Paljude maade luterlikes kirikutes toimub vaikne reformatsioon, mis ei ole midagi muud kui tagasipöördumine luterliku reformatsiooni arusaamade juurde patukahetsusest, patust lahtimõistmisest ehk absolutsioonist ja pühast ametist. Inimesed tulevad eraviisiliselt oma koguduse preestri juurde, et tunnistada oma konkreetset pattu, mis hingele rahu ei anna, et seejärel vastu võtta vaimuliku suu läbi kuulutatud andeksandmine. Mõnes koguduses on erapihi jaoks määratud eri tunnid ja on taas kasutusele võetud pihitoolid. Nende muutustega seoses tekib koguduse liikmel, kes ei praktiseeri erapihti, kindlasti palju küsimusi.

Kas erapiht on luterlik kiriklik talitus?

Ilma igasuguse kahtluseta ja täie veendumusega võime öelda, et see on tõelisele luterlikule kirikule iseloomulik. Ühes meie kiriku õpetuslikus alusdokumendis – Augsburgi usutunnistuses – öeldakse, et kirikus tuleb säilitada isiklik lahtimõistmine patust. Seletuses nimetatakse püha absolutsiooni „evangeeliumi hääleks“ ja öeldakse, et „me peame uskuma pattudest lahtimõistva vaimuliku häält mitte vähem kui häält, mis tuleb otse taevast.“

Selles, et Luther ise tahtis säilitada kirikus erapihti eraldiseisva sakramendina, ei saa olla küsimustki. Oma artiklis „Pihist“ ta ütleb: „Ma ei luba kellelgi kõrvaldada erapihti ja ei vahetaks seda kogu maailma rikkuse vastu, kuna tean millist jõudu ja lohutust see on mulle andnud.“ Oma kaheksanda jutluse Karlstadti vastu, kes kõrvaldas erapihi Wittenbergis Lutheri eemaloleku ajal, lõpetab Luther sõnadega: „Ma tunnen saatanat väga hästi. Kui sina oleks tundnud teda sama hästi kui mina, siis sa ei oleks visanud erapihti nii ruttu tuulde.“ Teoses „Kiriku Paabeli vangipõlv“ Luther kirjutab: „Erapihti, mis on nüüd vaatluse all, ma pooldan siiralt, isegi vaatamata sellele, et seda ei saa tõestada pühakirjaga. Ma rõõmustan, et see on Kristuse kirikus olemas, kuna see on ravim, millel ei ole võrdset hädasolevale südametunnistusele.“

Siin on üks oluline luterlik põhimõte, mis teravalt vastandub Karlstadti, Zwingli, Calvini ehk reformeeritute ja protestantlike lahkuskude põhimõttele. Luterlik seisukoht kõlab: meie säilitame kiriku traditsioonilise õpetuse ja praktika – väljaarvatud see, mis on vastuolus Pühakirjaga. Reformeeritute ja lahkusuliste põhimõte on: meie heidame kõrvale kõik, mis on varasemast kirikust ja alustame uue kirikuga. Ainult neid asju, mis on Piiblis, tuleb õpetada ja rakendada. Luterlik põhimõte on evangeelne, katoolne (üldine), objektiivne, tekstikohane ja soodustab kiriku rahu ning ühtsust. Reformeeritute põhimõte on seevastu kinni kirjatähes, on tunnistav, subjektiivne, mitte katoolne, lahutav ja juhib pietismi ning ratsionalismi.

Kuigi Lutheri õpetus arenes võitluses Rooma õpetuse ja praktika vastu, ei olnud see siiski vastupidise õpetuse ja tavade loomine. Loomulikult on asjatundmatuid ja eelarvamustega inimesi, kes vaatavad 16. sajandi reformatsioonile seisukohalt, et Luther ja ta kaasvõitlejad lõid uue kiriku. Kui neile selgub, et luterlik kirik on säilitanud palju sellist, mida võib leida Rooma kirikus, siis nad arvavad, et seda tuli teha kompromissi tõttu ja need ei saa olla tänapäeva luterliku kiriku tavad. Muidugi ei ole see tõsi. Kristlikus kirikus oli reformatsiooni ajal moraalse allakäigu nähteid nii õpetuses kui ka praktilises tegevuses, kuid kirik ei olnud kuhugi kadunud. Ta oli eksisteerinud 1500 aastat. Lutheri ümberkorralduste eesmärgiks ei olnud uue kiriku ülesehitamine, vaid olemasoleva kiriku puhastamine väärnähetest ja kõige selle säilitamine, mis ei olnud rikutud. Siin on asja tuum, mida me peame selgelt nägema, kui tahame mõista luterlikku arusaama erapihist ja selle tegelikust rakendamisest.

