EELK peapiiskop Urmas Viilma ütleb Meie Kirikule antud usutluses, et loodava koalitsiooni vastu algatatud meediahüsteeria on hoiatav näide demokraatia põhimõtete erakondlikust väänamisest ja ei vasta ausa mängu reeglitele. Viilma hinnangul on vaja kokku leppida koalitsiooni moodustamise rahus, samuti tuleb lõpetada inimeste hirmutamine sellega, et parlamendi enamuse hääled on läinud Eestit kahjustavale koalitsioonile, ning taastada väärikas poliitiline ja ühiskondlik suhtlemiskultuur.

Meie Kirik: Kas ühiskondlik õhustik Eestis on muutunud juba nii pingeliseks, et intsidendile, kus üks vihane trammijänes ründas verbaalselt pearabi Šmuel Koti, tuli reageerida avaldusega?

Urmas Viilma: See, millises olukorras ja kuidas verbaalne rünnak täpselt toimus, on selgunud alles hiljem, pärast minu avaldust. See ei muuda tegelikult asja. Pigem kinnitab, et vabandamine oli asjakohane. Kui keegi mingis seltskonnas teeb rumalaid nalju või muutub vaenulikuks, olgu kainena või joobnuna, vähem või rohkem ärritatuna, on kohane isik korrale kutsuda. Kui vaenulikkuse takistamine pole enam võimalik, on viisakas vähemalt teistel juuresviibijatel juhtunu pärast vabandada. Eriti, kui isik ise seda pole taibanud teha.

Antud juhul oli tegemist olukorraga, kus juudi rabi rünnati tema usuliste veendumuste pinnalt avalikus ruumis, kus viibime me kõik. Isegi kui trammijänes oleks hüüdnud mööduvale võõrale: „Mis sa passid!“, oleks see olnud ebaviisakas. Antud olukorras oli hüüdja piisavalt adekvaatne, et oma hüüatus spetsiifiliselt juudivastaseks pöörata. See ei olnud enam labane ebaviisakus, vaid fokusseeritud usupõhine vaenuavaldus, mille muutis eriliselt räigeks ähvardust sisaldav täiendus. Lisaks, isa alandati tema laste ees.

Sekkusin kui usklik inimene teise uskliku kaitseks, saamata teha muud, kui vabandada juhtunu pärast avalikus ruumis. Valdavalt kristlikuks peetud Eestis tegutsevat suurimat eestikeelset konfessiooni esindades vabandasin kristlasest vaimulikuna juudi vaimuliku ees.

Vabandamine on usuline mõõde ja erineb poliitiliselt korrektsest, kuid omal kombel triviaalsest hukka mõistmisest, millega saab hakkama igaüks. Kui küsida, kui palju inimesi mõistab sellise käitumise hukka, siis ilmselt on seda valmis tegema enamus vastajaist. Kui küsida, kui paljud on valmis ise võõra jõmluse eest vabandama, siis tõenäoliselt palju selliseid, kes seda oleks valmis tegema ei leia. Inimesed on valmis vastutama isiklikult, kuid mitte teiste eest. Kristus toimis ristil surres teisiti ning püüdsin lähtuda kristlasena Kristuse eeskujust.

Oma avalduses ei teinud ma mingeid järeldusi ega andnud hinnanguid hüüdjale poliitilises võtmes. Ma lausa rõhutasin omaenda isikliku kogemuse näitel, et sellesarnasest reaktsioonist ei tohi veel teha kaugeleulatuvaid järeldusi üleüldiste hoiakute kujunemise või muutumise kohta ühiskonnas usuvastaseks.

Kui keegi tegi järelduse, et minu vabandus juudi rabi ees on osa viimaste nädalate EKRE-vastastest rünnakutest, siis peab see inimene minu avalduse uuesti tähelepanelikult läbi lugema ning oma eelarvamused kõrvale jätma.

Meie Kirik: Kas poliitilise hüsteeria üleskütmine meedias on õigustatud, kui „õilsaks“ eesmärgiks on takistada „valel“ erakonnal koalitsiooni pääseda?

