Mõnda aega tagasi sattusin Piiblit lugedes Matteuse evangeeliumi jutustusele Jeesuse surmast ja ülestõusmisest. Samu piiblikohti lugedes kõnetavad mõnikord erinevad seigad ning seekord paelus mu tähelepanu Jeesuse tegude eesmärgilisus ning imetlusväärne meelekindlus piinarikka surma ees. Ta ei kaitse ennast süüdistajate ees, vaid pigem kõik, mida Ta ütleb, muudab olukorra ainult hullemaks.

Jeesus ei nurise, kui Ta löökide, piitsahoopide, pilgete ja alanduste saatel astub vastu ristisurmale: „Teda piinati ja Ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud Ta oma suud.“ (Js 53:7) Ilmselgelt on Jeesuse eesmärk käia see tee vabatahtlikult lõpuni, nagu Isa seda tahtis.

Aga miks? Miks pidi Jeesus surema? Teoloogid on sajandeid arutlenud selle üle, miks pidi inimkonna lunastus teostuma just nii. Tänapäeval kahtlevad paljud taolise verise lunastuse mõttekuses. Mida see meile tähendab?

Loomulikult ei ole minu eesmärk käesolevas lühikeses artiklis hõlmata kõiki Jeesuse surmaga seotud varjundeid ja tähendusi, mis oleks täiesti mõeldamatu. Selle asemel tahan viidata mõnedele üldistele juhistele, mille abil Jeesus surma tähendust püüda mõista ning teistelegi selgitada meie aja kontekstis.

Jeesuse surma tähendus Piiblis

Kristlikus usus on Jeesuse surm algusest peale olnud keskse tähendusega. Paulus kirjutab korintlastele, et ei tahtnud nende keskel teada kellestki muust kui ristilöödud Kristusest (1Kr 2:2). Samas kirjas alustab ta oma kuulsat usutunnistust sõnadega: „Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades“ (1Kr 15:3)

Jumal tegi meie asemel patuks Kristuse, „kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees.“ (2Kr 5:21) „Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui Ta sai needuse meie eest“ (Gl 3:13). Uues Testamendis on mõistetakse Jeesuse ristisurma lunarahana kõikide eest (Mk 10:45). Oma surmaga võttis Jeesus võimu surma valitsejalt Saatanalt (Hb 2:14).

Seega antakse Jeesuse surmale juba Uues Testamendis väga erinevaid tähendusi, mis lähtuvad juba vanatestamentlikust taustast ning saavad suisa kosmilised mõõtmed. Ehkki Uue Testamendi kontekstis oli Kristuse surma tähenduse näitlikustamine Vana Testamendi ohvrikultusega arusaadav, peab tänapäeva inimene mõtet vereohvrist õõvastavaks. Miks nõuab Jumal süütu inimese surma, kui Ta saaks inimestele nende patud lihtsalt andestada? Kuidas saab kellegi kannatus üleüldse lepitada kellegi teise patte?

Seda müsteeriumi on erinevatel aegadel püütud mõista erinevate teooriate kaudu, millest igaüks lähtub oma kaasaja mõtte- ja mõisteruumist ning toovad omal moel Kristuse surma tähendusest esile midagi olemuslikku.

Kristus söödana

Patristlikul ajastul mõisteti Jeesuse surma üldiselt nimetusega Christus victor. See arusaam lähtub eeldusest, et Kuradil on omandiõigus langenud inimkonna üle, kes elab „patu orjuses“ (Rm 6:16–18). Päästmaks inimkonda Kuradi võimu alt läkitas Jumal maailma oma Poja „patuse [inim]loomuse sarnasuses“ (Rm 8:3) ning seadis sellega Kuradile lõksu, kes pidas ka Kristust kuuluvat nende hulka, kelle üle ta valitseb. Arvates endal olevat omandiõiguse ka patuse inimese sarnase Jeesuse üle, korraldas Kurat Tema ristilöömise ning langes sellega Jumala pandud lõksu.

