Kui küsida, mis teeb katoliikluse kõrvalistele inimestele kummaliseks või isegi naeruväärseks, siis meenuvad kindlasti reliikviad ehk pühakusäilmed: ebausklik rahvas kummardab keskaegseid masstoodanguna valminud esemeid, mis väidetakse olevat seotud Jeesuse või teiste pühade inimestega.
See ettekujutus katoliiklusest on sügavalt juurdunud protestantlikku arusaama. Reformaatorite reliikvia-vagaduse vastane kriitika oli paljudel puhkudel õigustatud. Hiliskeskajal toodeti “reliikviaid” nii usinalt, et see teeb mõned nähtused meie jaoks päris naljakaks:
Näiteks Wittenbergi reliikviate kollektsioonis oli ühtekokku 19 000 eset, mida imetlenud hing vabastati puhastustulest tervelt 127 799 aastaks. Tuntuimad pühakusäilmed olid tükk Moosese põlevast põõsast, Neitsi Maarja juuksesalk ning piim Neitsi Maarja rinnast. Wittenbergi linn sai olulist tulu kohale tulnud palveränduritest, kes puhastustulest vabanemise lootuses tulid reliikviate kollektsiooni imetlema. Kirikul puudus kontroll toimuva üle ning hiliskeskaja reliikviakollektsioone rikastasid üsna fantastilised leiud. Kõige äärmuslikumad olid muuhulgas kaks Püha Vaimu sulge ja muna, tükk lipust (koos Kuradi enese habemekarvadega), millega Kristus kuulutas põrgu võidetuks, pool peaingel Gabrieli tiivast, Jeeriko müürid purustanud sõjakisa (Jos 6:20) ning pool kilo tuult, mis Hoorebi mäel puhus Eelija peale (1Kn 19:11). (Vainio 2008, 34)
Ehkki katoliikliku reliikviavagaduse puhul on küllaga põhjust kriitikaks, ei ole põhjust seda täiesti hukka mõista ega ka arvata, et kõik kiriku austatavad reliikviad oleksid võltsingud. Kohati on reliikviatevastane kriitikagi üle paisutatud ja liialdav. Käesolevas artiklis vaatlen mõnda Kristusega seotud reliikviat, mida kirikus jätkuvalt austatakse ning mis vastupidiselt esmamuljele võivad olla vägagi ehtsad.
Ehtsad Kristuse reliikviad?
Üks tüüpiline näide, mis keskaegsetest reliikviavõltsingutest rääkides meenub, on Jeesuse rist. Katoliikliku reliikviakultusega võidelnud Jean Calvini (1509–1564) arvates võis kirikus austatud “ehtsa risti” tükke kokku korjata terve laevatäie.
Seepärast üllatusin, kui lugesin Torino surilinast kirjutatud Juha Hiltuneni raamatut Jeesuse foto? Torino surilina teaduse, ajaloo ja Uue Testamendi valguses (Valokuva Jeesuksesta? Torinon käärinliina tieteen, historian ja Uuden testamentin valossa, Kirjapaja 2009, lk 435) – ning mille hilisemate kordustrükkide pealkirjades ei ole enam küsimärki –, milles autor kaitseb Jeesuse reliikviate ehtsust. [Eesti keeles on Torino surilina kohta ilmunud raamat Frank C. Tribbe Kas Jeesuse portree? Torino surilina teaduse ja ajaloos, Olion 2008 – toim.] Varem ei olnud mulle isegi pähe tulnud, et taolised keskaegsete reliikviate musternäidised oleksid kuidagi ehtsad, mispärast ei olnud ma sellesse teemasse põhjalikumalt süvenenud.
Vastukaaluks Hiltunenile tutvusin ka tuntud Ameerika skeptiku Joe Nickelli raamatuga Relics of the Christ (The University Press of Kentucky 2007, lk 215), milles kõik Jeesusega seotud reliikviad alates ehtsast ristist kuni Torino surilinani tunnistati võltsinguteks.
Ehkki Nickellil olid mõned head argumendid, kerkib tema kriitikas kohati varjamatu soov tembeldada kõik kõnealused reliikviad võltsinguteks, mis mõneti õõnestab tema järelduste usutavust. Tõe huvides tuleb märkida ka seda, et Hiltuneni tekstist kumab teisal risti vastupidine hoiak.
