Soome katoliku preester Oskari Juurikkala vaatleb kriitiliselt luterlust ja selle teoloogilist arusaama preestriametist oikumeenilise dialoogi kontekstis.
Kirjutan käesolevat artiklit keset kristlaste ühtsuse palvenädalat, mida peetakse igal aastal 18.–25. jaanuaril. Käesoleval aastal on nädala teemaks “Õigust ja ainult õigust pead sa püüdlema”. Selles vaimus tahaksin otsekoheselt kommenteerida olulist oikumeenilist seminari, mis toimus Helsingis 9. jaanuaril.
Arutelu objektiks oli enam kui aasta tagasi üllitatud luterlaste ja katoliiklaste dialoogidokument Kasvav osadus: Kuulutus kirikust, euharistiast ja ametist. Kohal olid pea kõik luterliku kiriku piiskopid ning kõnelejate ja osalejate seas oli hulk kiriku oikumeenilise dialoogi suurmehi ja eksperte. Katoliku kirikut esindasid piiskopkonna üldvikaar, omal ajal Peetruse primaadi üle väidelnud Raimo Goyarrola ning kiriku apostellikkusest ning apostlikust suktsessioonist väidelnud teoloogiadoktor Tri Nguyen. [Teadaolevalt viibis Soome katoliku piiskop Teemu Sippo pikemaaegsel haiglaravil – toim.]
Kirjutasin dialoogi raportist kohe pärast selle ilmumist (vt siit) ning jälgisin huviga ka seminari, mille mitmed sõnavõtud äratasid mõtteid ja ärgitasid keskustelu. Eriti meeldejääv oli Miikka Ruokaneni ettekanne, milles ta kiitis taevani katoliiklase Brant Pitre raamatut Jesus and the Jewish Roots of the Eucharist (2016). Ka luterlik piiskop Jari Jolkkonen esitas teoloogiliselt olulise analüüsi pealkirjaga “Sammud armulauda puudutavate anateemide tühistamise poole?” (selle põhilised seisukohad on avaldatud selles leheartiklis, ehkki Jolkkoneni ettekanne tervikuna oli hoopis parem).
Päeva parim ettekanne oli siiski isa Raimo Goyarrola julge kõne, milles ta terakese huumoriga julgustas luterlikke vendi ja õdesid astuma uusi samme ning olema valmis otsima katoliku kirikuga täielikku osadust, ehkki see tähendaks, et Soome tulevikus poleks enam luterlasi. Emotsionaalse kõne taustal oli kogemus sellest, et Soome situatsioon on eriline ning me ei peaks takerduma nt sakslaste taha.
Järgnevalt toon arutelude põhjalt esile kolm oikumeenia ülesannet. Need on (1) üksmeelsuse illusioon, (2) usutunnistuskirjade paradoks ning (3) preesterluse teoloogia.
Üksmeelsuse illusioon?
Seminari suurimaks rikkuseks oli mitmekülgne ja kvaliteetne kõigile avatud arutelu. See tõi ka esile, kui suured takistused ühtsuse teel jätkuvalt on. Kohe sai selgeks, kui kaugel on luterlased mujal – ning see, kui kaugel on isegi paljud Soome luterlased. Dialoogiraport peegeldab erakordselt katoliiklusemeelset luterlust, mida esindavad teiste seas piiskopid Simo Peura ja Jolkkonen ning eksperdid Tomi Karttunen ja Ilmari Karimies. Kui aga arutelus said sõna teised piiskopid (sh Eero Huovinen), oli raske hoiduda muljest, et arutatava dokumendi we agree-ütlused on enamasti eksitavad. Isegi armulauaõpetuses olid piiskoppide seisukohad nii erinevad, et raporti optimistlikud tulemused kahvatusid reaalluterluse ebamäärase tegelikkuse ees.