Kuna Jeesuse puhul oli Kurat ületanud oma võimupiire, tuli tal loovutada Jumalale enda meelevallas olevad inimesed. Nõnda toimis Kristus teatud moel söödana, tänu kellele inimkonda petnud Kurat langes ise pettuse ohvriks. Kirikuisa Augustinus kirjeldab seda juriidilist konstruktsiooni järgnevalt:

Ühel korral petsid sa süütuid ja tegid nad süülisteks. Nüüd läksid surmama ja hävitama süütut, milleks sul ei olnud õigust. Maksa siis nendega, kes on su omad! Muidugi, said hetkeks rõõmustada sellest, et leidsid Kristuse olevat surelikus kehas. Seal seati sulle hiirelõks, kinni jäid noota. Seal, kus rõkkasid saagi üle, halad nüüd kaotsiläinu pärast. (Sermo 134,5).

Kahtlemata oli see tõlgendus mõistlik ja arusaadav antiikse Rooma impeeriumi inimestele, sest lunastust kirjeldatakse tollest ajast lähtuva orja omamise ja vabastamise terminoloogiaga.

Samasugust orja omamise terminoloogiat kasutab ka Paulus: „Eks te tea, et kelle kuulekusse teie end loovutate orjaks, kelle sõna te kuulate, selle orjad te olete – olgu patu orjad surmaks või kuulekuse orjad õiguseks! [... J]a patust vabastatuna olete saanud õiguse teenriteks.“ (Rm 6:16.18) Teooria Christus victor toob hästi esile, et hetk, mis paistis Kuradi rõõmupeona, tõi talle hoopis lõpliku kaotuse.

Kristus võlakoorma maksjana

Sadu aastaid hiljem, keskajal, 11. sajandi lõpul esitas Anselm Canterburyst oma teoses Cur Deus homo selle lunastuskäsituse vastu siiski tõsist kriitikat. Anselm osutab tabavalt, et Jumal ei pea käima Kuradiga kohut, sest küsimus inimkonna seaduslikust omanikust on täiesti selge: kogu loodu kuulub õigusega Jumalale ning nii Kurat kui inimene mässavad Tema vastu ebaseaduslikult, väärides Jumala õiglast kohtuotsust.

See on Anselmi lepitusteooria keskne arusaam: pattulangemisega Jumala au riivates sai inimkond endale lõpmatult raske võlakoorma, mida üksi tema on kohustatud maksma, kuid mida ta iialgi tasuda ei suuda. Anselmi järgi on jumaliku majesteedi vastu sooritatud roim niivõrd ränk, et mitte ükski loodud olend ei suuda selle hüvituseks tuua midagi, mis vastaks algse rikkumise suurusele.

Siiski pole selle tasumine kellegi teise ülesanne peale inimese. Vastasel korral ei tuleks hüvitus inimeselt. Nüüd on kindel, et inimesega asustades peab see ülev kuningriik saama täiuslikuks ning et see ei saa toimuda, kui ei tooda nimetatud hüvitust, mida ei saa tuua keegi muu peale Jumala ning mida keegi muu peale inimese ei ole kohustatud tooma. Kui nõnda, siis on vältimatu, et seda toimetab jumalinimene. (Cur Deus homo 2,6)

See on Anselmi järgi põhjus, miks tõi Jeesuse surm ristil inimkonnale lepituse: inimene võlgneb Jumalale hüvituse, mida Jumal üksi suudaks maksta. Sellepärast pidigi Jumal saama inimeseks, et inimene suudaks maksta oma võlga. See piisav hüvitus on Kristuse, tõelise Jumala ristiohver.