Erapihist rääkides tuleb tunnistada, et see on eelkõige kristlik harjumus ehk tava. Suures katekismuses ütleb Luther: „Kui ma seetõttu manitsen pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui et manitsen olema kristlane.“ Kui meile mingilgi määral on reformaator Luther autoriteediks ja me arvestame tema arvamust, kui ta ütleb, et mitte keegi ärgu nimetagu ennast luterlaseks, vaid ainult kristlaseks, siis tuleb meil erapihist rääkida mitte kui luterlikust või katoliiklikust, vaid kristlikus kirikus jagatavast pihisakramendist.

Mida patu tunnistamine ja absolutsioon ehk patust lahtimõistmine tähendavad?

Piht on käsu ja evangeeliumi koostöö vili. Selles on kaks tahku. Esiteks on meie tegu, kus me tunnistame, et Jumala seadusel on olnud meiega tegemist. Me tunnistame tõde enda kohta, mida Jumal on kümnes käsus meile ilmutanud. See tõde ütleb, et me oleme patused ja sellepärast eksime Jumala käskude vastu. Pihil tunnistame, mida halba oleme teinud ja mida head oleme jätnud tegemata. Patu tunnistamine on võrreldav arstile haiguse sümptomite kirjeldamisega, et too võiks panna diagnoosi ja seejärel ravida haigust. Haiguseks on patt ja meie üksikud eksimused käskude vastu on haiguse tundemärgid. Olukord on saatuslik. Paulus ütleb: „Sest patu palk on surm“ (Rm 6:23).

Teine osa pihist puudutab Jumala tegu. Tema vabastab või andestab meie patud Jeesuse ohvrisurma tõttu, milles ta võttis meile määratud karistuse enda kanda. Pihi sakramendis toimub nagu õnnelik kauba vahetamine. Paulus ütleb: „Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees“ (2Kr 5:21). Kristuse lunastussurma väärtus jõuab meieni patust lahtimõistmises just nii, nagu see juhtus meie ristimisel. Võib öelda ka nii, et püha pihisakrament on ristimise edasine toime või ristimise armu uuendamine. Iga kord, kui me oma pattu kahetseme ja tunnistame, uputame endas patuse Aadama ja andestuskuulutust vastu võttes tõuseb esile meie uus loomus Kristuses.

Jumalal ei ole suud, käsi ega muid ihuliikmeid. Ta tegutseb meie keskel vahendajate kaudu. Pühas pihi sakramendis on Jumala käteks ja huulteks Tema poolt selleks kutsutud ja seatud vaimulikud, kes on Kristuselt endalt saanud korralduse mõista kahetseja patust lahti. Meil tuleb sel puhul kuulata pastori häält kui Kristuse enda häält. Sest Jeesus ise ütleb enda poolt seatud ametimeestele: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu läkitaja“ (Lk10:16).

Varases luterlikus kirikus oli erapihi sakramendi järele nõudlus olemas. Paljudes vanades kiriku käsiraamatutes on peatükk, kus kirjeldatakse üksikasjalikult antud protseduuri.

Toimimisviis oli järgmine: preester, olles riietatud sutaani ja koorirüüsse, kaelas violetne stoola, istub pihitoolis, mida eraldab pihtijast väike võre. Piht toimub avatud kirikus, kuid kohas, mis võimaldab vajalikku privaatsust. Kakssada aastat peale reformatsiooni võis taolisi pihitoole veel mõneski Saksamaa luterlikus kirikus leida. Pihtimise päevadeks olid kolmapäev, reede ja laupäev (pärast õhtujumalateenistust).

Patukahetseja tuli pihitooli kõrvale, põlvitas võre ette ning seejärel mõlemad, nii preester kui pihtija, kasutasid vormikohast pöördumist, milleks oli tavaliselt Lutheri Väikeses katekismuses antud lühike pihikord.