Luterlik õpetusameti-teoloogia: paradokside paradoks
Teine oluline küsimus, mis mind puudutas, seostus õpetusametiga. Oma kõnes (avatud arutelu ajal) nimetasin, et meil tuleks avatumalt ja ausamalt arutleda õpetuse kujunemise probleemist (õndsa John Henry Newmani eeskujul). On vaja dünaamilist õpetusameti teoloogiat, milles osatakse eristada õpetusameti eri organeid ja tasandeid ning seda, mis on püsiv ja mis mitte. Ilma taolise aruteluta ja teoloogiata on võimatu sisulisi samme astuda. Jäämegi vaid kahest kaevikust teineteist vaatlema ning arutlema kui suured või väikesed ikka need meid lahutavad asjad ikka on.
Vestluse jätkudes kerkis see probleem üha jõulisemalt. Erinevatest sõnavõttudest ilmnes, et praktiliselt tundub luterlus jagunevat kahte leeri: neil puudub õpetusamet sootuks ehk kogu nende näiline konfessioon ongi alaliselt vabalt triivimas (seda esindab see “liberaalne” protestantism, mida esindab de facto ka lõviosa Soome luterlastest, või koosneb selle ainuke otsustav ja autoritatiivne õpetusamet 16. sajandil kirjutatud usutunnistuskirjadest, millele tugines näiteks Jolkkonen.
Aga paradoksaalselt on viimane variant täpsemalt vaadeldes esimesest isegi absurdsem. Teoloogiliselt esindab see teatud ilmutusteoloogilist deus ex machina’t, mis tõsiselt võetuna läheneb islami õpetusele Koraani jumalikkusest. (Muide, sarnasus on üllatavalt suur: see ei piirdu sellega, et mõlema puhul on tegemist iseseisva inspiratsiooniõpetusega, ilma seda mingil moel toetava hermeneutilise kontekstita; pealegi on mõlema taustal viimselt samasugune soov luua “oma” püha raamat või õpetusameti dokument, kuna ka konkurentidel on selline olemas, Koraani puhul siis kristlaste ja juutide Piibel.)
Teisisõnu: takerdumist luterlikesse usutunnistuskirjadesse võib mõista küll puhtalt pragmaatilise lahendusena teatud ajaloolises kontekstis, milles püüti hoida kinni millestki, ükskõik millest, kui reform on läinud üle käte ning järelkajana praktiseeriti (Seppo A. Teinoneni sõnadega) “iseseisvat kirikuformeerimist”, hoides ühe käega kinni Piiblist ning teisega kuningarüü hõlmast.
Aga kui tõsiselt võetava oikumeenilise dialoogi vältimatuks eelduseks on vastuvaidlematu kuuletumine luterlikele usutunnistuskirjadele, siis on tegemist millegi muuga. See tähendab implitsiitset ja reflekteerimata õpetusameti teoloogiat, mille järgi (mõneti liialdades) Jumal inspireeris kunagi Pühad Kirjad ning juhatas algkiriku tunnistama need Jumala Sõnaks; siis hülgas Vaim kiriku sajanditeks, naastes siiski hetkeks areenile 16. sajandil ning inspireerides tülitsevat reformikampa kirjutama – vastupidiselt kogu tõenäosusele – teise kollektsiooni eksimatuid kirjutisi. Pärast seda imet tundub Jumal olevat jälle peitunud oma sõnulkirjeldamatusse Müsteeriumi, seekord ilmselt kuni viimsepäeva saabumiseni.
Kõige hullumeelsem selles luterluse implitsiitses õpetusameti teoloogias on see, et järjekindlalt seda kohaldades Piiblist – mis pidi reformijate järgi olema norma normans ehk kõiki teisi õpetuslikke norme määrav kõrgeim norm – ongi salamisi saanud norma normata ehk mingi muu faktori määratud norm, kuna tõlgendusprotsessi hierarhias on kõrgeimal astmel usutunnistuskirjad. Ja kui vaadata täpsemalt usutunnistuskirjade sisu, on keeruline vältida muljet, et tegu on eksimatusõpetusega, mis kogu oma ulatuslikkuses ja detailsuses läheb veel kaugemale, kui kõige räigem 19. sajandi ultramontanism.