Lepitus patuse tagasitoomisena osadusse Jumalaga

Kristluse ajaloos on Anselmi lunastusteooria olnud väga mõjukas ning veel praegugi võib mõnikord kuulda küsimust, miks pidi Jumal laskma tappa oma Poja, et Ta – nagu eespool nimetasin –, võiks inimkonnale andestada. Tuleb meeles pidada, et Anselmi järgi ei ole lepitus vältimatu mitte Jumala jaoks, vaid inimese päästmise jaoks. Ehkki Anselmi Jumal näib karmina, on viimselt siiski tegemist Tema armastusest tulvava plaaniga inimkonna päästmiseks.

Paarsada aastat hiljem pehmendas Anselmi teooriat Thomas Aquinost, nihutades lepitust vältimatusest kooskõla poole. Thomase jaoks ei ole lepituse eesmärk mitte Jumala viha lepitamine või põhjuste kõrvaldamine, mis sunniksid Jumalat inimkonda karistama, vaid pigem taastada patuse inimese õige vahekord Jumalaga.

Tema järgi toimub lepitus siis, kui eksinu ühineb pattude lepitaja tahtega ning naaseb harmooniasse Jumalaga (Summa theologiae, I–II, 113,2). Minu arvates on see oluline seisukoht: probleem ei ole mitte selles, et Jumalal oleks takistusi andestada, vaid pigem selles, et inimesed on Temast võõrandunud. Ristiohvriga toob Kristus need patu läbi eraldatud osapooled taas ühte:

See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! (2Kr 5:18–20)

Minu arvates on Thomase lepitusõpetuse tugevus ka selles, et see ei taanda lepitust vältimatuseks, jättes sellega ruumi Kristuse surma erinevatele tõlgendustele. Seda lähenemist on põhjust meeles pidada ka käesolevas artiklis: nagu eelnevalt ütlesin, ei püüa ma ühe lühikese artikliga ammendada Jeesuse surma müsteeriumi, vaid pigem esitleda viisi, kuidas lepitust mõista nii, et sellega ei kaasneks tänapäeva inimest ärritavaid mõtteseoseid, mis Kristuse surma tähendusena olid täiesti arusaadavad varasemate sajandite inimestele.

Pühitsev ohver

Ehkki Uus Testament väljendub väga selgelt, et Jeesuse surm oli ohver pattude lepitamiseks, võidakse minu arvates seda samahästi mõista ka ilma, et pidada Jeesust etturiks mingis kosmilises äritehingus. Selle asemel, et pöörata tähelepanu Tema surmale, tuleb seda näha osana suuremast tervikust, mis haarab endasse ülestõusmise ja pühitsuse. Paulus peab Jeesuse ülestõusmist pattude lepitamise olemuslikuks osaks, nagu ta kirjutas korintlastele:

Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. (1Kr 15:17–18)

Seega ei vabastanud Kristuse surm inimesi patu meelevalla lahus Tema ülestõusmisest. See annab põhjust mõelda, et lunastus ei ammendu juriidiliste mudelitega, milles Jeesuse surma peamiseks eesmärgiks on inimkonna ja Jumala vaheline tasaarveldus. See, et Kristuse ohvri patte andeksandev mõju ei ole niivõrd juriidiline, kui pigem pühitsev, tuleb hästi esile kirjas heebrealastele, kus Vana Testamendi ohvriteoloogia saab kõige selgemalt nähtavaks:

Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi. Iga preester seisab päevast päeva oma teenistuses ja ohverdab aina neidsamu ohvreid, mis aga kunagi ei või ära võtta patte. Aga see siin, ohverdanud üheainsa ohvri pattude eest, on jäädavalt istunud Jumala paremale käele, nüüd ainult oodates, kuni Ta vaenlased pannakse Ta jalajäriks. Sest üheainsa ohvriga on Ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks. Seda tunnistab meile ka Püha Vaim pärast seda, kui Ta oli öelnud: „See on leping, mille ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: ma annan oma seadused nende südamesse ja kirjutan need nende mõistusesse. Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid.” Aga kus need on andeks antud, seal ei ole vaja enam mingit ohvrit pattude eest. (Hb 10:10–18)

