„Keeltega rääkimine”, imeteod ja meie tänapäeval

„Keeltega rääkimise” küsimus on saanud aktuaalseks seoses nelipühilaste liikumise algusega XX sajandi hakul. Kreeka keele põhjal on moodustatud nähtuse tähistamiseks ka võõrsõna „glossolaalia”: glossa = keel (nii elundi kui ka kõnena); arusaamatu väljend (gloss) + lalia = rääkimine, kõne (viis); murre, dialekt. Seda sõna ei ole Uues Testamendis, vaid see on tuletus sõnadest glosse lalein ehk „keelt rääkima”.

Üldse on Piiblis ainult viis kohta või juhtu, kus on sõnaselgelt juttu keeltega rääkimisest: Mk 16:15-18; Ap 2:4-11; 10:44-48; 19:1-7; 1Kr 12-14.

Uued keeled, imeteod ja maailmamisjon

Teadaolevalt ei rääkinud Jeesus ise keeltega ega maininud seda iial, ehkki ta õpetas jüngreid põhjalikult ning saatis noodki tervendama ja kurje vaime välja ajama. Ta nimetab aga „uute keelte” rääkimist ilmudes Ülestõusnuna seoses misjonikäsuga:

„Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks” (Mk 16:15-18).

Selle ettekuulutuse täitumise alguseks on peetud „teiste keelte” rääkimise imet Jeruusalemmas nelipühapäeval (30 pKr), mil langes Püha Vaim (Ap 2:4jj). Viimase kohta väidab Johannes Chrysostomos († 407): „Miks võtsid aga apostlid selle karisma vastu enne ülejäänuid? Sest nad pidid kõikidesse maailma maadesse laiali hajuma” (s.t misjonitööks tuli esmalt ületada keelebarjäär, et seejärel hakata levitama evangeeliumi).^[1] Mürkide mittemõjumise ennustuse täitumist on nähtud seoses Paulusega, keda Maltal nõelas madu, ilma et selle mürk oleks teda kahjustanud (Ap 28:3jj). Eusebiose väitel aga teatab Hierapolise piiskop Papias (II sajandil), et jünger Filippose tütred olevat seal ühe surnu üles äratanud ning et Justus, kes oli Mattiase vastaskandidaat apostliks valimisel (Ap 1:23), oli mürki joonud, kuid ei olnud „Issanda armu tõttu mingit halba tagajärge kogenud.”^[2] Haigete tervendamise ja kurjade vaimude väljaajamise juhtumeid on täheldatud läbi kogu kirikuloo.

Üldiselt jääbki mulje, et Jeesus esitas selle ettekuulutuse kogu kiriku ajaloo kohta. Paljude pühakute ja misjonäridega on juhtunud imelisi sündmusi. Kuid tekstist ei tohi järeldada, et iga kristlane peaks kõike seda tegema, millele osutas Jeesus, kes tahtis lihtsalt teada anda, et uute keelte rääkimisi ja teisi tunnustähti saab toimuma usklike seas. Kui nõuda kõigilt, kes tahavad olla „tõelised kristlased”, keeltega rääkimist, siis peaks neilt nõudma ka imetervendamisi – ja samuti mürgikarikate tühjendamist. Kui inimene seetõttu ära sureb, saaks öelda, et küllap tal oli liiga väike usk vms – mis on nonsenss. See oleks Jumala kiusamine, sundida talle peale, et tehku ta ohtlikke imesid, et meeldida inimestele – Jeesus tõrjus sellised kui kuraliku kiusatuse, jättes alla hüppamata templi harjalt.

Apostlite suulist pärimust edastada soovivad Apostellikud konstitutsioonid, mis pandi kirja IV sajandi lõpus, kinnitavad – apostlite sõnu edastades – Jeesuse poolt tõotatud tunnustähtede kohta, et need saavad „vajalikul määral ka neile osaks, kes meie kaudu usule on tulnud, ja neid ei anta mitte nende kasuks, kes imesid teevad, vaid uskmatute ümberhäälestamiseks, et neid, keda sõna ei veena, imevägi alistuma sunniks. Neid tunnustähti ei anta mitte meie jaoks, kes me usklikud oleme, vaid uskmatute jaoks, niihästi juutide kui ka kreeklaste seas.” Seega aitavad imeteod inimesi usule tulla.

Sellest järeldub Jeesuse tõotusega seoses: „Seega ei ole vajalik, et iga usklik kuradit välja ajaks või surnuid ärataks või erinevaid keeli räägiks, vaid see, kellele erilisi armu- ja imeande mingil loomulikul põhjusel on kingitud, valdab seda õnnistuseks uskmatutele, kes sageli mitte sõnatõestuse kaudu, küll aga imede väe läbi lasevad end ümber veenda, kuna nad on kõlblikud õndsusele; sest mitte kõik jumalatud ei lase end imede kaudu ümber pöörata.”^[3] Osutatakse prohvetikuulutusele: „Ma räägin sellele rahvale teiste keeltega ja teiste huultega, ent nad ei võta nõndagi kuulda” (Js 28:11j; vrd 1Kr 14:21) ja lisatakse, et nii ei uskunud egiptlased Moosesesse ega juudid Kristusesse.

Oluline on, et Jeesuse sõnad on öeldud seoses maailma evangeliseerimise tööga, mitte usklike enda ülesehitamise või koguduses praktiseerimise kohta. Samuti ei ütle Jeesus, et keeled oleks mõistetamatud, vaid et need on uued. Laiemas mõttes on seda ettekuulutust täidetud seeläbi, et misjonärid on õppinud uusi keeli ja Piiblit on tõlgitud aina uutesse keeltesse, et nii palju kui võimalik, saaksid rahvad lugeda Pühakirja oma emakeeles. Imelised uute keeltega rääkimised on seotud erakordsete olukordadega. Et mõnedes piiblikäsikirjades puudub sõna „uusi”, siis osutab see, et mõeldud on eelkõige imelist rääkimist.^[4] Milleks muidu „keeltes” rääkimisest kõnelda suurte imetegudega ühises reas?

Samuti on oluline rõhutada, et Jeesuse poolt nimetatud imedeliikide vähene juhtumine ei anna ilmtingimata tunnistust kristlaste vähesest usust. Jeesus ütles küll, et usk võib mägesid paigalt tõsta (Mt 17:20 Mk 11:23 Lk 17:6), ent pole teada, et ta ise oleks neid tõstnud. Pole ka teada, et ta oleks niisama ajaviiteks vee peal jalutanud või tuult vaigistanud. Jeesuse suured nn loodusimed (s.h surnute ülesäratamine, vee veiniks muutumine, kirgastumine kõrgel mäel ning leivapaljundamine) on tehtud erakordsetel asjaoludel. Jeesus ei mängi usuga, et kui sul see on, siis pead sa kogu aeg mägesid liigutama vms. Ka keeltega rääkimise puhul ei ole eelduseks, et see peaks olema igapäevane nähtus.

Erakordsed olukorrad, mis vajasid imelisi keeltega rääkimisi, olid olemas kristliku kiriku rajamise alguses (samuti hilisemate esmamisjonäride juures). Kõige selgem ja ulatuslikum teade selle kohta on seotud nelipühapäevaga:

„4. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. 5 Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. 6 Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. 7 Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? 8 Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? 9 Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, 10 Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, 11 juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?”” (Ap 2:4-11).

Nelipühapärimus on ainulaadne, esitades glossolaaliat, mis toimus ühekorraga paljudes kõrvalseisjate poolt identifitseeritavates inimkeeltes.^[5] Kasutatakse sõnu glossa ehk „keel” (s.4 ja 11) ja dialektos ehk „murre” (s. 6 ja 8), mis tähistavad sünonüümidena räägitavaid keeli.^[6] Ei kõneldud mitte ühte baaskeelt, mida kuuldi erinevalt, vaid räägiti erinevaid keeli, „nõnda nagu Vaim neile andis rääkida” (s.4).^[7] Sama väljend näitab, et kõik jüngrid ei pruukinudki teistes keeltes rääkida (ehkki kõik said täis Püha Vaimu), jäädes tuvastatavaiks galilealastena. Erinevad keeled moodustasid aga ühise „hääle” (phōnē), milles Johannes Chrysostomos nägi vastandit keelte segamisega Paabeli torni ehitamise aegu (1Ms 11:1-9). „Nagu torniehitamise ajal üks keel lagunes paljudeks, nii läksid toona paljud keeled sageli üle üheksainsaks ning üks sama inimene rääkis pärslaste, roomlaste, indialaste keelt ja paljusid teisi keeli, vastavalt sellele, kuidas seda Vaim talle andis; ja seda karismat nimetati "keelteanniks", kuna seeläbi suudeti ühtaegu kõnelda paljusid keeli.”^[8]

Keelte kõlamise peale kogunes Jeruusalemmas (Siioni mäel?) vagade juutide hämmastunud, täpsemalt „ekstaasi sattunud” (eksistanto) kogukond (s.6-7). Kõik ei mõistnud sugugi kõike, vaid tunti ära oma päritolumaa keelemurre (s.8-10). Need aga, kes mingit keelt ära ei tundnud, pilkasid, sest nad ei saanud millestki aru – neile tundus, nagu oleksid jüngrid lihtsalt purjus (s.13). „Selline reaktsioon ei anna aga põhjust arvata, et keeltega rääkimise puhul on tegemist ekstaatilise ilminguga, mille puhul kõneleja teadvus välja lülitub”, kirjutavad Fritz Rienecker ja Gerhard Maier.^[9] Peetrus sai igatahes kõrvalseisjate märkustest täpselt aru: „Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate”, vaid on täitunud prohveti Joeli ettekuulutus Püha Vaimu väljavalamise kohta viimseil päevil (s. 15-16).