Ma ei väida, et keegi luterlastest teadlikult seda teoloogiat esindaks. Aga niinimetatud luterliku ortodoksia ajast alates on luterlusse kuulunud dogmana see, et usutunnistuskirjad õpetavad õigesti, sest (quia) need õpetavad Piibli järgi; väide, et usutunnistuskirjad õpetavad õigesti siis, kui (quatenus) need õpetavad Piibli järgi, lükati eksiõpetusena tagasi. (Teemast täpsemalt vt nt Franz Pieperi (1852–1931) dogmaatikas, Püha Piibel: 15. Piibli autoriteet ja usutunnistus.)
Seega välistatakse võimalus, et usutunnistuskirjad võiksid sisaldada midagi valet. Fundamentaalteoloogia terminitega väljendudes tähendab see, et luterlusse kuulub õpetus usutunnistuskirjade eksimatusest. Loomulikult sellele enam nii palju apelleerita, aga see mõjutab luterlikku mõtlemist kaudselt.
Kui aga ortodoksse luterluse implitsiitne õpetusametiteoloogia rajaneb taolisele mõttekäigule, kas saab siis enam imestada, et valdav osa luterlastest on juba ammu loobunud mõlemast normist, st nii Piiblist kui usutunnistuskirjadest? Mis mõtet on neile tugineda, kui mõlemad ise tuginevad otsekui eimillelegi?
Vabandust, võibolla ma ei ole konstruktiivne. Ma hindan kõrgelt Jari Jolkkoneni. Pean tema analüüsi heaks ja kasulikuks, isegi kui pragmaatilistel põhjustel tuleb usutunnistuskirjadesse takerduda. Seminari aruteludes tuli esile ka see, et tema arvates on luterluses piiskoppidel jätkuvalt tõeline õpetusamet (kommentaarides tehti selle üle pigem nalja: et jah, piiskoppidel on küll õpetusamet, aga keegi ei kuula neid… Ja praktikas on ainukeseks õpetusametiks juba ammu ülikooliprofessorid.)
Ükskord tuleks suud puhtaks rääkida. Oikumeeniline dialoog peaks olema teoloogiline. See ei tohiks takerduda mingisse usutunnistuslikku malemängu, kus teeseldakse, et mõlema mängija nupud on samaväärsed ja sama tõsiselt võetavad.
Preesterluse teoloogia
Minu kolmas küsimus puudutab teist “suud puhtaks”-teemat, mis on preesterluse teoloogia. Nimelt on dialoogiraporti võibolla keskseim ja probleemseim teema ametiteoloogia. Sellest sõltub otseselt nii euharistia teoloogia kui küsimus “naispreesterlusest” ehk ameti ja preesterluse sooline dimensioon.
Ametiteoloogiast rääkides esitab ühisdokument “Kasvav osadus” olulist ja kvaliteetset teoloogilist arutelu, millesse tasub süveneda. Aga see ei ole piisav. Nagu ühes oma varasemas kirjutises märkisin, ei ole dokumendis tegelikult julgetud rääkida asjadest õige nimega. Seminari arutelu süütas küll lootusesädeme: võibolla oleks samm edasi just see, kui suudetaks täpsustada terminoloogiat ja mõista, et oleme sageli rääkinud üksteisest mööda. Pean silma seda, et on vaja varasemast rohkem eristada ametiteoloogiat ja preesterluse teoloogiat.
Luterlikust aspektist võib taoline eristamine tunduda kummaline; kas nende vahel saab üldse mingit vahet olla? Kui aga osatakse eristada, siis toimub see luterluses teisel viisil. Selgitan lühidalt.
Katoliiklikus kontekstis tähendab amet (ministerium) teenimisülesannet ja tiitlit; preesterlus (sacerdotium) tähendab toimimist Kristuse, kiriku Pea isikus (in persona Christi capitis), eelkõige teatud sakramente talitades. Selles mõttes on teenimisamet laiema tähendusega, mis ka katoliku traditsioonis ei ole otseselt piiratud meessooga (ehkki ajalooliselt on see praktikas mõnikord nii olnud); preesterluse sakramentaalsus ja sooline dimensioon taanduvad seevastu peamiselt just sellele in persona Christi-põhimõttele ning sellest lähtuvale preesterluse teoloogiale.
