analoogilisteks (Amoris Laetita, 251).
Kappelini suhtumine taolistesse seikadesse on kahetine: ühelt poolt ta tunnistab, et Franciscuse puhul peab ilmselt paika “definitsioon: õpetuslikes küsimustes traditsiooniline, aga ühiskondlikult progressiivne”. Samas tahab ta ilmselgelt näha Franciscust palju liberaalsemana ka õpetuslikes küsimustes: “Seega tundub, et Franciscus balansseerib muutmissoovi ja teadlikkuse vahel, et tee on pikk ja vastuseis äge” (lk 158).
Kappelin tsiteerib ka Vito Mancusot, kes arvab, “et kui Franciscus ei peaks arvestama kahe tuhande aasta traditsioonidega ja riskiga kirikut lõhestada, oleks ta avatum nii homoseksuaalide kui naiste vastu ning läheks veelgi kaugemale, kui ta seda praegu saab” (lk 159). Samas on minu arvates põhjust küsida, kas tegemist püüdega paavsti mõista või lihtsalt oma soovmõtlemisega.
Ehkki Franciscuse rõhuasetus Jumala halastusest homoseksuaalide vastu ning arusaam, et kohtumõistmise asemel tuleb näha inimest, on väga olulised, ei tähenda see, et paavst suhtuks homoliitudesse positiivselt ega ka seda, et ta tooks kiriku varasemasse õpetusse midagi uut. Tegelikult õpetab ka Katoliku kiriku katekismus, et homoseksuaale “tuleb kohelda austuse, kaastunde ning taktitundega” ning “tuleb hoiduda nende mingil moel ebaõiglasest tagaplaanile surumisest” (KKK 2358).
Franciscus ja naised
Paavstina on Franciscus sageli väljendanud seisukohta, et naistel peaks kirikus olema nähtavam roll ning et kirikus peaks neid rohkem kuulama. Kappelin käsitleb paavsti hoiakut naistesse ja tema tegevust raamatu 14. peatükis. Selle peatüki suureks küsimuseks on loomulikult naiste ordineerimine preestriks.
Ka siin on Kappelinil ees Franciscuse üheselt eitavad seisukohavõtud: “Pidades oma esimese pressikonverentsi lennukis – paavst vestleb sageli oma reisidel tagasiteel lennukis ajakirjanikega – ning kui temalt küsiti naiste ordinatsiooni kohta, viitas ta Johannes Paulus II kirjutisele [Ordinatio Sacerdotatis]: “See uks on kinni”.
Kappelin arutleb paavsti sõnade üle: “See on haruldaselt jäik võrdpilt paavstilt, sest üsna sageli räägib ta ustest, mis tuleb avada, lausa pärani lahti teha, kõigile, kes tahavad tulla kirikusse. Üks Vatikani-ekspert on mõistnud seda nii, et vastus ei olnud suunatud ajakirjanikele. Selle mõte oli rahustada katoliku maailma piiskoppe ja kardinale.” (Lk 164)
Seoses naiste olukorraga on kohane ka küsimus diakoniameti avamisest naistele, mille uurimiseks Franciscus on loonud eraldi komisjoni. Kappelini arvates oli aga paavsti seisukohavõtt diakoniameti kohta “selles mõttes vastuoluline, et diakonaat on esimene samm teekonnal preestriametini” (lk 167).
Tuleb siiski küsida, kas Franciscuse tegevuse “vastuolulisus” tuleneb paavsti hoiakust või sellest, et Kappelin tõlgendab seda vastuolulisena. Paavsti loodud komisjoni eesmärk on justnimelt algkiriku naiste diakonaadi uurimine, mis oli naiste teenimisamet, ning mis ei olnud preesterlik ega ka samm preesterluse poole.
Nagu homoseksuaalsuse puhul, nii viitab Kappelin ka siin “mõnedele naisteoloogidele ja katoliiklikele feministidele”, kes ütlevad, et “Franciscus tahaks kindlasti radikaalselt muuta naiste rolli kirikus, aga ta ei saa” (lk 170).
Kappelini loodud kuvand, et naispreesterlusse positiivselt suhtuva Franciscuse uuendussoove pidurdavad tema vastutus kiriku juhina ning kiriku konservatiivide vastuseis, ei ole aga kuigi veenev, sest lisaks eelnevalt nimetatud Kappelini tähelepanekule on ta sel teemal rääkinud ka mujal. Oma programmilises üleskutsekirjas Evangelii Gaudium kirjutab ta: “Preesterluse reserveerimine vaid meestele märgina Kristusest, Peigmehest, kes annab ennast euharistias, on küsimus, mille üle ei arutleta” (Evangelii Gaudium, 104).
Selles lühikeses seisukohavõtus on tähelepanuväärne, et Franciscus ei põhjenda naispreesterluse tõrjumist näiteks ajaloolise traditsiooniga, vaid teoloogilis-dogmaatiliselt, viidates “meespreesterlusele” märgina Kristusest, mis viitab sellele, et paavst peab kiriku sellist praktikat preesterluse olemuslikuks osaks.
Lõpetuseks
Franciscus on paavst, kes äratab väga tugevaid tundeid nii poolt kui vastu. Ta võtnud ette Vatikani administratsiooni kitsaskohad, samuti kiriku uuendamise, mitte aga sel moel nagu Kappelin ja paljud ilmaliku meedia esindajad seda soovivad.
Franciscus on soovinud rõhutada kiriku sõnumit Jumala armust ja halastusest, millest tunnistab näiteks aasta 2016 kuulutamine halastuse juubeliaastaks. Ta on püüdnud vähendada ka võimu tsentraliseerimist paavstile ja Rooma kuuriale, millele osutab näiteks see, et ta lubab kohalikel piiskoppidel suhtuda erinevalt vaidlusalusesse küsimusse abielu lahutanud ja uuesti abiellunud inimestele kiriku sakramentide võimaldamisest.
Mida Franciscusest ka ei arvataks, on selge, et ta on äratanud inimeste üldist huvi ning temast on võimalik kirjutada ka kriminulli-laadseid kaasakiskuvaid teoseid, nagu seda on ka Kappelini raamat. Franciscuse paavstiameti kohta tuleb kindlasti ka tulevikus asjatundlikke ja huvitavaid analüüse ning loodetavasti avaldatakse mõni neist ka maakeelsena.
Avaldatud portaali hapatusta.net loal
Tõlkinud Illimar Toomet