Luterlased suhtusid pihisakramenti kui iseseisvasse talitusse. Piht ei olnud üksnes Jumala armu kuulutamine, vaid selle jagamine üksikisikule. Sellepärast ei saanud see olla üldpiht, nagu see on tarvitusel tänapäeval meie kirikutes, mis ei ole oma sisult ju midagi enamat kui armulaua sakramendiks ettevalmistamine. Kellelgi ei olnud luba tulla armulauale, kui ta ei olnud mingi ajavahemiku jooksul käinud erapihil. See ei tähendanud muidugi seda, nagu tänapäeval paljud arvavad, et sa pead iga armulauale mineku eel käima pihil, nagu piht oleks ettevalmistav riitus pühale õhtusöömaajale. Selline praktika poleks olnud võimalik, kuna luterlased pühitsesid armulauda igal pühapäeval, nagu kiriku traditsioon seda ette nägi. Koguduse vaimulik ei oleks olnud lihtsalt suuteline kõiki tahtjaid ära kuulama. Sellepärast toimus patu tunnistamise vastuvõtt läbi aasta. Inimene ise võis valida aja ja kordade arvu vastavalt oma südametunnistuse piinadele. Pihisakramendiga, nagu teistegi Jumala armuandidega, on lood nii, et mida sagedamini sa neid tarvitad, seda suuremat kasu sa saad. Aga tõsi on ka see, et kui kaob korrapärane pihil käimine, siis lõpuks hääbub see hoopis. Nii on see luterlikus kirikus juhtunudki ja me peame tunnistama, et tänapäeval koguduse­liikmete rõhuv enamus ei tarvita pihisakramenti.

Et aru saada erapihi kadumisest luterlikust kirikust, tuleb meil mõista, et reformeeritud kiriku (Calvin ja teised) õpetuse ja tegevuse mõju luterlikule kirikule oli juba algusest peale tohutu suur. Üldpiht, nagu see on tänapäeval meie kirikutes kasutusel, on tulnud reformeeritud kirikust. Vana luterlik kirik võitles sellele kibedalt vastu. Lõpuks see siiski roomas sisse, eriti Lõuna- ja Lääne-Saksamaal, kus reformeeritute mõju oli tugev. Kompromissi ja erapihi eemaldamise seeme oli seega külvatud.

Teiseks tuletagem meelde, et 17. sajandil toimus Kolmekümneaastane sõda. Saksamaa luterlik kirik oli lõhestatud. Paljudes kogudustes puudusid vaimulikud kümnete aastate jooksul. Kiriku käsiraamatud ja kirikute sisustus oli hävitatud. Koolid olid suletud ja usulise hariduse andmine lõpetatud. Kõlblus langes madalale tasemele. Võiksime ette kujutada, mis juhtuks meie maal, kui kool ja kirik 30 aastaks oma tegevuse peataksid. Sellistes tingimustes on arusaadav, miks erapihi toimetamine tohutult kannatada sai, sest see nõuab vaimulikkonna olemasolu.

On muidugi üllatav, kui kiiresti peale Kolmekümneaastast aastast sõda kiriklikud raamatud taas trükiti ja kasutusele võeti. Kuid taastamisega oli suuri probleeme, eriti pihi küsimuses. Erapiht küll taaselustati ja pihitoolid ennistati, kuid see jäi kahjuks ainult välispidiseks. Seda aega kutsutakse ka surnud ortodoksiaks ehk õigeusuks. Luterlik kirik püüdis küll kinni hoida algsest õpetusest, kuid kristlaste usk ja moraal oli segi paisatud. Tuleb mainida veel kahte asjaolu, mis aitasid kaasa erapihi allakäigule. Esiteks see, et erapiht ühendati vahetult armulaual käimisega. See tegi erapihi praktiliselt võimatuks, kuna üks vaimulik oleks suutnud nii lühikese aja jooksul ainult paar inimest ära kuulata. Teiseks see, et erapihti hakati kasutama kiriku distsipliini eesmärgil. Näiteks naine, kellel oli vallaslaps, oli sunnitud tulema koguduse ette andestust paluma enne, kui vaimulik ta patust lahti päästis. Kõik asjad muutusid avalikuks. Inimesed kartsid ja hoidsid pihist kõrvale. Absolutsioon, mis on pihis olulisem osa, kaotas oma tähtsuse.