Luterlikus traditsioonis on taoline arusaam võõras. Sellel on mitmeid põhjusi, muuhulgas nii kaugele arenenud rõhuasetus kristlaste üldisele preesterlusele, et sellest eristuv sakramentaalne või teenimisameti preesterlus relativiseerub kergesti üldise preesterluse teatud vormiks.
Taoline viis asja väljendamiseks võib olla eksitav. Põhimõtteliselt kuulub luterlikku õpetusse arusaam, et sõna ja sakramendi amet rajaneb jumalikule seadmisele ning erineb selgelt üldisest preesterlusest. Mõned luterlased ütlevad isegi, et preester tegutseb Kristuse isikus, on Kristuse kuju suhtes kirikusse jne. Seega ei tulene amet üldisest preesterlusest. See aga ei tähenda, et ametikandjad oleksid kuigivõrdki rohkem preestrid (sacerdotes) kui ilmikud. Teoloogiliselt on kõik samavõrra preestrid.
Sellest tuleb selgelt esile, kui kirju on preesterluse terminoloogia vähemalt Soome luterluses. Põhimõtteliselt on sacerdotium omal moel olemas vaid üldises mõttes, aga amet (ministerium) on sellest eristuv. Seda ametit nimetatakse siiski “preesterluseks”, mis on arvatavasti jäänuk meie maa katoliiklikust ajaloost. Võibolla ongi luterlik mõtteviis sellisena teatud eikellegimaal katoliiklik-ortodoksse teoloogia ja puhtakujulise protestantismi vahel. Dotsent Timo Eskola ongi rõhutanud, et tegelikult ei peaks luterlikust traditsioonist lähtuvalt kasutama sõna “preester”, vaid peaks rääkima pastorist.
Praktika tunnistab tõest
Sageli tunnistab kirikliku elu praktika enamat, kui teoloogide teooriad. Olen kunagi juba kirjeldanud oma hämmastust seeüle, et päris mitmed Soome luterlikud preestrid räägivad kaunilt ja üsna katoliikliku kõlaga armulauast ja preestriametist, aga praktikas olen kohanud paljusid luterlasi, kes on väliselt (rõivastuselt, ametilt) otsekui kestahes ilmik, aga võivad vestluse käigus märkida möödaminnes, et ka nemad on “preestrid”. Mõnikord öeldakse poolkogemata, et kunagi “käisid ordineerimisel”. Jääb mulje (vabandust!), et otsekui noorsõdur oleks saanud “paelad peale” või mingi medali rinda.
Katoliiklikust seisukohast oleks taoline suhtumine täiesti skandaalne. Preester on alati preester, sajaprotsendiliselt, 24/7. See peaks olema nähtav nt rõivastuses: katoliku preester rõivastub tavaliselt “töörõivasse”, kuna selles on kogu tema elu ja identiteet. Selged erandid on loomulikult pidžaama ja spordidress. Aga varem on olnud tavaline, et preestrid ja seminaristid tegid isegi sporti sutaanis, milline riideese mh on saanud üha populaarsemaks ka luterlike preestrite hulgas.
Muud kui preesterlikku ja kiriklikku tööd saab katoliku preester teha üksnes erandjuhul. Samuti ei jää preester tegelikult iial “pensionile”, ehkki võib loobuda raskematest tööülesannetest. Üsna eakadki preestrid pühitsevad enamasti missat, kuulavad pihti ja teevad muud hingehoiutööd, niikaua kui tervis vähegi lubab.
Kõige selgemalt saab mõtteviisi erinevus nähtavaks suhtes missasse. Katoliku preestri identiteet seisneb eelkõige missa pühitsemises. Selles on kogu preesterluse tuum ning seda erinevatel põhjustel. Sellepärast kutsub kirikukord preestreid pühitsema missat igapäevaselt. Seeasemel aga isegi aktiivses kogudusetöös hõivatud luterlikud preestrid on pühapäevaste missadegi suhtes üsna tõrjuvad ning vaatavad töögraafikust järele, millal neil on kohustus sellest osa võtta…
Loomulikult minu kirjeldatud skandaal osutub tühiseks, kui pidada luterlike preestrite kõnepruuki preestriametist tühiseks ning tegelikult neil mingit sakramentaalset preesterlust polegi. Kui nad väidavad end olevat “preestrid”, siis tähendab see lihtsalt seda, et neil on õigus olla teatud kiriklikus teenimisametis, mis vaid osaliselt pisut meenutab katoliku (või ortodoksi) preesterlust.