Sündmus toimus juutluse raames, puudutades erinevatest maadest Jeruusalemma tulnud juute. Loetletakse alasid, kus oli „märkimisväärne juudi elanikkond” (Iraan, Mesopotaamia, Ees- ja Väike-Aasia ning Rooma), lisades neile Kreeta ja Araabia. „Kindlasti ei ole see Luukase enda leiutis”, põhjendab Ian Howard Marshall, sest loetelu pidi ju „näitama kogu tuntud maailma rahvaste kohalolekut.” Kõrvaliste maade nimetamine osutab ajaloolisele usaldusväärsusele: nende esindajaid märgati.^[10] Sündmuse tagajärjel ristiti 3000 inimest (Ap 2:41), mis tähendas Jeruusalemma algkoguduse loomist. Hiljemgi toimus algkoguduses hämmastavaid nähteid, kui „nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti” (Ap 4:31).

Keeled kõlasid ka Kaisareas, kui Peetrus jutlustas Rooma ohvitseri Korneliuse kojas ja langes Püha Vaim. „Ja kõik need usklikud ümberlõigatute hulgast, kes olid Peetrusega kaasa tulnud, jahmusid sellest, et Püha Vaimu andi valati ka paganate peale, sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumala suurust ülistavat” (Ap 10:45-46). Peetruse meenutus, et seal „langes Püha Vaim nende peale nii nagu meiegi peale alguses” (Ap 11:15), näitab, et Jeruusalemmas ja Kaisareas toimunut mõisteti samasuguse sündmusena: Jumal tunnistas samal viisil esimese mittejuutide koguduse tekkimist.^[11]

Efesoses kõlasid keeled kohalike jüngrite pöördumisel, kes tundsid ainult Ristija Johannese ristimist (Ap 19:1jj). „Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli neile Püha Vaim ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid” (Ap 19:6). Ennustamisest nähtub keeltega rääkimise tihe seos prohvetlusega, millele osutab ka nelipühal esile tõstetud prohvet Joeli ettekuulutus, et viimsel päevil Iisraeli pojad ja tütred hakkavad prohvetina rääkima (Ap 2:16jj; vrd Jl 3:1jj). Ka Efesoses kujunes kristlik kogudus.

Seega oli Jeruusalemmas, Kaisareas ja Efesoses tegemist ühe ja sama keeltega rääkimisega, millel oli seos prohvetliku kõnelemisega, nii nagu oli toimunud alguses (ühegi kolme teate puhul ka ei öelda, et kõik jüngrid oleksid keeltega rääkinud). Silma torkavad aga Kaisareas ja Efesoses toimunud sündmuse kaks erinevust võrreldes nelipühapäevaga: (1) ei ole öeldud, et oleks räägitud identifitseeritavaid inimkeeli; (2) ei kõnelda „teiste keeltega” rääkimisest, vaid lihtsalt „keeltega” rääkimisest. Seega on mõeldud ilmselt, nagu Jeesuse väite puhul (vt ülal), kuulajate keeltest erinevate keelte imelist rääkimist (eestikeelses tõlkes on lisatud originaaltekstile väljend „võõraid” keeli).

Jäävad aga mõned küsimused. Kas juhul, kui Kaisareas ja Efesoses oleksid juutide, kreeklaste ja roomlaste kõrval kohal olnud ka kaugemate rahvaste esindajaid (nii nagu nelipühapäeval), oleksid nemad võinud identifitseerida „keeli” ka oma päritolumaade keeltega? Või ei olnud räägitavad „keeled” üldse inimeste keeled, vaid anti häälikute kaudu edasi „inglite keeli”, millele taas osutab Paulus (1Kr 13:1)?

Paulus ja keeltega rääkimine

Paulus on ainus apostel, kes kõneleb „keeltega rääkimisest” – ja ta teeb seda ühelainsal korral. Kirjutades galaatlastele, efeslastele, kolossalastele, tessalooniklastele, filiplastele, roomlastele Fileemonile, Timoteusele ja Tiitusele, kellele ta jagab rohkeid õpetusi paljude üksikküsimuste kohta, ei maini ta seda poole sõnagagi. Ainult ühes kohas ja ühele kogudusele käsitleb ta seda teemat, nimelt kirjas korintlastele (1Kr 12-14). Muude koguduste puhul ei kõnelda kuigivõrd vaimuandidest ega üldse mitte glossolaaliast.

Korintose kogudusele teeb apostel ka rohkem etteheiteid kui ühelegi teisele kogudusele. Ühtekokku esineb vähemalt kaksteist eksitust, mida ta käsitleb: lõhed koguduses (1Kr 1:10-16 3:1-15 4:1-21 2Kr 12:20j), inimlike filosoofiate tähtsustamine (1Kr 1:17-2:16 3:16-23 4:6-15 2Kr 10:1-11:15), skandaalse kõlvatuse juhtum (1Kr 5:1-13 6:9-20), ilmalikus kohtus käimine (1Kr 6:1-8), segased arusaamad abielust (1Kr 7:1-14 9:1-15 11:3-16), paganlike usunditega seotud praktikad (1Kr 8:1-11:1 2Kr 6:11-17), kahtlemine ülestõusmises (1Kr 15), naiste käitumisega seotud segadused (1Kr 11:2-16 14:33-35), segadused armulauatalitusel (1Kr 11:17-34; vrd ka 3:11-17 4:5), ekslik arusaamine vaimuannetest (1Kr 12), armastuse mittemõistmine (1Kr 13) – ja väärarusaamad keeltega rääkimise kohta (1Kr 14).

Seega ei kuulu Korintose kogudus eeskujulike koguduste hulka: selles toimuvat ei tule ilma pikemata järele aimata. Uues Testamendis nimetatakse umbes kolmekümmet linna, kus leidus kogudusi. Ainult Korintose puhul tuleb teemaks keeltega rääkimine. Jääb hüpoteesiks, millel puuduvad ürikulised kinnitused, et tegelikult olevat seda vaimuandi harrastatud mujalgi. Isegi Jeruusalemma, Kaisarea ja Efesose puhul ei kõnelda selle harrastamisest koguduseelus, nagu juhtus Korintoses, vaid keeltega rääkimisest koguduste rajamisel. Kõikjal mujal ei toimunud glossolaaliat mitte koguduses, vaid selle tekkimisel. Pole mingit tõendit, et algkoguduse 3000 uut liiget oleksid (iga päev) rääkinud keeli.

Korintose puhul pole keeltega rääkimisest juttu koguduse rajamisel, vaid selle edasises elus. Erinevalt Jeruusalemmast ja sarnaselt Kaisarea ja Efesosega ei olnud ka keeled kuulajaile arusaadavad. Nagu nelipühapäeval tundusid need pigem purjus inimeste joruna: „Kui nüüd terve kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik räägiksid keeli ning kõrvalseisjad või uskmatud astuksid sisse, kas nad ei ütleks, et te jampsite?” (1Kr 14:23). Apostli sõnul jäi aga keeltes räägitu mõistetamatuks ka kõnelejale endale: „Kui ma keeli rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mu mõistus on viljatu” (1Kr 14:14). Chrysostomos selgitab, et „leidus paljusid, kellel oli keelteanni kõrval ka palveand ning nad palvetasid ja rääkisid pärslaste või roomlaste keeles: aga nende mõistus ei mõistnud öeldut.” Nii on keeltes rääkija „juba iseendale ja mitte ainult teistele võõras, sest ta ei mõista öeldu tähendust.”^[12] Mõistmatuse tagajärjeks on, et see, „kes räägib keeli, ei räägi inimestele, vaid Jumalale, sest keegi ei mõista teda, ta räägib vaimu ajel ju saladusi”, mõistmata neid ka ise (1Kr 14:2).

Pauluse väited paistavad kinnitavat Apostlite tegude raamatu vihjeid, et keeltega rääkimise puhul võib esineda variatsioone. Kui ta nimetab „keelte liike” (genē glōssōn), siis osutab ta ilmselt glossolaalia varieeruvatele vormidele (1Kr 12:10,28).^[13] Et sama väljendit saab tõlkida ka „keelte sugu- või perekondadeks”, siis võib neid siduda olemasolevate keelkondadega (1Kr 14:10jj,21j). Et aga apostel võrdleb keeltega rääkimist ka keeletute muusikariistade helidega (1Kr 14:7jj), siis võis häälikute tähendusväli jääda sageli hämaraks. Selline Vaimu poolt esile kutsutud tundmatu kõne võib kerkida palvetades, tänades ja lauldes (1Kr 14:2,14jj) – apostli sõnul ei tohi seda maha suruda. Kuid erinevalt Apostlite tegude raamatu kirjeldustest eristab ta prohvetlikku kõnelemist ja keeltega rääkimist rohkem üksteisest. „Taotlege innukalt prohvetlikult kõnelemist ja ärge keelake keelterääkimist” (1Kr 14:39). „Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi” (1Ts 5:19j).

Apostli kriitika keeltega rääkimise aadressil puudutab põhiliselt kolme teemaderingi.