Ehtne rist
Aga tulen tagasi ehtsa risti juurde. Keiser Konstantinus I Suure (272–337) ema Helena (u 250 – u 330) reisis aastal 336 Jeruusalemma, kust ta pärimuse järgi leidis risti, millele Jeesus oli löödud, tegi selle tükkideks ning saatis neid tükke erinevatele inimestele. Kaisarea Eusebios (u 265–340) jutustab Helena reisist Jeruusalemma, aga jutustus tema leiust on hilisem ning esineb esmakordselt Milaano piiskop Ambrosiusel (u. 340–397). Hilisem ja detailsem kirjeldus toimunust leidub munk Rufinusel (u 340–410) 5. sajandi alguses. Nendes jutustustes on rohkelt legendilaadseid jooni nagu imed ja ilmutused, mida Nickell peab selgeks märgiks sellest, et ehtsa risti leidmine on pelgalt vaga legend, millel puudub igasugune ajalooline alus. (Nickell 2007, lk 80–82)
Ometigi ei tähenda imede kirjelduse sisaldumine jutustuses automaatselt, et see ei oleks tõsi või et sellel puudub ajalooline alus. Siiski kaasneb jutustusega probleem, et Eusebiose kirjeldus Helena Jeruusalemma-reisist ei nimeta ehtsa risti leidmist, millest räägivad alles hilisemad allikad. Kas jutustust risti leidmisest võiks seega põhjendatult pidada vagalooks, millele Helena reis pakub lihtsalt ajaloolist raamistust?
Hiltunen selgitab Eusebiose vaikimist kirikupoliitikaga: nii olulise reliikvia nagu ehtsa risti leidmine Jeruusalemmast oleks õõnestanud tema enda, Kaisarea koguduse positsiooni, mille pärast Eusebios sellest ka vaikib. Hiltunen viitab ka sellele, et mujal esinevad teated ehtsast ristist pole hilisemad kui paarkümmend aastat ning et mõned palverändurid isegi rääkisid, et nad nägid seda Jeruusalemmas aukohal (Hiltunen 2009, lk 175–176).
Hiltunen räägib ka huvitavast detailist seoses eespool nimetatud Calvini väitega ehtsa risti tükkidena austatud puutükkide tohutust määrast: 19. sajandi teisel poolel seda uurinud Rohault de Fleury (1801–1875) kaardistas kõik tuntud ehtsa risti tükkidena austatud reliikviad ning leidis, et need on mahult vaid kolmandik sellest puidust, mida ta arvas Jeesuse-aegse risti jaoks vaja minevat (u 3,5 x 2 m, 75 kg) (Hiltunen 2007, lk 177).
Ehkki miski siinöeldust loomulikult ei tõesta väidetava Kristuse risti tükkide ehtsust, üllatas mind juba seegi, et nende reliikviate ehtsuse üle peetakse teaduslikku debatti. Tegemist ei ole taolise keskaegse reliikvia karikatuuriga nagu Neitsi Maarja rinnapiim või Püha Vaimu sulg.
Titulus
Jutustuse järgi leidis Helena Jeruusalemmast mitte ainult ehtsa Kristuse risti, vaid muuhulgas ka tema titulus’e ehk tahvli, millele kirjutati Jeesuse surmamõistmise põhjus ning mis asetati ristile Tema pea kohale. Evangeeliumidest kirjutab sellest ristist kõige detailsemalt Johannese evangeelium, mille järgi:
Aga Pilaatus kirjutas ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud: „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.” Seda silti luges palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna lähedal, ning silt oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles. Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilaatusele: „Ära kirjuta „Juutide kuningas”, vaid „Tema ütles: Olen juutide kuningas.”” Pilaatus vastas: „Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud.” (Jh 19:19–22)
Jutustuse järgi jagas Helena tahvli kolmeks osaks, millest ühte hoitakse Roomas Santa Croce di Gerusalemme kabelis. See osa pakub huvi, kuna selle tekst erineb evangeeliumides kirjeldatud tekstist. Pealegi on selle kirjutaja kirjutanud kreeka- ja ladinakeelsed tekstid paremalt vasakule, nagu kirjutatakse heebrea ja aramea keelt ning kohati vahetanud omavahel ladina ja kreeka tähti.
Hiltuneni ja teiste reliikviate ehtsust kaitsvate teadlaste arvates tunnistavad need vead kindlalt reliikvia ehtsusest. Kui tegemist oleks keskaegse võltsinguga, oleks selle tegija ilmselt kopeerinud Johannese evangeeliumis olevat teksti, et tõestada oma kaasaegsetele Jeesuse tituluse ehtsust ja algupärasust (Hiltunen 2009, 180–181). Nickelli järgi on aga tegemist surnute psühhoanalüüsiga: tema arvates me lihtsalt ei või teada, mida minevikus elanud võltsija on mõelnud (Nickell 2007, 89).