Kui luterlased aga tõesti tahavad, et katoliku kirik võtaks nende “ametit” tõsiselt (mis omakorda on armulauaosaduse dialoogi vältimatu eeldus), siis võiks ehk alustada sellest, et nad võtaksid oma ametit tõsiselt.
Hoiaku küsimus?
Lihtne see ei ole. Probleem ei ole mitte ainult mõnede “preestriks” ordineeritud luterlaste käitumine. Vaja on ka teoloogilist muutust kõrgemal tasandil. Minu üllatuseks puudutab see isegi katoliikluse-meelseid piiskoppe nagu Jolkkonen ja Peura. Või vähemalt selline mulje jäi mulle oikumeenilises seminaris.
Nimelt kui sündmuse vaba arutelu ajal tuli kõneks seik, et ka Soome evangeelses-luterlikus kirikus ordineeris üks teoloogiaprofessor aastal 1884 erandlikult kõik uued piiskopid, siis ei tundunud isegi Jolkkonenil sellega mingit probleemi olevat (võibolla sain valesti aru). Asja üle lihtsalt naerdi, aga see peaks olema põhjus häbiks ja hämmastuseks ning panema arutlema selle üle, miks peaks katoliku kirik uskuma luterlaste sakramentaalset preesterlust ning koos sellega Kristuse reaalpresentsi luterlikus armulauas.
Luterliku arusaama järgi “apostlik järjepidevus taastus” 1948. a ordinatsioonidega. Aga minu eesmärk ei ole seoses suktsessiooniga viidata tehnilisele argumendile, vaid sellele, kuidas taoline arutelu ja selles avalduvad hoiakud paljastavad midagi sellest, kuidas luterlikus teoloogias sellesse viimselt suhtutakse. On raske vältida muljet, et dialoogiraporti we agree-laused vastavad tõele vaid osaliselt. Praktikas ollakse teoloogiliselt erinevatel planeetidel.
(Vt lisaks Emil Antoni pikka blogikirjutist “Mida arvata Soome evangeelsest-luterlikust kirikust?” – Lisaks tuleb siinkohal märkida, et katoliku kirikus oli keskajal paar juhtumit, kus keegi preester võibolla ordineeris teise preestri, tõsi küll, ka sel puhul piiskopi volitusega. Juhtumite faktiline taust on siiski hämar ning tegemist on anomaaliatega, mis ei puudutanud piiskopiordinatsioone. Ning taoliste eksimuste üle ei visata nalja.)
Kuhu edasi?
Aga mingi lootus võib siiski olla. See tärkas sellest, kui professor emerita Anneli Aejmelaeus rõhutas oma sõnavõtus, et ta ei ole iialgi kogenud end olevat või toimivat in persona Christi. Oluline tähelepanek! Oleks huvitav teada, kuidas on teistega (eelkõige naisvaimulikega). Nimelt võib selles peituda oikumeenilise lootuse säde.
Kui me õpime eristama ametiteoloogiat (ministerium) ning preesterluse teoloogiat (sacerdotium), saame hakata ülesehitavamalt kaaluma nii üksteise erinevusi kui võimalikke lähenemisviise. Selleks on vaja mõlema osapoole alandlikkust ning valmidust muutuda selle raames, mis mõlema traditsooni seisukohalt on olemuslik. Just sellele viitasin, kui kõnelesin seminaril õpetuse arenemise teoloogiast.
Mida me saaksime teha? Ootaksin järgmisi samme. Luterlikult osapoolelt loodaksin, et nad märkaksid ja tunnistaksid vaatenurkade erinevust, mis puudutab nii õpetusameti teoloogiat kui sakramenditeoloogiat kogu selle ulatuses. Jagan selle kolme ossa:
1. Esmalt loodan, et luterlik osapool kaaluks kriitilisemalt oma vaimulike koolitamise korraldust. Dotsent Pauli Annala on minu mäletamist mööda kusagil märkinud, et praegune praktika on preestrite vaimuliku elu seisukohalt täielik katastroof. Ning see on sõlmküsimus. Pole kuigi palju kasu sellest, et paberil ning mõne piiskopi ja professori uurimustes on teoloogilisi ühtelangevusi, aga praktikas vaimulik substants ehk palveelu ning püüdlus Jumala tundmise ja pühaduse poole puudub preestritel pea täielikult.