Esiteks pidasid korintlased „keeli” liiga tähtsaks. „Sest kuna apostlid olid keelteanni vastu võtnud esimese tunnustähena, nõnda võtsid selle vastu ka usklikud”, ütleb Chrysostomos.^[14] „Nad pidasid seda seetõttu nii suureks, kuna apostlid esmalt selle ja just nii säraval viisil olid vastu võtnud” nelipühal.^[15] Korintoses aga „niipea kui keegi oli ristitud, rääkis ta otsekohe keeltes, isegi mitte üksnes keeltes, vaid paljud ka ennustasid ning mõned näitasid ka paljusid muid imejõude.”^[16] Tänapäeval on põhjusena esile tõstetud ka ühekülgsust vaimuannete ja imede käsitlemisel. „Korintose entusiastlikud pneumaatikud nägid Vaimu tegutsemist ainult erakordsetes nähtustes, nagu imeteod ja ekstaatilised juhtumid, eelkõige keeltega rääkimises. Seevastu toonitab Paulus Vaimu tegutsemist kogu selle täiuses, nii et Vaim hõlmab kristlaste kogu elu”, kirjutab Friedrich Lang.^[17]

1Kr 12 esitab apostel kaks representatiivset vaimuannete loendit. „Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist” (s.8-10). Tasub mainida, et eestikeelses tõlkes on ka siin „võõraid” vahele kirjutatud, mida ei leidu kreekakeelses originaaltekstis! „Ja Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; seejärel tulevad imeteod, seejärel armuannid tervendamiseks, abistamiseks, juhtimiseks, mitmesugusteks keelteks” (s.28).

Loetelude põhjal on näha väärtusgradatsiooni, mis selgub kirjakohtade ühendamisel: kõige esmaseks seatud apostlite, prohvetite ja õpetajatega on seotud tarkuse- ja tunnetussõna ning usk. Seejärel mainitakse mõlemas loendis imetegusid, millele järgnevad esimeses loendis prohvetlik kuulutamine ja teises tervendamisega seotud armuannid. Viimasele kohale jäävad mõlemas loendis keeltega seotud anded. Seega „Paulus väljendab juba loetlemise järjekorra kaudu oma kriitikat”, ütleb Hans Conzelmann.^[18] Keeltega rääkimine on väärtuslik armuand, kuid leidub veelgi olulisemaid vaimuande – vähemalt on glossolaalia erakordne, sellal kui apostellik ja prohvetlik teenistus on pidev.

Teiseks on nähtud apostli kriitika taga uhket individualismi. „Korintoses olid mõned, kes pidasid keelterääkimist olulisemaks, võib-olla isegi keeli rääkivaid kristlasi teistest paremaks. Paulus teeb selgeks, et keelte kasutamine on täiesti lubatav. See võib olla vaimuliku tulisuse tunnus”, ütleb Leon Morris. „Kuid samal ajal kärbib ta liigset vaimustust”, juhtides tähelepanu vaimuandide tõelisele tähendusele.^[19]

Vaimuanded ei ole antud isikliku vagaduse harrastamiseks ega eelisseisundi saavutamiseks kaaskristlaste ees, vaid ainuüksi teenimisülesandeks. Inimese poeg on tulnud, et teenida (Mt 20:28). Pauluse sõnul jagab üks ja sama Vaim erinevaid armuandeid „ühiseks kasuks”, mitte eneserahuldamiseks, ja teeb seda „nõnda nagu tema tahab” (1Kr 12:4,7,11,18). Pole mingit alust nõuda kõigilt keeltega rääkimist – viimane on ainult üks vaimuand teiste paljude seas, mida Paulus loetleb mitmel pool.

Oma liigse eksalteeritusega kahjustavad keeltega rääkijad Pauluse sõnul ka kristliku koguduse mainet, kuna paistavad sisseastujaile veidrate jampsijatena (1Kr 14:23). Apostel ei põlanud õige asja eest seistes sugugi võimalust paista hulluna: „Meie oleme Kristuse pärast arutud” (1Kr 4:10), kes on ka ise juutidele pahanduseks ja paganaile narruseks (1Kr 1:23). Kuid ta astus võltsi arutuse vastu: „Ma arvan, et ta teadis täpselt, et mõned kristlased tunnevad end üksnes liiga meelsasti kindlana oma tunnistuses, kui maailm neid hullumeelseks peab. Mida rohkem neid peetakse hullumeelseks, seda kindlamad nad on, et nende tunnistus on tugev ja julge”, kirjutab Krister Stendahl.^[20]

Sarnaseid nähteid kritiseerib ka Shalom Ben-Chorin: „Kui Paulusel ei olnud naiste ja meeste ekstaatilise keeltega rääkimise vastu ka midagi ette heita, siis hoiatab ta ometi sellega liialdamise eest. Kes tunneb nelipühilaste jumalateenistusi, nagu ka juudi hassiidide märatsevaid ekstaase, see mõistab seda Pauluse manitsust kainusele, sest vaimustus, vaimsustumine võib väga kergesti muutuda eksalteeritud jandiks.”^[21]

Apostel läheb veelgi kaugemale ja väidab, et soov näha keeltega rääkimises tunnustähte on pigem omane uskmatuile (või nõdrausulistele). „Nii ei ole siis keeled tunnustäheks usklikele, vaid uskmatuile, ent prohvetlikult kõnelemine ei ole uskmatuile, vaid usklikele” (1Kr 14:22). Varem ütles apostel, et juudid otsivad tunnustähti ja kreeklased tarkust (1Kr 1:22), nüüd aga osutab ta, et ka korintlased võivad otsida tunnustähti – ehkki nad muidu on pidanud endid auväärseteks ja tarkadeks (1Kr 4:10).

Kolmandaks väärtustab Paulus rohkem kui keeltega rääkimist kogudust teenivat prohvetlikku kõnelemist. Et Korintose keeltega rääkijad ei saanud alati ka ise oma kõneldust aru, vajades tõlgendajat ja mõistuse abil selgitamist (1Kr 14:5,13jj), siis kehib see veelgi enam koguduse kohta. „Kes keeli räägib, ehitab iseennast, prohvetlikult kõneleja ehitab aga kogudust. Ma tahaksin, et teie kõik räägiksite keeli, aga veel enam, et te kõneleksite prohvetlikult, sest see, kes kõneleb prohvetlikult, on suurem keelterääkijast” (1Kr 14:4j). Kes on prohvet? Sellal kui õpetajad vahendavad algkristluses kindlakujulist kuulutus- ja õpetustraditsiooni, kõnelevad prohvetid Jumalast inspireerituna spontaanselt ja ütlevad hingehoidjana konkreetselt, millega on teatud situatsioonides tegemist.^[22]

Keeltega rääkimise suhtes on täiesti võimalik enesekontroll, neid ei tohi lasta pidurdamatult vohada: „Kui keegi räägib keeli, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm, ja järjekorras, ning üks tõlgendagu. Aga kui tõlgendajat ei ole, siis ta olgu koguduses vait – rääkigu iseendale ja Jumalale” (1Kr 14:27j). Korda on vaja ka prohvetliku rääkimise puhul: „Prohvetitest kõnelgu kaks või kolm ning teised hinnaku kõneldut.” Te võite „ükshaaval prohvetlikult kõnelda” (1Kr 14:29jj). Paulus ei poolda koguduseelus keeltega rääkimist, näidates enesetalitsemises ka isiklikku eeskuju. „Ma tänan Jumalat, et ma räägin keeli rohkem kui teie kõik, kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega” (1Kr 14:18j).

Erinevalt keeltega rääkimisest tõstab prohvetlik kõnelemine koguduse mainet: „Kui nad aga kõik kõneleksid prohvetlikult ja sisse astuks mõni uskmatu või kõrvalseisja, siis kõik tooksid esile tema olukorra ja arvustaksid teda. Siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmili maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas” (1Kr 14:24j). Täpne tõlge, mis seisab klassikalistes piiblitõlgetes ja ka vanemas eestikeelses piiblitõlkes, on koguni, et Jumal on „teie sees” (en hymin). See seob kogu keeltega rääkimise teema kristliku müstika valdkonnaga.

Keeltega rääkimine kristluse ajaloos

Erinevalt kristlikust müstikast, mis areneb kirikuloo jooksul välja oma ida- ja läänekiriklikul kujul, ja teiste vaimuannete mainimisest, mida peetakse tähtsaks, kaovad keeltega rääkimise jäljed koos Paulusega. Apologeet Justinus kirjutab II sajandi keskel: „Meie juures on nimelt tänapäevani prohvetlikke karismasid.”^[23] On Kristuse jüngreid, kes „igakord oma väärikuse määra kohaselt võtavad vastu ande, milles üks omab mõistuse vaimu, teine nõuandja vaimu, mõni väe vaimu, teine tervendamise vaimu, keegi prohvetluse vaimu, keegi õpetamise vaimu, taas keegi jumalakartust.”^[24] Milles seisneb jumalakartus, otseselt ei nimetata, nii nagu ei ole sõnagagi mainitud keeltega rääkimist.