Oma pühitseva ohvriga rajas Jeesus uue lepingu, milles Jumal paneb oma seaduse inimeste südameisse, millega omakorda kaasneb pattude andeksandmine. Uue Testamendi järgi teostub kristlase elu uues lepingus osaduses ülestõusnud Kristusega: „Nõnda on ka kirjutatud: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.” Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.“ (1Kr 15:45) Jeesuse surm on seega esimene samm sündmuste seerias, mille eesmärk on uus leping ning vaimulik elu osaduses ülestõusnud Kristusega. See avab perspektiivi ka Jeesuse mõistatuslike sõnade mõistmiseks Johannese evangeeliumis:

Jeesus kostis: „See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast. Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst. Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra. (Jh 12:30–33)

Jeesuse surma eesmärgiks on seega tõmmata kõik enese juurde. Tema surma päästev ja patte andeksandev mõju seisneb selles, et see on vältimatu eeldus inimeste astumiseks uude lepingusse ühenduses ülestõusnud Kristuse elavakstegeva väega. „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ (Jh 12:24) Seega ei ole fookus niivõrd juriidiline, kuid osastav.

Miks just nõnda?

See aga paneb küsima: kas Jeesus pidi vältimatult surema just sel viisil? Aga mis siis, kui Ta oleks vaenlaste poolt kividega surnuks loobitud (vrd Jh 8:59, 10:31) või raevunud rahvahulga poolt mäerünkalt alla tõugatud (vrd Lk 4:29)?

Esimene, otseselt Piiblist lähtuv vastus on, et Jeesuse surm ristil oli kohane, sobides ühte Vana Testamendiga: „Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui Ta sai needuse meie eest – sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub.” (Gl 3:13)

On ka teisi põhjusi. Peamine on see, et Jeesuse surm oli Tema vabatahtlik valik: „Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel.“ (Jh 10:17–18) Juhul, kui Ta oleks surnud ootamatult vihase rahvahulga poolt lintšituna, poleks see aspekt esile tulnud.

See, et initsiatiiv on eelkõige Jeesusel, on oluline ka sellepärast, et nõnda sai Ta ise anda oma surmale juba ette tähenduse. Nagu Scott Hahn oma suurepärases loengus esile toob, oleks tolle aja juut Jeesuse surma nähes vaevalt öelnud, et see oli ohver. Pigem oleks tegemist olnud eemaletõukava, verise roomaliku hukkamisega. Põhjus, miks me Jeesuse surma üldse ohvriks peame, on see, et Jeesus ise andis selle tähenduse, seades armulaua:

Ja Ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!” Selsamal kombel võttis Ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse. (Lk 22:19–20)

Jeesuse surma euharistlik dimensioon annab selle tähendusele lisaperspektiivi: kristlane elab uues lepingus, mille vundamendiks ja keskmeks on Jeesuse Kristuse vabatahtlikult ohverdatud ihu ja veri.

Kokkuvõte

Kokkuvõtlikult võiks seega öelda, et Jeesuse surm päästab, sest see on värav uude lepingusse, mis on vaimulik osadus ülestõusnud Kristusega. See osadus pühitseb ja annab andeks patud.

Jeesuse avalik surm oma kohtuskäimistega oli oluline, sest nõnda näitas Jeesus, et Ta läheb surma vabatahtlikult ning tõrkumata. Peale selle andis Ta armulauda seades ise oma surmale tähenduse ohvrina ja uue lepingu vundamendina.

Minu arvates on see viis Jeesuse surma kirjeldamiseks lihtne ja arusaadav ega vaja süsteemi, milles Jumal laseb tappa oma Poja, et lepitada oma viha. Selle asemel on Jeesuse surm Tema vabatahtlik ohver, et ekslev ja oma pattudes hukkuv inimkond võiks Tema kaudu leida ühenduse Jumalaga.

Autori artiklist tõlkinud Illimar Toomet