2. Teiseks loodan, et luterluses julgetakse viimaks loobuda usutunnistuskirjadesse takerdunud õpetusametipositivismist, mis ei talu teoloogilist lähenemist. Tuleb avalikult tunnistada, et ehkki usutunnistuskirjadel võib olla mingi roll kiriklikus otsustusprotsessis ning seega ka oikumeenilises dialoogis, esindavad need siiski teatud ajaloolise olukorra võimalikult ekslikku piiblitõlgendust. Teadvustades süstemaatilisema õpetusametiteoloogia vajadust luterluses, on lihtsam arutleda ka selle üle, millel põhineb katoliikluse magisteriumi teoloogia ning millepärast.
3. Minu kolmas lootus on, et meie luterlastest vennad ja õed loobuksid ekslikust arusaamast, et nende ameti- ja armulauateoloogia on samaväärne katoliiklaste ja ortodoksidega. Loomulikult on see suur samm, kui on leitud palju ühist. Aga on vaja aru saada, et katoliku kiriku kahtlev ja isegi tõrjuv hoiak Soome evangeelse-luterliku kiriku preestriametisse (ning selle kaudu euharistiasse) on katoliikliku teoloogia seisukohalt täiesti põhjendatud. Asi ei ole eelarvamuslikus pahuruses, vaid teoloogilises järjepidevuses. Erinevalt luterlusest on katoliikluses euharistia seisukohalt otsustav preestri tõeline, sakramentaalne preesterlus (sacerdotium), sest ilma selleta ei saa keegi pidada missat, mis tahes sõnu ta ka ei kasutaks. See on varase kiriku usk, mis on sellisena säilinud läbi aastasadade. Kui see peaks luterlasi solvama, siis ei ole nad minu arvates õieti mõistnud, kuidas näeb seda katoliku traditsioon. (Sama kehtib a fortiori naispreesterluse ning armulaua pühitsemise kohta naiste poolt.)
“Emalik” teenimisamet?
Katoliku kiriku poolt loodan aga avatust loovateks lahendusteks ja kokkulepeteks, millega luterlaste ja teiste protestantide siiras soov teenida Kristuse kirikut võiks ühel päeval leida koha ühe kiriku piires viisil, kus oleks ruumi erinevateks teenimisametiteks. Viitan nüüd eraldi naispreesterluse probleemile. Mul on jätkuvalt kurb märgata, kuidas keegi ootab ja nõuab katoliku kiriku õpetuse ja praktika muutmist viisil, mis oma polariseeriva taktikaga võib asjade edenemist üksnes takistada.
Usun, et lahendus on leitav laiendatud kirikliku teenimisameti mõistest. Professor Jouko Martikainen on luterlikus kontekstis rääkinud emaliku teenimisameti [soome k matrivirka] mõistest (vt nt artikkel ajakirjas Perusta 5/2018). Kõneledes möödunud sügisel Soome Teoloogilise Instituudi Tiililä-seltsis pealkirja all “Vaimuliku ema amet – kas väljapääs ametiteoloogia ummikust?”, tugines Martikainen oma ettepanekut tehes eelkõige katoliku traditsioonile. Ta tegi seda täiesti õigesti, kuna naispreesterluse probleem on tekkinud eelkõige protestantlikus kontekstis, kus koguduseelu keerleb “preestri” või pastori ümber.