Sama sajandi lõpus selgitab Irenaeus Pauluse väidet, et tarkusest me kõneleme täiuslike seas (1Kr 2:6): „Ta nimetab täiuslikuks neid, kes on vastu võtnud Jumala Vaimu ja Vaimu kaudu, nagu ta ise, kõikides keeltes räägivad. Kuuleme ju paljudest vendadest kirikus, et nad prohvetlikke karismasid omavad, Vaimu kaudu kõiksugustes keeltes räägivad, inimestele varjatu nende kasuks päevavalgele toovad ja Jumala saladusi selgitavad. Neid nimetab apostel nende osasaamise tõttu Vaimust ka vaimulikeks” (1Kr 2:15).^[25]

Oma kaasaegset olukorda kirjeldab Irenaeus järgmiselt: „Ühed ajavad tõesti ja kindlasti vaime välja, nii et sageli usuvad neid need, kes on vabastatud kurjadest vaimudest, ja saavad kiriku liikmeiks. Teised kaevad tulevikku, näevad unenägusid ja ennustavad. Taas mõned asetavad haigete peale käed ja teevad neid terveks. Ning isegi surnuid on üles äratatud, nagu me juba öelnud oleme, ja nad elasid meie keskel veel mõningaid aastaid.”^[26] Nimelt kirjutas Irenaeus varem: „Meie Issand ja apostlid on palve kaudu surnuid üles äratanud ning meie vendade seas on väga sageli mingi häda tõttu, kui kogu kirik paastumises ja paljudes palvetes selle üle anus, surnuvaim tagasi pöördunud ja kinkinud inimesele elu pühade palve põhjal.”^[27] Irenaeus lisab, et keegi ei suudaks loetleda kõiki armuande, mida Jumal kingib kiriku kogu maailmas, kuid ta ei nimeta keeltega rääkimist oma kaasajal.

III sajandil nimetab Origenes vaimuannete esinemist. Kui Paulus saabus korintlaste juurde „nõtruses ja kartuses ja suures värinas”, püüdes veenda neid „Vaimu ja väe osutamisega” (1Kr 2:3j), siis toimus „Vaimu tõendamine ennustuste kaudu” ja „väe tõendamine erakordsete imede kaudu.”^[28] Ka kirikuisa kaasajal avalduvad „Püha Vaimu jäljed” kristlaste juures, kes „ajavad kurje vaime välja, teostavad rohkesti haigete tervendamisi ja heidavad Jumala tahtel mõnesugust pilku tulevikku.”^[29] Jumala Vaim toob paljusid inimesi usule ja kirikuga liituma: „Ning ikka veel kõrvaldab Jeesuse nimi inimeste puhul mõistuse segiolekut ja seestumust ja tervendab haigusi.”^[30] Origenes ei nimeta aga keeltes rääkimist, ehkki „kristlaste juures siiski imede jälgi teatavas ulatuses veel leida võib.”^[31]

Igatahes juba Johannes Chrysostomos esitab selgituse, millega on seletatud hiljemgi keeltega rääkimise kadumist. Ta arvab, et nagu Apostlite tegude raamatu kirjeldustes, nii ka Korintose koguduses (ja mujalgi?) rääkisid vastpöördunud kõige esmalt keeltes. „Sest kuna paganlusest pärit äsjapöördunutel ei olnud selgeid arusaamisi religioonist, ka ei teadnud nad midagi Vana Testamendi raamatuist ja võtsid kohe peale ristimist vastu Püha Vaimu, kuid Vaimu nad ei näinud, sest ta on nähtamatu – siis andis arm neile tuntavat tõendust oma toimiva väe kaudu; üks rääkis pärslaste, teine roomlaste, kolmas indialaste, taas keegi mingis muus keeles ja see oli paganatele tõendiks, et rääkijaid mõjutab Vaim.”^[32] Paulus ju ütleb, et keeltega rääkimine on tõendiks uskmatutele (ja äsjapöördunuile).

Kuid kristlik usk levis ja kiriku kindlate struktuuride kaudu teostus see, millele oli osutanud Paulus: „Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik” (1Kr 13:8-10). Et Chrysostomose sõnul ennustusi ja keeli „jagati usu tarvis, siis lõpeb nende vajadus, niipea kui usk on kõikjal levinud.” Tunnetuse (gnōsis) puhul aga „tuleb oletada, et niipea kui tunnetust suurendati kõrgema määrani”, lõppes ära selle madalam vorm, vastavalt apostli kinnitusele. „Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti” (1Kr 13:12). Järelikult see ei tähenda, et tunnetus lõpeks ära „samal moel nagu ennustused ja keeled.”^[33]

Tunnetuse kõrval, mis väljendus kiriklikus teoloogias, leidus endiselt haigete tervendamist ja kurjade vaimude väljaajamist. Kasvas ka tähelepanu nn füüsilistele imedele, mis iseloomustab eriti keskaegset ellusuhtumist. „Sest ka nüüd veel juhtuvad Kristuse nimel imed, olgu tema sakramentide kaudu või tema pühakute palvete ja reliikviate kaudu”, kirjutab Augustinus, kes nimetab ka hulka talle tuntud tervendamisimesid.^[34] Keskajal levisid sakramentide, reliikviate jt materiaalsete objektidega seotud imed.

Klassikalise protestantliku tõlgenduse kohaselt tähendas keskaegne imedeusk moonutust ja allakäiku. XIX sajandil väljendas puhtakujuliselt seda positsiooni näiteks August Tholuck: „Nii tuleb siis ka nõustuda, et me oleme õigustatud apostliku aja imede ja katoliku kiriku omade vahele eraldusjoone tõmbama ning seda selgemalt kerkib see õigustus, kui me lisaks sellele katoliku kiriku domineerivat karakterit umbes viiendast aastasajast peale silmas peame. Sellal kui apostlikus kirikus võtab kõikjal sisse esimese koha vaimu ja väe tõendus ning imed ilmnevad üksnes saatva momendina – nii nagu seda arusaamist ei saa kõrvale heita ka veel meeste, nagu Chrysostomos ja Augustinus puhul –, võtab kirik alates neljandast sajandist ikka enam suunda välisele ning käsitleb kiriku ja tema pühade meeste imeväe tõendust peamomendina. Koos selle valitseva suunaga imelisele pidi loomulikult kasvama ka imedeiha ning koos sellega enesepettus ja teadlik petmine.”^[35]

Kui aga näha sakramentide, reliikviate ja pühakutega seotud imedes pettust (sellist vaateviisi ei jaga loomulikult katoliiklased ega ortodoksid), siis kerkib küsimus: miks unustati keeltega rääkimine, millest ometi ju silmapaistval viisil on juttu Uues Testamendis? Kas järgiti Pauluse keeldu, et seda vaimuandi ei praktiseeritaks avalikult? Või omandas see armuand eraviisilistes praktikates teise nimetuse? Glossolaaliat olevat esinenud veel II-III sajandi lahkusus montanismis, kadudes seejärel sajandeiks. Uuesti täheldatakse keeltega rääkimist protestantlikes liikumistes alates XVII sajandi lõpust.^[36]

Igatahes tagasivaates paistab pilt järgmisena: „Keelega rääkimist ei mainita ega praktiseerita enam edasi algkirikus, pärast seda kui Piibel oli valmis saanud. Et keeltes rääkimine oli lõppenud, on peale selle nähtav ka selle puudumisest kirikuloos alates I sajandist. Sellest peale on see üksnes sporaadiliselt esile kerkinud ja siis ka ainult küsitavates grupeeringutes”, kirjutab John MacArthur. „Keeltes rääkimine lõppes ka seetõttu, et pärast Piibli valmimist ei olnud see enam vajalik, et tõelist sõnumit Jumalast usutavaks teha. Piibel oli siis mõõdupuu, mille järgi kõige üle otsustati. Keeled olid palju madalam vahend jutluse ja õpetuse ülesehitamiseks.”^[37] Keeltega rääkimine, mis oli tunnustäheks uskmatutele (1Kr 14:22), lakkas, kui tuli täiuslikum tunnetus (1Kr 13:8jj), mida pakkus Pühakiri.

Keeltega rääkimine tõusis taas päevakorda seoses nelipühaliikumise tekkimisega XX sajandi algul. See oli aeg, mil ajaloolis-kriitiline meetod oli jõudnud juba piisavalt Piibli autoriteeti kõigutada, mis vajas seetõttu n-ö toetamist isikliku kogemuse poolt. Nii tunnistasid XVII sajandil tekkinud baptistid ainult ristimist, millega kaasnes isiklik tunnistus. XVIII sajandil alustanud metodistid rõhutasid isiklikku pöördumist. XIX sajandil asuti ka Piiblist avastama unustatud aspekte: adventistid tõstsid esile Seadust ja ettekuulutusi, nelipühilased ekstaatilist keeltega rääkimist ja vaimuandeid. Suured vaidlused neis küsimustes on kristlaste seas juba toimunud ja leidnud mõningaid selgitusi.

Nelipühiliikumises on omaks võetud, et nende endi puhul tuleb näha seoseid teiste ekstaatilis-müstiliste suundadega ajaloos. See ei kaota nende eripära kristlikus koguduses ehk kirikus. „Muidugi on koguduses alati olnud teatud kindel osa imetegijaid ja tervendajaid, alates Bernardist Xavierini ja esimestest apostlitest Franciscuseni”, kirjutab John Crowder.^[38] Ka nelipühilastele endale eelnes XIX sajandil „suur hulk usumehi, kes näitasid üles Vaimu väge. Rõhuasetus tervendusimedele jäi, kuid nelipühiärkamine tõi peavoolu kristlusesse muule lisaks ka keelteanni.” Keeltes rääkimine levis tõepoolest nelipühilastest väljapoole, leides endale koha isegi kaoliiklikes ringkondades.

