Üleilmse apostlik-õigeusu kiriku ülesehitus ja kord ei ole paljudele Eesti inimestele kuigi tuttav ja seepärast tekib aegadel, mil mõni sellega seotud küsimus meedias jutuks tuleb, palju küsimusi, millele antakse pahatihti poolikuid, teadmatusest kantud vastuseid või kommentaare.
Viimasel ajal on selliseks teemaks Ukraina kiriku olukord seose Konstantinoopoli Patriarhaadi otsusega hakata liikuma Ukraina õigeusklikele täisiseseisva ehk autokefaalse seisuse andmise poole. Nimelt pole õigeusu kiriku ei üks range organisatsioon, nagu rooma-katoliku kirik, ega ole ta ka erinevate kirikute pigem vaimne kokkukuuluvus, nagu suuremad protestantlikud kirikud seda on. Õigeusu maailm koosneb eri n-ö kohalikest (s.o ühes riigis või piirkonnas asuvatest) kirikutest, mis siiski kuuluvad tihedalt ühte. Nende eesotsas seisab ilma ülemvõimuta, ent siiski üldise juhtimise ja koordineerimise õigusega oikumeeniline ehk Konstantinoopol patriarh. Olukordades, kus ühe kohaliku kiriku tegevus on takistatud või puhkevad vaidlused ega leita lahendusi, on Konstantinoopoli esikarjane see, kes kohalikega koostöös peab lahendusi pakkuma. Sellest kirjutab aga pikemalt EAÕK ülemkarjane ülipühitsetud Stefanus teises artiklis. Lisame vaid, et ilma sellise keskse koordineeriva jõuta valitseksid Ukraina-taolistes olukordades segadus, lõhenemine või tugevama (antud juhul Moskva) õigus.
Ukraina õigeusu kiriku Moskva-alluvuse poolt on meilgi toodud sealtsamast Moskvast levitatavaid argumente, millest olulisemad on kaks. Esiteks olla Ukraina kirik ajalooliselt Vene kiriku alluvuses ja teiseks ei saa lahendada midagi enne, kui Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik, mida juhib patriarh Filaret (Denõssenko) enne pattu kahetseb ja ennast jälle Moskva kiriku rüppe võtta palub.
Esimene väide on ebatäpne. Algselt oli ju Vene riigi ja kiriku keskpunkt just Kiievis ja mujal praeguse Ukraina aladel. Oli pika ajaloolise arengu tulemus, et hilisemast kahest idaslaavi rahvaid (muidugi mitte ainult neid) ühendavast riigist – Leedu-Venest ja Moskva-Venest sai viimane ülekaalu ja muutus otsekui slaavi õigeusklike keskuseks. Kaasa aitas ka katoliku usu pealetung õigeusklikele, sh nn Bresti unioon. Kuid Poola-Leedu alade ortodoksid jäid Konstantinoopoli patriarhi alluvusse, nagu olid olnud ristiusu vastuvõtmisest alates. Kui Moskva suurvürstiriik XVII sajandil Kiievi ja nn Vasakkalda-Ukraina liidendas, lubas Konstantinoopol küll Vene kirikul seal tegutseda, kuid Kiievi metropoliit pidi jumalateenistustel meenutama oikumeenilist patriarhi – ja just see on õigeusu kirikus otsustava tähtsusega. Hilisemate Vene ja Nõukogude vallutuste, nagu Krimmi khaaniriik, Bukoviina jt, kiriklikku kuuluvust pole ka Konstantinoopol Moskvale kunagi üle andnud. Nii on Moskva Patriarhaadil paljudel Ukraina aladel n-ö ajutine hooldajaõigus, mujal aga pole muud kui vallutaja õigus.
Mis puutub teiste õigeusu kirikute mittetunnustatavat Kiievi Patriarhaati, siis selle sünd pole kaugeltki üheselt kaanonitevastane ja laiduväärne. Nimelt otsustas Ukraina aladele jäänud õigeusklike kirikukogu 1991 üksmeelselt taotleda autokefaaliat ehk täit iseseisvust ja valis mainitud, tol ajal Kiievi metropoliidi nime kandnud Filareti patriarhiks. Moskva seda ei tunnistanud ja võttis sinodi otsusega Filaretilt vaimulikuameti, hiljem eraldas ta ka armualauaosadusest. Kiievisse naasnud Filaret aga seda otsust ei tunnistanud ning tema ja temaga osaduses olnud kirik jäid niisiis Moskva – ning selle kaudu ka kogu õigeusu maailma – tunnustusest ja ühendusest välja.
Lihtne oleks sellega punkt panna. Kuid sündmuste käigust on Moskval ja Kiievil väga erinevad versioonid ning tõtt pole meil siin kerge teada saada. Igatahes oli sõltumatu kirik suurema osa Ukraina õigeusklike soov ja ühe kirikujuhi isiklik käitumine ei tohi olla takistuseks miljonite väljajäämisest üleilmse kiriku ihust. Pealegi on Moskva muster poliitiliste kirikukaristuste pealepanemisest tuttav meilgi: 1990 kohaldati sama ka osale Eesti vaimulikele, kellest enamus oli mõõdukalt ja mõistlikult ajanud autonoomse kiriku taastamise asja. Ka varem on samalt poolt pandud pelgalt riigi poliitilisi vastaseid nagu Mazepa, Razin ja Pugatšov kirikuvande alla.
Nii vanemast kirikust kui ka uuemast ajast (nt Bulgaaria skisma Konstantinoopoliga 1875–1945) on teada, et lõhesid ei ole enamasti ravitud „mittekanoonilise“ kiriku vaimulike uuestipühitsemisega ja üldise patukahetsusega. Ikka on leitud mingi mõistlik kompromiss ja usutavasti on see eesmärgiks ka praegusel protsessil, mis pole kaugeltki veel lõppenud.
Viimaks veel sõna poliitika kohta kirikus. Nimelt on üks Moskva tavapärane argument, kui kuski mõni talle allutatud kirik soovib omavalitsuslikku või iseseisvat staatust, et selle näol on tegu poliitilise sekkumisega kirikuellu. Vene kiriku juhtkonna tihedad sidemed riigiorganitega on üldteada ja seega pole sealtpoolt ka õigust mõista kohut vähemate kirikute püüdluste üle end oma kodumaal paremal moel korraldada.
Palvetagem, et kunagi mõistetaks ka seal, et õigeusklikud, liiati veel keelelt ja kultuurilt lähedased, võiksid olla sõbralikes suhetes, kuid võrdsetena, sealjuures tunnustades idaslaavi ortodoksia ajaloolist keskust, mis asus just Ukraina maadel.