Martikaineni ettekandes oli oluline viide: katoliku kiriku ajaloos on naistel (eelkõige keskajal!) olnud olulisi kiriklikke rolle mh vaimulikes ordudes – ning see ei ole mingil moel osutunud probleemiks sakramentaalse preesterluse soolise määratlusega. Neil on olnud nii olulisi administratiivseid ülesandeid kui ka tähelepanuväärseid hingehoidlikke rolle. Konverentsi vaba vestluse ajal märkisin, et tänapäeval on ka uudseid mudeleid: ilmikute organisatsioonis Opus Dei on naistel olulisi hingehoidlikke ülesandeid (vaimulik juhendamine), kateheesi ja apostolaadi juhtimise valdkonnas, ning seda hoolimata asjaolust, et vaimulikel ordudel on tugev ja traditsiooniline sakramentaalse preesterluse teoloogia ja praktika. Võibolla peitub elujõu saladus just selles kombinatsioonis?
Niiviisi oleks võimalik defineerida uut tüüpi kiriklik teenimisamet, mis iseeneses vastaks üsna palju sellele, mida luterlikud “preestrid” (ka naispreestrid) teevad. Kui seda aga kasutada, tuleb siiski osata teha eristusi, võibolla tunnistades seda, et protestantide kiriklik teenimisamet on teoloogiliselt erinev katoliiklaste ja luterlaste preesterlusest. Vastasel puhul põrkume peagi probleemiga, et katoliku kirikus püütakse salamisi juurutada “naispreesterlust” ning kasvava polariseerumise ja skisma kartuses jookseb kogu ettevõtmine liiva.
Samal põhjusel arvan, et taoliste ettepanekute puhul oleks isegi parem vältida terminit diakon. Sõnal on liiga palju semantilisi kaastähendusi ning pealegi viitab praegune katoliiklik diakoniameti teoloogia selle terminiga preestriameti eelastmele. Me ei saa naasta aega, mis eelnes diakonia-sõna evolutsioonile, ning seepärast oleks selgem rääkida tänapäevases keeles seda, mida kreeka keeles sellega silmas peeti: teenimisamet või -ülesanne.
Seevastu diakonaadist rääkimine seoks arutelu liiga tugevalt küsimusega varase kiriku praktikatest. Katoliikliku ametiteoloogia globaalsest aspektist on need loomulikult reflektiivselt relevantsed, aga teadmiste nappuse tõttu on need seotud suurte vaidlustega ning igal juhul tundub, et naisdiakonaadi piirid varases kirikus olid üsna ahtad – st kindlasti ahtamad kui keskaja katoliikluse ordude naisjuhtidel. Seega, kui soovitakse ehitada üles laiemat emalikku teenimisametit, oleks parem luua iseseisev uudistermin.
Kokkuvõtteks
Loomulikult nendega ühtsuse takistused ei piirdu. On ka teisi probleeme, eelkõige moraaliteoloogilisi. Mul pole aimugi, kuidas neid lahendada. Sakramenditeoloogia seisukohalt on omaette problemaatiline ka preestrite tsölibaadi küsimus. See on nii lai teema, et parem on siinkohal sellesse mitte süveneda (vt siiski minu varasemat kirjutist, millele kunagi on oodata ka järge).
Märgin siiski, et probleemi mõistmiseks on oluline panna tähele, kuidas küsimus tsölibaadist ehk abielutusest seostub just preesterluse teoloogiaga. Küsimus on sakramentaal-ontoloogilisest samastumisest abielutu Kristusega, kirik-pruudi peaga. Abielutuse nõuet on võimatu mõista, kui ordinatsiooni peetakse ilmiku ülendamiseks teatud kiriklikku teenimisametisse.
Ma mõistan, et käesolevas kirjutises esitatud mõtted võivad riivata neid luterlikke preestreid, kes võtavad oma ametit tõsiselt. Nad võivad kogeda, et suhtun neisse pisendavalt või isegi halvustavalt. See pole minu eesmärk ning palun andestust, kui olen kedagi solvanud. Minu soov oli rääkida teemast avatult ja julgelt, et me saaksime selle teemaga koos ühiselt edasi minna.
Tõlkinud Illimar Toomet
Tõlgitud autori blogist. Artikli kommentaariumist saab lugeda artiklile avaldatud kriitilisi märkusi ja autori vastuseid neile.
Päisefoto: hetk anglikaani-luteri Porvoo kirikuosaduse piiskoppide kohtumiselt Walesis, esiplaanil Soome peapiiskop Jukka Paarma (V. Vihuri)