Kaks ameeriklast, metodisti päritoluga Charles Fox Parham (1873-1929) ja tema õpilane William Seymour (1870-1922) olid „nelipühiliikumise alusepanijaks. Parhami teenimistöö tõi tuhandeid pöördumisi ja väga palju imelisi tervendamisi. Tema oli esimene, kes ütles, et keeltes rääkimine on tõend Püha Vaimuga täitumisest. Issand taastas keelteanni kogudusse, mistõttu oli igati ootuspärane, et mõnes õpetuslikus küsimuses mindi liiale. Keeled on kindlasti tõend, ent siiski mitte ainus tõend Vaimuga täitumisest”, ütleb Crowder. Et keeled pole ainus tõend, seda üldiselt tunnustatakse nelipühiluses. Parham „propageeris keeltes rääkimist rohkem, kui keegi teine seda selle ajani oli teinud. Peame mõistma, et ta lihtsalt ratsutas selle laine harjal, mida Issand oli tegemas”, ehkki „varase nelipühiliikumise tegelik vaimuhiiglane” oli paljude arvates hoopis Seymour.

Selle laineharja algust, mil Jumal taastas keelteanni kristlikus kirikus, näevad nelipühilased 1830.aastail Suur-Britannias ja USA-s tärganud äratusliikumistes, kus tekkis ja levis uut laadi õpetus, et Kristuse väljavalitud kogudus kistakse tema tagasitulekul õhku talle vastu (1Ts 4:15jj). See oli „kõrgendatud vaimse aktiivsuse aeg, kus inimesed ootasid, et neid iga minut üles kistakse.” On teada, et nendel aastatel rääkis üks naine Mary Campbell võõrastes keeltes äratuskoosolekutel, mida juhatas šoti presbüterlasest vaimulik Edward Irwing, kes rõhutas üleloomulikkust, imesid ja kuulutas koguduseliikmetele, et „Jumala Vaim saab nende sees avalikuks ning tunnustähed ja imepärased annid nagu keeltesrääkimine ja prohveteerimine taastatakse nende kaudu kogudusse.”

Isiklikest ärkamistest kujunevad äratusliikumised ja nendest nn vabakirikud. Selline skeem, kus kristlikku kogudust aina uuendatakse, ehk kirikut kogu aeg n-ö luuakse uuesti ärganud koguduste näol, peegeldab protestantlikku (eriti kalvinistlikku) eklesioloogiat. Kristlik usk jääb samaks, liites aga liikumiste eestvedajate isiklike vaadetega seotud uusi elemente. Nõnda ka nelipühilaste liikumises „vormiti tahtmatult valmis doktriin, mis jäi püsima aastateks. Kui uued õpetused kujundatakse kellegi "ilmutuse" alusel, tekitab see alati probleeme. Ilmutus näitab suunda, korrigeerib ja esindab lugematuid muid Taevaga suhtlemise mooduseid. Kuid puhta õpetuse allikaks on meile antud üksnes Pühakiri”, rõhutab Crowder. Piiblil kui ainsal normil põhinevad kõik tekkinud vabakirikud.

Nelipühilased nagu teisedki äratusliikumised ja vabakirikud ei mõista end uue kirikuna, vaid pigem vana kristlaskonna uuendajatena. „Ilmselgelt taastas Issand sel perioodil ande ja tuletas kogudusele meelde kaotsilastud tõdesid, kuid see ei olnud teoloogiline reformatsioon”, vaid pigem karismaatiline. „Parham ei olnud esimene kaasaegne, kes keeltes rääkis. Tema ainult propageeris seda. Parham uskus õigesti, et apostlite ja varakoguduse vägi taastatakse enne Issanda tulekut ja et keeled on selle uudsevili.”^[39]

Kiriku ajaloos Korintosest Kaliforniani keeled vaikisid, ent nüüd Jumal taastab oma tõelises ustavate koguduses vaimuanni – vastavalt prohvet Joeli ettekuulutusele, mida tsiteeris ka Peetrus nelipühal: „Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid, ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad, ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev. Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse” (Ap 2:17-21; vrd Jl 3:1-5). Nelipühasündmus peab kogu aeg uuesti toimuma ja edasi levima, kuni ajastu lõpuni Jeesuse tagasitulemisel.

Glossolaalia ja kristlik müstika

Kuidas täpsemalt mõista keeltes rääkimist ning selle seost usuekstaasi ja kristliku müstikaga? Enamus kirjaseletajaid alates kirikuisadest kuni XIX sajandini nägid „keeltega rääkimises” imelisel viisil võõraste inimkeelte kõnelemist. Siis aga tuli muutus, mille tulemused võtab kokku sama sajandi keskpaiku oma soliidses ajaloolis-kriitilises piiblikommentaaris Heinrich August Wilhelm Meyer. Osutades „psühholoogilisele võimatusele rääkida õppimatuid keeli”, on tema sõnul ühtlasi ebatõenäoline, et Korintoses kõlasid ainult need inimkeeled, mida keegi ei mõistnud. Pigem oli tegemist „vaimus” rääkimisega, millist keelt mõistusega ei saadudki hinnata (1Kr 14:2,14j). Meyer osutab ka uutele tendentsidele, kus glossolaaliat peeti hoopis „mitteartikuleeritavate helidega lalisemiseks”, millisena see olevat toiminud „ekstaatilise vaimustuse väljendusvahendina.” Ta ise teeb teistsuguse järelduse, osutades 1Kr 14:13-17: „Tekst aga karakteriseerib keeltega rääkimist palveavaldusena koos mõistuse taandumisega ja seetõttu mõistetamatuna ilma tõlgenduseta.”^[40]

Glossolaaliat tõlgendati ka religioonilooliselt: „Keeltega rääkimine on ekstaatiline kõnelemine või lalisemine täiesti mõistetamatute sõnadega”, väidab Wilhelm Bousset. Arvestades sellega, et Korintose koguduses levinud pahed olid seotud Kreeka kultuuriga, järeldab ta: „Tõenäoselt tähendab see siiski algselt paganlike vagadusväljenduste sissevoolu kristlikku kirikusse.”^[41] Sellist vaadet leidub kuni tänapäevani: „Glossolaaila on häälikulise väljenduse vorm, mis võib esile kerkida ekstaatilistes seisundites. Rääkimine ei toimu seejuures kognitiivselt ega ole ka lauseehituse ja sõnavara poolest kindla – oma või võõra – keelega seotud”, kirjutab Stephan Witetschek. Nähtust leidub ka „teistes religioonides ja kultuurides šamaanide ning nägijate juures.” Pauluse kirjeldus on algne – Luuka jutustus, kus nelipühapäeval kuuldi erinevaid arusaadavaid keeli, põhinevat mitteteadmisel.^[42]

Sellele tõlgendusele võib aga vastu vaielda. Ekstaatilist lalisemist leidub tõepoolest paljudes religioonides – animismis, šamanismis, antiikusundites, orientaalses müstikas, isegi moodsas spiritismis.^[43] Pole aga mingit tarvidust siduda sellega piibellikke väljendusi, sest Paulus ei tee keeltega rääkimise puhul ühtki vihjet paganlusele, sellal kui ta käsitleb mittekristlike usundite teemat seoses ebajumalate ohvrilihaga (1Kr 8-10), surnute ülestõusmisega (1Kr 15) ja üldse seoses kritiseeritavate hoiakutega Korintose koguduses. Luukas oli Pauluse sagedane kaaslane (vt ülal), mistõttu ei ole õige ka otsekohe tema teadmatust oletada. Ka hilisemast ajaloost on teada juhtumeid, kus inimesed on oma emakeele ära tundnud imelisel viisil räägitava keele puhul, millest kõneleja ise aru ei saanud.^[44]

Hoopis teine asi on käsitleda keeltega rääkimist teatud ekstaatilise palvekeelena. Heinrich A. W. Meyer osutas sel puhul samale kohale kirjas roomlastele, mida tänapäeval on esile tõstnud Krister Stendahl. Keeltes rääkimisele võiksid osutada Pauluse väljendid Vaimus palvetamise kohta, mida mõistus ei pruugi mõista (1Kr 14:14). Kuid Jumala Vaimus „me hüüame: Abba! Isa! Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed” ja tuleb „appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega” – täpsemalt „väljendamatute ohkamistega” (stenagmois alalētois). „Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest” (Rm 8:15j,26j). Teisisõnu: „Glossolaalia väljendamatu ohkamine on Vaimu ohkamine, mis toimub pühade heaks”, ütleb Stendahl.^[45]

Veel kaugemale minnes võib oletada, et keeltega rääkimises nähti ühtlasi taevalike „inglite keelte” kajastamist või häälikulist edasiandmist, mis jäi ilma tõlgenduseta mõistetamatuks. Pauluse väidet: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli” (1Kr 13:1), selgitab Chrysostomos järgmiselt: „Mida tähendab "inimeste"? See tähendab: kõigi maailma rahvaste.” Ent „kui ta inglite keelt mainib, siis ei taha ta sellega inglitele otsekui keha omistada, vaid ta tahab üksnes öelda: kui ma ka nii kõnelda suudaks, nagu on antud inglitele rääkida omavahel.” Kehatud vaimolevused ei saa ju rääkida häälikulist keelt. „Nii ei mõista ta ka siin inglite keele all mitte ihulikku organit, vaid tahab üksnes nende omavahelist suhtlemist meie viisil väljendada.”^[46] Teisisõnu ei räägi apostel siingi mingist lalisemisest, vaid tahab öelda: kui ma suudaks inglite mitteverbaalset keelt väljendada verbaalselt.^[47] Tähelepanuväärse paralleeli pakub siinkohal juudi-kristlik apokrüüfiline teos „Iiobi testament” (umbes I sajandist pKr), kus Iiobi tütred laulavad igaüks omal viisil inglite keeltes.^[48]

Pauluse vihjet „inglite keeltele” on võrreldud ka tema isikliku kogemusega, kus ta (Vaimus) „tõmmati kolmanda taevani” ehk „paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida.” Ta oli valmis oma isiklike „nägemuste ja Issanda ilmutuste” kohta kõnelema ainult siis, kui oli tarvis midagi selgitada. Ta ütleb endale osutades ja korintlastele vihjates, et omaenese „nõtrust” ei tohi unustada ka „võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks” (2Kr 12:1-5). Sellise nõtruse alandliku tunnistusega seondub nõue, et keeltes rääkija olgu koguduses vait, kui ei ole tõlgendajat, nii nagu talitas Paulus ise, ehkki ta rääkis rohkem keeltes kui teised (1Kr 14:18,28).