Mida tahes ka võltsija ka mõtles, peab Nickell tituluse kirjavigu pigem märgiks reliikvia ebaehtsusest. Ta juhib tähelepanu asjaolule, et meie ajani ei ole säilinud näidet sarnasest erilisest kirjutamise veast, kus kreeka või ladina keelt oleks kirjutatud paremalt vasakule. Ning seegi, et kreekakeelse teksti Z-täht ei ole kirjutatud valepidi, nagu teised tähed, viitab tema arvates sellele, et võltsija ei tundnud antiigi keeli (Nickell 2007, lk 89–90).
Mulle tundub tõepärasena titulus’e ehtsuse kaitsjate argument: ehkki me ei saa kindlalt väita, mida minevikus elanud inimene on mõelnud, võib pidada eluliselt usutavaks, et ajal, mil Piibli jutustuste ajaloolisse täpsusse on suhtutud tohutu usaldusega, oleks võltsija vaevalt teinud Piiblist erineva teksti. Pealegi ei tähenda kirjutamise vea erilisus või kreekakeelse teksti kirjavead tingimata seda, et selle oleks põhjustanud keskaegse võltsija puudulikud teadmised antiigi keeltest. Samahästi võib tegemist olla tavalise, kreeka ja ladina keelt halvasti osanud juudi kirjutajaga, kes tegi rutakalt tema jaoks väheolulist tööd, nagu arvab Hiltunen (Hiltunen 2009, 181).
Kõige olulisem reliikvia ehtsuse vastu kõnelev argument on 2002. aastal puutükile tehtud süsinikdateerimine, mille järgi reliikvia pärineb ajavahemikust 980–1146. Hiltunen aga vaidlustab selle järelduse tuginedes reliikvia ehtsust toetavatele argumentidele: “Taas tuleb küsida, kas see tulemus on valiidne, kui kumulatiivne muu tõestusmaterjal viitab ehtsusele? Samamoodi on juhtunud viimastel aastatel Torino surilinaga.” (Hiltunen 2009, lk 180)
Ehkki reliikvia ehtsust toetavad olulised argumendid, esitab süsinikdateerimine kahtlemata usaldusväärse vastuväite. Juba ongi väidetud, et Roomas olev titulus on keskaegne koopia algupärasest eksemplarist, mis mingil põhjusel pole meie ajani säilinud (Hiltunen 2009, lk 180). Taoline teooria tundub mulle üsna usutav. Isegi kui meie ajani säilinud titulus ei olegi seesama, mis kinnitati meie pattude pärast kannatava Kristuse pea kohale, avab see huvitava perspektiivi ristilöömise ajaloolisse tegelikkusse.
Reliikviate väärtus
Kõige lähemale Kristuse surmale ja ülestõusmisele viib meid Torino surilina, mis on ülekaalukalt kõige veenvam ja huviäratavam reliikvia kogu kristlaskonnas. Erinevalt eespool nimetatud reliikviatest on see ka väga tuntud. Käesolevas lühikeses artiklis oleks võimatu nimetada kõike olulist, mis sellega seotud. Reliikviast huvitatul tasub põhjalikumalt süveneda Hiltuneni raamatusse.
Surilina ehtsusele viitavad arvukad seigad: kangal olevaid verejälgi ei ole maalitud, kanga seest on leitud õietolmu, mis pärineb meie ajaarvamise alguse Palestiinast, surilinal oleva kolmemõõtmelise pildi tegemine oleks eeldanud tehnilist võimekust ning üksikasjalikke teadmisi anatoomiast ja Jeesuse kaasajast, mida keskaegsel võltsijal poleks saanud kuidagi olla jne.
Torino surilina on huvitav ka sellepärast, et sellelt me tõesti näeme, milline meie Lunastaja välja näeb. Veel enamgi: lisaks on see pilt moodustunud energia vallandumises, mille on põhjustanud nähtus, mida me nimetame ülestõusmiseks!
Just selles on minu arvates reliikviate väärtus. Need osutavad käegakatsutavalt, et meie usu objekt on tõesti elanud konkreetses ajaloolises reaalsuses. Jumal päästis meid mitte vaimolendina, vaid inimesena, kes on tegelikult elanud, risti löödud ja üles tõusnud.
Ristiusk rajaneb mitte abstraktsele usulis-filosoofilistele printsiipidele, vaid ajaloolistele sündmustele. Sellepärast saab neist sündmustest jääda ka säilmeid, pühakusäilmeid ehk reliikviaid.
Tõlkinud Illimar Toomet
Kirjandus
Juha Hiltunen, Valokuva Jeesuksesta? Torinon käärinliina tieteen, historian ja Uuden testamentin valossa. Helsinki: Kirjapaja, 2009.
Joe Nickell, Relics of the Christ. Lexington: The University Press of Kentucky, 2007.
Olli-Pekka Vainio, Luther. Helsinki: WSOY, 2008.