17. sajandi teisel poolel andis erapihile surmahoobi liikumine nimega pietism, mille liidriteks olid Theophilus Grossgebauer ja peale tema surma Philipp Jacob Spener. Grossgebauer avaldas 1661. aastal artikli, milles kirjutas, et eraviisiline patutunnistus ja absolutsioon ei ole pühakirjaga kooskõlas ja on seega mittevajalik. Tema arvates käivad pihil need, kes on meeleparandajad ja need, kes ei paranda meelt. Kummalgi ei oleks vaja käia pihil. Meeleparandajale on juba Jumal andeks andnud ja meeleparandamatule ei ole absolutsioonist mingi kasu. Speneri esimeseks sammuks oli pihitooli kõrvaldamine kirikust. Ta asendas erapihi hingehoidliku vestlusega. Ta viis sisse nõude, et iga üks, kes tahab pühapäeval minna armulauale, peab käima nädala sees pastori juures jutul, kus on võimalus nii öelda südamest südamesse rääkida. Speneri pietistlikule arusaamale oli see parem kui pihisakrament.

Muidugi ei saa pastori kõnetunnid asendada patust vabaks mõistmist. Esimene luterlik kiriku käsiraamat nõudis väga rangelt, et erapiht peab toimuma avatud kirikus. Ei olnud lubatud toimetada talitust ei käärkambris, pastoraadis ega kodudes, väljaarvatud haiguse puhul. Luterlus suhtus erapihti kui kiriku sakraalsesse akti, pietistid aga võtsid seda kui lihtsat usulist harjutust. Spener mitte üksnes näitas oma täielikku võhiklikust pihisakramendi mõistmisel, vaid ta põhjustas pihisakramendi kadumise luterlikust kirikust, selle järk-järgulise ümberkujunemisele nn üldpihiks.

18. sajandi algul mõistsid luterliku kiriku sektid valjuhäälselt ja ägedalt erapihi hukka. Speneri järgija Johann Caspar Schade, kes oli Berliinis koguduse õpetaja, tegi tugevalt erapihi vastast kihutustööd, kasutades vahel pihitooli kohta üsna räigeid sõnu nagu saatana tool, põrgu võre. Rosenbach nimetas pihisakramenti „neetud väärjumala kummardamiseks“ ja rumaluseks. Tuchtfeld nimetas seda „usuliseks kombeks, mis hoiab inimese hinge vangis.“

Mida pietistid alustasid, selle viisid ratsionalistid loogilise lõpuni. Kuna nad tunnistasid ainult seda, mida saab mõistusega seletada, siis ei olnud absolutsioonil nende jaoks mingit tähendus. Nad ei tunnistanud Jumala sõna väge ega vaimujõudu. Nende jaoks oli patu andeksandmine omandatav otsusega elada paremat elu.

18. sajandi lõpuks oli enamus luterlikest kirikutest kõrvaldanud erapihi ja kasutusele võtnud üldpihi, mis sisult ei ole muud kui üksnes armukuulutus ja ettevalmistus armulauaks. See võib olla, kuid see ei asenda pihisakramenti. Nii nimetatud üldpihis, mis on ka Eesti luterliku kiriku jumalateenistuse korras, ei tohiks kasutada sõnastust, mis võiks jäta vale mulje, nagu tegu oleks pihisakramendiga.

Selle lühikese õpetusliku ja ajaloolise ülevaate lõpetuseks võib esitada küsimuse, kas praegune luterliku kiriku praktika patutunnistamise ja absolutsiooni suhtes rahuldab meid ja kui ei, siis mis tuleb teha?

Kui luterlased on rahul antud olukorraga, siis ei tohiks nad ennast petta arvamisega, et neil on kasutusel pihitalitus luterlikus tähenduses. Praegune üldpiht on sisu poolest erinev sellest mida Luther mõtles. See ei ole tõesti enamat kui jutlus. Näiliselt võib see tunduda personaalse tunnistusena ja patust vabastamisena, kuid tegelikult on see ainult tunnistamise ja Jumala armu kuulutamine kõigile, kes kahetsevad ja usuvad evangeeliumi.

Ma arvan, et praegune olukord on kahjulik. Inimesed on petetud. Nad arvavad, et meie üldpiht on sama või peaaegu sama kui erapiht. Järelikult jäävad nad ilma kasust ja õnnistusest mida pihisakrament annab.

Minu sügav veendumus on see, et luterlikul kirikul tuleb selles küsimuses leida lahendus, kuidas erapihist võõrdunud koguduse liikmed leiaksid tagasi tee selle püha sakramendi juurde, mida Luther oskas nii eriliselt hinnata.

Aga see oleks juba mõne teise ettekande teema.

Ettekanne 20. augustil 1999 Iisakus, Viru praostkonna päeval, avaldati portaalis Meiekirik.ee 13. jaanuaril 2011 toimetatud kujul.

Fotol: pihitool Pärnu Eliisabeti kirikus