Siiski teeb apostel vihjeid oma taevakogemustele. Jumal „elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha” (1Tm 6:16). Seda valgust koges Paulus aga siis, kui talle ilmus ülestõusnud Jeesus (Ap 9:1jj), kes usus on teistelegi ligipääsetav. „Meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim” (2Kr 3:18). „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal … ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused” (1Kr 2:9j). Nii nagu „maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada”, kui me „kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest” (1Kr 2:7,14), nõnda ka see, „kes räägib keeli, ei räägi inimestele, vaid Jumalale, sest keegi ei mõista teda, ta räägib vaimu ajel ju saladusi” (1Kr 14:2).

Vaimuosaduse tagajärjeks on Jumala müstiline kohalolek: „Sest see, kes ütles:" Pimedusest paistku valgus!", on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest” (2Kr 4:6). Paulus ütleb sageli, et kristlased on Kristuses, Vaimus või Jumalas või et Kristus, Vaim või Jumal on meie „sees” (vt ülal)^[49] Samuti väitis ta keeltega rääkimisega seoses, et prohvetliku kõnelemise puhul saab avalikuks, et „Jumal on tõesti teie sees” (1Kr 14:25). Apostel püüdleb ise tunnetuse kasvamise poole jumalikes asjus (Fl 3:10), kutsub teisi üles taotlema vaimuandeid (1Kr 14:1) ning osutab, et Jumal saab viimaks olema lausa kõik kõiges (1Kr 15:28). Selline käitumine on iseloomulik müstikutele, sest kristluses müstika tähendabki Jumala ja inimese üliintensiivset kohtumist. „Müstikud on need, kes kõiki andeid transtsendeerivad ega rahuldu enne, kui Jumal on kõik kõiges”, kirjutab Krister Stendahl.

Stendahl tähtsustab keeltega rääkimist religiooni elavdamise seisukohalt, mida on läbi aegade taotlenud kõikvõimalikud ekstaatikud ja müstikud – tuim kristlus ei suuda midagi pakkuda tänapäeval, kus elamuste ja kogemuste otsimisel on mindud mõnuainete tarvitamiseni välja. „Võiks olla oluline glossolaalia suhet uurida seoses kõikide religioonide selle osaga, mida me tunneme müstikana, ja ka seda, kuidas glossolaalia spetsiaalselt kristliku müstika praksise ja kogemustega kokku kuulub.”^[50] Stendahl lähtub „veendumusest, et glossolaalia küsimus on kirikule hingehoidlik küsimus. See ei küsi seda, kas glossolaalia on teoloogiliselt õigustatud nähtus – loomulikult on see teoloogiliselt legitiimne! See küsib pigem seda, kuidas võiks see nähtus saada kasulikuks jõuks kogu kirikule.”^[51]

Friedrich Heiler on üritanud nendele küsimustele juba varem vastata. „On olemas keeltega rääkimine, automaatne kõne, mis lähtub religioossest entusiasmist, ilma kontrollivõimaluseta arukohase mõtlemise poolt.” See on „karismaatilise kõnelemise eriline vorm”, mis evib väga erinevaid viise, nagu verbaalsed ja mitteverbaalsed vormid, fantaasiakeele vormid, paljas lalisemine jt. „Haigusse libastumise oht on erakordselt suur, eriti üha uuesti kunstliku enesetõstmise kaudu entusiastlikesse hingeseisunditesse. Siiski ei ole ka sellise kõnelemise viis väärtusetu”, kinnitab Heiler osutades Pauluse vaimupalvele, mis toimub „väljendamatute ohkamiste” kaudu inimese sees (Rm 8:26).

Mis kasu võib siis olla glossolaaliast? „Keeltega rääkimises ilmneb inimliku keele religioosne võimetus”, ütleb Heiler. „Kõne vorm ei saa iial olla adekvaatne sisule; seepärast purustab sisu vormi. Entusiasm loob endale uusi sõna- ja keelevorme jumaliku "täiesti teistsuguse" tarvis”, mis suhtes tunnistab oma võimetust ka „müstiline vaikimine.” Karismaatilise kõnelemise erinevad vormid on suundunud ikka religioosse tardumuse vastu. „Kõik suured perioodid religiooni ajaloos on keeleliselt loovad ja kätkevad tendentsi kindlate keelevormide ümbermuutmiseks karismaatilise kõnelemise kaudu.”^[52] Paulus aktsepteeris vaba karismaatilisust Korintose koguduses: „Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist, on nende tõlgendamist” (1Kr 14:26). Kõik sündigu ainult korra järgi koguduse ühiseks ülesehitamiseks.

Sarnaselt Heileri ja Stendahliga, kes lähtuvad protestantlikult pinnalt, on leidnud keeltega rääkimine tunnustust ka katoliiklaste seas. Nii annab Norbert Baumert tänapäeva kristlikule glossolaaliale üsnagi positiivse tähenduse, kõneldes keeltega rääkimise asemel pigemini „keeltepalvest”. Selle sisuks on, et „ sügav pöördumine Jumala poole väljendub – palvetajale esmalt üllatusena – vahetult silpides ja sõnades, mida palvetaja ei mõista ja mis tavaliselt ei tähenda olemasolevat keelt.”

Palvetaja väljendab rõõmu ja tänu, kaebust ja armastust. „Selline palvetamine on südame keel, teispool teadliku keelelise väljendusjõu piire. Reeglina on see rahulik palvetamine Jumala ees, mis voolab sisimast (mitte vahest hullumeelne lalisemine). Kes on seda korra kogenud, võib siis, kui impulss (taas) tuleb, vabalt alustada või ka pidurdada” (1Kr 14:19,27). Keeltepalvet ei provotseerita ise, kuid kasutatakse vaimulikuks kasvamiseks (1Kr 14:4). „Selline palveand kergendab täielikku sidet Jumalaga, toob mängu ihuliku väljenduse ning hingelised süvakihid, lahendab pingeid ja aitab kaasa koguisiksuse integratsioonile. Keeltepalvel on meditatiivsetele palvevormidele, näiteks psalmipalvele, roosipärjale ja Jeesuspalvele, sarnane funktsioon. Seda praktiseeritakse peamiselt igapäevase privaatse palvena” (1Kr 14:28). Üksmeelses koguduses praktiseeritakse keelepalvet ka kollektiivselt.^[53]

Teiste religioonide suhtes on kindel, et paljudes kohtades leidub nähtusi, mida tähistatakse Uue Testamendi väljendite põhjal moodustatud terminiga glossolaalia. Selle alla paigutatakse „erinevate kultuste müstilised praktikad, nii näiteks hinduismis, spiritismis, müsteeriumide-kultustes. Ka šamanismis, s.t animistlikes suguharu-usundites, on keeltega rääkimine tuntud nähtus, mida tarvitatakse, et seestumusest, s.t kellegi vaimu meelevallast vabastada”, kirjutab Roger Liebi. Ta on veendunud, „et piibelliku keeltes rääkimise puhul on tegemist võõrkeelte oskamisega, mida varem ei oldud iial õpitud.” Seevastu värisemine, kukkumine, loomahääled ja kontrollimatu naer iseloomustavad loodususke.^[54]

Üks on selge glossolaalia ja müstika puhul paljudes religioonides: nii nagu ei ole olemas ühte müstikat, vaid iga usundi raames esineb omamoodi müstika, ei ole ka ühte glossolaaliat, vaid imelisel või ebatavalisel viisil kõnelemise laad sõltub religioonist, kuhu kuulutakse. Kristliku müstika tunnusena on esile tõstetud, et see toimub Kolmainsuse raames – sama kehtib siis ka keeltega rääkimise kohta, et on tegemist vaimuosaduses kohtumisega Jeesuse Kristuse poolt ilmutatud Jumala taevase maailmaga.

Kas algkristlik ja tänapäevane keeltega rääkimine on üks ja sama nähtus?

Tänapäevase keeltega rääkimise suhtes on aga ka kriitilisi hääli, mis ei pea seda üldse samaks nähtuseks algkristliku glossolaaliaga.