Urmas Viilma: Meediahüsteeria, mille tunnistajateks oleme viimastel nädalatel olnud, on hoiatav näide sellest, kuidas demokraatia põhimõtteid võidakse väänata oma erakondlikele huvidele vastavalt. Rünnakud konsultatsioone pidavatele erakondadele olukorras, kus nad vajavad keskendumist ega saa samal tasemel meediasõjas võidelda, ei ole ausa mängu põhimõtetest lähtuv käitumine.

Minu hinnangul peab poliitikas nagu spordiski lähtuma aga ausa mängu põhimõtetest. Samal ajal tuleb arvestada ka kehtivate mängureeglite ja kohtuniku vilega. Teistsugune käitumine on iseloomulik mittedemokraatlikele ühiskondadele. See, et koalitsiooni moodustavad need poliitilised jõud, kes suudavad omavahel kokku leppida ja kelle taha koondub parlamendis suurim häälte arv, on demokraatlik viis Eesti riigi juhtimisel.

Kui praegused konsultatsioonid viivad koalitsioonileppe allkirjastamiseni, ei ole see sugugi esimene kord Eesti ajaloos, kus valimised võitnud erakond jääb opositsiooni. Seegi on osa poliitikas kehtivast mängureeglistikust. Selle tagajärjel tekkiv pettumus või kibestumus ei tohiks röövida loomulikku poliitilist väärikust, mis peaks olema sarnane sportlase oskusele seista võidukalt pjedestaalil, samal ajal olles valmis leppima kord ka sellega, kui koha autasustatava koha võtab keegi teine.

Kui poliitikud või ka arvamusajakirjanikud ei suuda väärikust säilitada ning erapooletult kõigi õigusi võrdsetele võimalustele tunnistada, saab uuesti kinnitust levinud arusaam räpasest poliitikast. Kui enam ei ole ühtegi erakoda või poliitikut, kes suudab oma käed selles poriloopimises puhtaks jätta, siis on demokraatiale tekitatud kahju korvamatu ning inimeste võõrandumine võimust paratamatu.

Meie Kirik: Mida teha, et kujunenud olukorrast edasi liikuda?

Urmas Viilma: Poliitikud oskavad sellises olukorras hästi orienteeruda ning nende pärast muretsema väga palju ei pea. See, mis viimastel nädalatel on toimunud, tundub olevat ühepoolne massiivrünnak ajal, mil ausa mängu reeglite kohaselt tavaliselt ei rünnata. Potentsiaalne uus koalitsioon peab konsultatsioone ning nad vajavad selleks rahu. Selles olukorras rünnakute korraldamine nii Eestist kui välismaalt vähendab iga päevaga võimalusi, et praegu varupingile jäänud erakonnad üldse platsile pääsevad.

Et ühiskonnas saavutada taas leppimine ja tasakaal, tuleb läbirääkimistest kõrvale jäänud erakondadel ning nende heaks tegutsevatel suhtekorraldajatel või maailmavaateliselt teisel tiival asuvatel ajakirjanikel naasta reeglitepärase mängu juurde. Neil tuleb lõpetada inimeste hirmutamine sellega, et parlamendi enamuse hääled on läinud Eestit kahjustavale, lausa Eesti ja Euroopa suhtes vaenulikule tagurlikule koalitsioonile, sest see on kogu valijaskonna enamuse suhtes üleolevalt kõrgi ja sildistava positsiooni võtmine.

Vaja on kokku leppida koalitsiooni moodustamise rahus. Küsimus on kriitikavabas 100 päevas, mida tuleks loodavale koalitsioonile anda. Taastada tuleb väärikas poliitiline ja ühiskondlik suhtlemiskultuur, mille lammutamisse on andnud oma hoo läbi aastate kõik erakonnad, kuid millele on hävitava löögi andnud ausast mängust loobunud ja väärikat kaotamist alles õppivad erakonnad.

Küsimusi esitas ja uudise toimetas Veiko Vihuri