Seda seisukohta väljendab katoliiklikult poolelt piibliteadlane Klaus Berger: „Ei ole olemas keeltega rääkimise traditsiooni, mis kasvõi poolenisti lüngatult ulatuks Uuest Testamendist meie ajani. II sajandi pKr ja ameerika sektide vahel, mis keeltega rääkimise XIX sajandil taasavastasid, haigutab suur lünk. Seepärast oleme meie oma kujutlustes keeltega rääkimisest peamiselt ameerika liikumistest mõjutatud”, väidab Berger. Samaaegselt kerkinud muudatus akadeemilises uurimises (vt ülal) oli paariliseks glossolaalia puhkemisele 1830.aastatel Suur-Britannias ja USA-s. „Ei ole sugugi kindel, kas uustestamentlikul keeltega rääkimisel üldse midagi muud kui nimetus on ühist uusaegse nähtusega.” Selles avaldub keeltega rääkimine formuleeritud kõnest üleminekul mitteverbaalsesse kõnesse. „Siis tekivad kontrollimatud häälikud, mida igaüks enda jaoks väljendab. Erinevalt Korintosest on tänapäevane keeltega rääkimine enamasti rühmanähtus.”^[55]

Orotodoksi kiriku poolt tulev kriitika on palju teravam, nähes keeltega rääkimises spirituaalset haigust ja seostades seda okultismiga, mis hakkas vohama ka alates XIX sajandist.^[56] „Tuleb hoiduda ka ülemäärase meeleliigutuse, iseäranis ekstaatiliste seisundite eest, sest ainult pikk vaimulik kogemus õpetab eraldama tõelist, Pühast Vaimust antud palvehurma ekslikust, kurjade vaimude antust, või lihtsalt inimlikust vaimustusest. Seepärast kõnelevadki palves kogenud pühad isad vaimuliku võlu ehk eksituse ohtudest. Kui aga süda soojeneb ja palve ajal tulevad pisarad silmi, ei pea seda siiski pidama koheselt liialduseks või millekski erakordseks: see tuleb iseenesestki, kui me keskendume palvesõnadele, mis on sündinud kogenud palvetajate käe läbi Püha Vaimu mõjutusel. Üleüldse on keskendumine, mitte ülevoolavad tunded, õigeusu palepärimuse tunnuseks.”^[57]

Sarnast vaadet leidub ka konservatiivses protestantluses. Nagu ütleb Roger Liebi: „Millisest allikast võib pärineda glossolaalia kristlikus miljöös? Küsimuse alla tulevad erinevad võimalused: (a) Tegemist võib olla eneseprodutseeritud lalisemise või pomisemisega. (b) Glossolaalia võib tekkida lähtudes teatavatest hingelistest seisunditest. See on psühhiaatriale tuntud nähtus, mis on väga hästi selgitatav näiteks hingelise ülepinge põhjal. (c) Keeltega rääkimine võib olla ka deemonlikku algupära.”^[58] Seega ei ole tundmatute häälikute esitamine iseendast veel mingi märk jumalikkuse kohta.

Lähtudes traditsioonilisest vaatest, et „piibelliku keeltes rääkimise puhul võisid inimesed ilma eelneva õppeprotsessita vallata neile senitundmatuid keeli”, jõuab Liebi järeldusele: „Piibellik keeltes rääkimine on põhimõtteliselt midagi muud kui tänapäeval nelipühi-karismaatilistes liikumistes praktiseeritav keeltega rääkimine. Praegune keeltega rääkimine on Piiblis tunnistatud apostliteaja keelteime ebaõnnestunud koopiakatse. Keeltega rääkimine, mille juures pole kohta teadlikul arusaamisel ja mõistus välja lülitatakse, on paljudes mittekristlikes usundites ja okultismis harrastatav praksis. Kristluses ei tohiks seda õigupoolest üldse taotleda”, kuid seda teatud gruppides just taotletakse.^[59]

Kõik käsitlused tunnistavad, et on olemas erinevaid glossolaaliaid vähemalt religiooniloolises mõttes. „Keeltega rääkimist tuleb spiritistlikes ringides sageli esile. See oli hästi tuntud vana-aja paganlikes religioonides, nii nagu seda esineb ka tänapäeva asiaatlikes religioonides ning Aafrika ja Ladina-Ameerika animistlikes usundites. Keeltega rääkimine iseenesest ei paku mingit garantiid selle kohta, et see oleks Jumala põhjustatud”, kirjutab Ralph Shallis. Isegi kui kõrvale jätta, et „deemonid võivad sama nähtust tekitada”, on täheldatud, „et selline kõne pärineb inimesest endast või kui soovitakse – tema alateadvusest.”^[60] Kogu sellele nähtusele antakse aga täiesti erinevaid tõlgendusi.

Ka nelipühiliikumises ollakse teadlik, et on olemas erinevat glossolaaliat – sest kui on olemas diferentne vaimuvaldkond, kus inglite kõrval tuleb arvestada ka langenud inglitega, nii nagu ka inimliku eneseproduktsiooniga, siis püütakse ka valvsad olla. Nii nagu Jeesus väidab, et Peetruse mõtted on saatanlikult mõjutatud (Mt 16:23), hindab ka Jaakobus puhtalt inimlikku tarkust: „See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik” (Jk 3:15). „Ärge andke maad kuradile” (Ef 4:27), kirjutab Paulus „pühadele, kes on Efesoses, ja usklikele Kristuses Jeesuses” (Ef 1:1). Saatana tunnusena on nähtud uhkust, mistõttu apostel hoiatab ka koloslasi sellise inimtüübi eest, kes enda arvates on näinud ilmutusi ja „kes selle üle, mis ta on näinud, asjata oma lihalikus mõistuses hoopleb” (Kl 2:18). On küllalt näiteid, kuidas kurja lõksu on langenud kristlasedki, uskudes ilusaid ilmutusi.

Kokkuvõttes võib täheldada glossolaalia ja imeliste tunnustähtede kohta järgmist.

Esiteks on keeltega rääkimise üldine fakt kahtlane oma ebamäärasuse ja ebakindluse tõttu. „Moodsa glossolaalia üks kõige rahutumaks tegevaid aspekte on tõsiasi, et selle ehtsus ei ole kontrollitav”, väidab Ralph Shallis.^[61] Kas on tegemist enesest projitseeritud mütoloogiaga, kurjade vaimude mõjuga või ingellike ilmutustega? Sageli esitatakse kaasaegse glossolaalia lainet tunnusmärgina suure vaimse ärkamise kohta. „Kuid üks teine lärm tungib minu kõrvu. Rahvaste lärmakas karjumine, kes üha enam evangeeliumi sõnumit kõrvale heidavad. Vali karjumine, mis tõuseb taevani. Peaaegu ülemaailmse ebakõlbelisuse läppunud hais. Arrogantne ateism seguneb kõigi okultsete sündsusetuste viirukiga. On olemas veelgi halvemat! Niinimetatud piiblikristlased, kes ei märka seejuures midagi halba, et seista täielikus osaduses nendega, kes vaidlustavad Jumala sõna põhitõdesid.”^[62] Tähelepanuväärselt kerkisid ühel ajal XIX sajandi alguses nii moodne glossolaalia kui ka piiblikriitika – ja ehkki nad vastanduvad, on neis mõlemas midagi kontrollimatut uut.

Teiseks tuleb arvestada, et apostel Paulus, kes ise rääkis privaatselt teistest rohkem keeltega, eelistas avalikult rääkida pigem viis sõna mõistusega kui kümme tuhat keeltega (1Kr 14:18j). Ta ei näidanud mingit indu, vaid oli üksnes leplik, kui Korintose entusiastid soovisid ikkagi koguduses praktiseerida glossolaaliat (1Kr 14:26jj). „Sest Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu on kõigis [!] pühade kogudustes”, lisab ta: „Ärge keelake keelterääkimist; aga kõik sündigu viisakalt ja korra järgi” (1Kr 14:33,39j). Vaimuandeid tuleb taotleda, keeltes rääkimist aga ainult mitte keelata! Pauluse õpetusi ei järgi need, kes on teinud keeltega rääkimise oma spetsiaalasjaks. „Eriti häirib mind tänapäevase glossolaalia juures, et sellele kusagilt Piiblist ei ole leida eeskuju”, selgitab Shallis. „Pole ühtki kohta, mis mulle ütleks, et see oleks vajalik. Pole vähimatki manitsust, et peaks keeltes rääkima.” Praegune glossolaalia on pigem „inimlikku ja isegi lihalikku päritolu.”^[63]

Kolmandaks on hoiatatud glossolaaliaga seotud enesedemonstratsiooni eest. Et seda armuandi väärtustatakse, siis muutub see – ehkki seda ei peeta enamasti ainsaks pöördumise tunnuseks – n-ö vagaduse standardiks, mida soovitakse saavutada, et olla tasemel. Selline ennastupitav hoiak laieneb kogu imedeiha valdkonnale, olgu kristluses või väljaspool. „Kui me Kristuse imesid võrdleme inimeste [leiutatud] religioonide ja okultsete ringide omadega, siis hakkab silma erinevus. Viimased on sageli "kasutud" ja vahel isegi naeruväärsed”, ütleb Shallis.^[64] Eeldatakse, et imesid saab esile kutsuda. Kogu tegevus muutub välispidiselt vaadates otsekui meelelahutuseks avalikul püünel. Selle kõigega kaasneb enesedemonstratsioon, ükskõik kas sellest teadlik ollakse või mitte. Jeesus sooritas oma imetegusid vaikselt: üksnes nende tohutu realiteet kutsus kokku rahvahulki. Neid ei tehtud „asjatult” ega meelelahutuseks, vaid Jumala suurte tegude kinnituseks ja meeleparanduseks.

See kõik aga ei tähenda, et tuleks eitada tõelist glossolaaliat, väites et see lõppes piiblikaanoni tekkimisega (vt ülal). „Minu arvates on liiga lihtne väita, et keelteandi enam ei ole”, kinnitab isegi pseudonähtuste suhtes kriitiline Ralph Shallis. „Isegi kui ehtsat keelteandi tänapäeval väga harva ilmneb, siis pole see põhjus Püha Vaimu takistada seda kasutamast, millal iganes ta seda vajalikuks peab”, ütleb ta.^[65] „Mina isiklikult usun, et Püha Vaim tunneb ehtsat keeltes rääkimist, mis on jumalikku päritolu.”^[66] Sama uskus ka Martin Luther, kui ta väitis Jeesuse misjonikäsuga kaasnevate tunnustähtede puhul (Mk 16:17j), et kus see on vajalik, seal võivad ka praegu sellised imed toimuda (tervendamised, eksortsism jt). See oli eriti vajalik apostlite ajal, kui ei olnud veel kõikjale ulatuvat kirikut, kus sõna ja sakramendi läbi toimuvad imed. „Keegi aga ei tohi söandada neid teha, kui ei ole vajadust või ei nõua seda häda. Sest ka jüngrid ei teinud neid kogu aeg, vaid ainult selleks, et Jumala sõna tunnistada” (Mt 10:8 Lk 10:19j Ap 3:7j 28:3jj). Luther ei välista keeltega rääkimise andi, kuid „et ma uute keeltega peaksin praegu rääkima, see ei ole hädavajalik.”^[67]

Ka Paulust on mõistetud ja loobutud avalikust glossolaaliast kuni eelmise sajandini. Keeltes rääkimise kaudu ilmutatav tunnetusfunktsioon suubus koos muude ekstaatiliste nähtustega kristlikkusse müstikasse (ja taandus nii rohkem privaatvaldkonda), kus aegajalt esilekerkivaid keelteimesid ja -anomaaliaid hakati nimetama teisiti või ei mainitud neid üldse. Nii kirjeldab näiteks Hildegard Bingenist, kuidas Jumal puudutab tema „väikest eluaset, nii et see näeb imeasju ja loob senitundmatuid kirjatähti ning laseb kõlada senitundmatul keelel. Ja sellele on öeldud: asju, mida sa taevases keeles kõneldavat kuuled, ära esita inimestele harjumuspärases kõnes, sest nii pole nad sulle antud.”^[68] Pole täpselt selge, millele ta osutab, kirjeldades oma isiklikku kogemust. Ekstaasis on muidki ilminguid, millele tähelepanu pöörata ning seda tehti ulatuslikumal määral. Kõikvõimalikud muud imed on tõmmanud sajandite jooksul kristlaste tähelepanu palju rohkem kui glossolaalia.

Meie ülemäära ilmalikustuval ajastul, kus kirikut privaatvaldkonda tõrjutakse, on tärganud taas kunagised misjonivormid ja vajadus nende järele. Nii võib ka arvestada keeltes rääkimise ja imetähtede tõusuga kristlaskonnas, vastavalt Jeesuse ettekuulutusele misjoni kohta (vt ülal). Vaimuanded ja karismaatilised teod on alati olnud veenjateks kristlikku usku pöördumisel.^[69] Kuid glossolaalia on mõjuka tundemärgina ligitõmbav ka juba olemasolevatele kristlastele, kellele on tähtis, et vaimuelu ei tarduks, vaid elavneks. Ja õigusega! Nagu kirjutab Daniel Heinrich Matson vaimuandide ja vägevate tegude kohta esimestel kristlikel sajanditel, kus need olid „endastmõistetavad ja üldised”, nii kehtib ka tänapäeval: „Kui need hiljem hakkasid harvenema, siis see paljudele tundus ebaloomulikuna ja nad nägid selles tagasiminekut, hädaohtu.”^[70] Ka meil tuleb ohtu näha seal, kus imesid eitatakse, ja rõõmu tunda koos nendega, kes on õppinud Jumala imelist sekkumist märkama ka tänapäeval, toimugu see siis tervendamiste, keeltes rääkimise või lihtsalt usuletuleku kaudu.

Käesolev artikkel on esitatud lisana ka allakirjutanu raamatus „Paulus. Rahvaste apostel ja meie tänapäeval” (Tartu 2018: Johannes Esto Ühing), mille esitlus toimub 8. novembril 2018. aastal kell 13 Tallinna Jaani kirikus.

Päisefotol: dr Arne Hiob (V. Vihuri)

Kasutatud kirjandus

Baumert, Norbert 1995. Glossolalie. III Spirituell. – Lexikon für Theologie und Kirche. Band IV. 3.Aufl. Hrsg.v. Walter Kasper. Freiburg: Herder. S. 755-756.

Ben-Chorin, Schalom 1992. Paulus. Der Völkerapostel in jüdischer Sicht. München: Deutscher Taschenbuch Verlag.

Berger, Klaus 2012. Kommentar zum Neuen Testament. Gütersloh: Gütersloher Verlagshaus.

Bingeni Hildegard, Valik kirju. Koostanud, ladina keelest tõlkinud ja sissejuhatusega varustanud Riina Ruut. Tallinn 2017: TLÜ kirjastus.

Bousset, Wilhelm 1917. Der erste Brief an die Korinther. – Schriften des Neuen Testaments. Hrsg. v. Wilhelm Bousset und Wilhelm Heitmüller. Band II. 3.Aufl. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Conzelmann, Hans 1981. Der erste Brief an die Korinther. 2.Aufl. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Crowder, John 2009. Imetegijad, usupuhastajad ja uusmüstikud. Tallinn: Charismata.

Fragen und Antworten zur Vereinigung von Menschen, die vom Okkultismus herkommen, mit der Orthodoxen Kirche, zusammengestellt nach der Form der katechetischen Gespräche 2010.

Heiler, Friedrich 1979. Erscheinungsformen und Wesen der Religion. Stuttgart: W. Kohlhammer.

Hiob, Arne 2008. Kas Paulus oli müstik? Küsimus kristluse ja müstika suhtest. – Akadeemia, nr 8: lk 1748-1789.

Hiob, Arne 2011. Religioon minevikus ja tänapäeval. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Hiob, Arne 2017. Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Kolm sissevaadet luterlusse üldiselt ja isiklikult. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Kremer, Jacob 1995. Glossolalie. I. Religionsgeschichtlich. II. Biblisch. – Lexikon für Theologie und Kirche. Band IV. 3.Aufl. Hrsg.v. Walter Kasper. Freiburg: Herder. S. 756-757.

Lang, Friedrich 1994. Die Briefe an die Korinther. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Liebi, Roger 2006. Sprachenreden oder Zungenreden. Bielefeld: Christliche Literatur-Verbreitung.

MacArthur, John 2004. Studienbibel. 3.Aufl. Bielefeld: Christliche Literatur-Verbreitung.

Marshall, Ian Howard 2011. Apostlite teod. Tallinn: Logos.

Matson, Daniel Heinrich 1938. Algkristlased. Tallinn: Immaanueli Evangeeliumi-Kristlaste Vabausuühingu Kirjastus.

Meyer, Heinrich August Wilhelm 1861. Kritisch-exegetisches Handbuch über den ersten Brief an die Korinther. 4.Aufl. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Morris, Leon 2008. Pauluse esimene kiri korintlastele. Tallinn: Logos.

Rienecker, Fritz / Maier, Gerhard 2011. Suur piiblileksikon. Tallinn: Logos.

Shallis, Ralph 1987. Zungenreden aus biblischer Sicht. Bielefeld: Christliche Literatur-Verbreitung.

Simar, Theophil 1864. Die Theologie des heiligen Paulus. Übersichtlich dargestellt. Freiburg in Breisgau: Herder´sche Verlagshandlung.

Stendahl, Krister 1978. Der Jude Paulus und wir Heiden. Anfragen an das abendländische Christentum. München: Chr. Kaiser Verlag.

Tholuck, August 1839. Über die Wunder der katholischen Kirche und insbesondere über das Verhältniss dieser und der biblischen Wunder zu den Erscheinungen des Magnetismus und Somnambulismus. – Vermischte Schriften grösstentheils apologetischen Inhalts. Erster Theil. Hamburg: bei Friedrich Perthes. S. 28-148.

Witetschek, Stephan 2011. Zungenrede / Glossolalie. – Das wissenschaftliche Bibelportal der Deutschen Bibelgesellschaft. Bibellexikon: vt siit.

Õigeusu palveraamat 2007. Tallinn: EAÕK Kirjastus.

[1] Johannes Chrysostomos, Homiiliad esimese kirja üle korintlastele 35,1.

[2] Eusebios, Kiriku ajalugu III, 39.

[3] Apostellikud konstitutsioonid ja kaanonid VIII,1.

[4] Stendahl 1978: 128.

[5] Stendahl 1978: 127.

[6] Shallis 1987: 29.

[7] Simar 1864: 214.

[8] Johannes Chrysostomos, Homiiliad esimese kirja üle korintlastele 35,1.

[9] Rienecker / Maier 2011: 295.

[10] Marshall 2011: 67.