Kristlus ei ole Euroopas lihtsalt üks paljudest religioonidest, vaid õhtumaise kultuuri aluseks olev religioon. Sellisena on tal siin eripositsioon, meeldib see kellelegi või mitte, ja seda tuleb arvesse võtta ka sekulariseerunud ühiskondades. Eriti kui me räägime usuvabadusest.
Kristliku usu järgimise keskmes on Kolmainujumala avalik kultus. Kristlus ei piirdu üksnes individuaalse palveelu ja heategevusega. Apostlite ajast peale on kristlased seatud päevadel kokku tulnud, et pühitseda armulauda, kus, nagu me usume, on kohal elav Issand Jeesus Kristus. Sellest tunnistavad nii Uue Testamendi tekstid (Ap 2:46; Hb 10:25) kui mitmed varakristlikud kirjutised.
Näiteks ühes varakristlikus tekstis, mis kannab nime „Kaheteistkümne apostli õpetus“, on öeldud (XIV): „Issanda päeval kokku tulles murdke leiba ja tänage, olles tunnistanud enne oma üleastumised, et teie ohver oleks puhas. … Sest seda on öeldud Issanda poolt: Igas paigas ja igal ajal tooge mulle puhas ohver, sest mina olen suur kuningas, ütleb Issand, ja minu nimi on imeline paganate hulgas.“
II sajandi algul kirjutas Rooma impeeriumi Bitüünia ja Pontuse asevalitseja Plinius Noorem keiser Traianusele kristlaste kohta: „Nad kinnitasid aga, et see oligi kogu nende süü või eksitus, et neil oli kombeks kindlaks määratud päeval enne koitu kokku tulla ja Kristuse nagu jumala poole palvetada.“
Siin on niisiis juttu missa pühitsemisest kokku tulnud koguduse osavõtul. Läbi sajandite on Kirik seda teinud, järgides Issanda korraldust: „seda tehke minu mälestuseks!“ Esimestel sajanditel, kui kristlus oli sisuliselt illegaalne usuliikumine, olid ka missad illegaalsed, nagu nähtub Pliniuse kirjast Traianusele. Kui kristlusest sai riigiusk, tagas juba riigivõim, et pühapäeva ja muid kirikupühi korrakohaselt pühitsetaks.
Koroonaviiruse pandeemia on paljudes riikides andnud ilmalikele võimudele ettekäände sulgeda kirikud või vähemalt ära keelata avalikud jumalateenistused. Seda on tehtud rahvatervise huvides. Juba nädalate viisi ei toimu erinevate konfessioonide kirikutes avalikke jumalateenistusi, mõnes riigis on pühakojad karistuse ähvardusel koguni üldse suletud.
Samal ajal on avatud poed, turud, söögikohad ja mitmed muud paigad, kus võib viibida rohkemgi inimesi kui nii mõneski kirikus. Selline olukord on kristlaste suhtes selgelt diskrimineeriv, sest osalemine avalikul jumalateenistusel ei ole mingi „heaoluteenus“, millest võib mõneks ajaks loobuda, vaid meie usu keskne toiming.
EELKs kehtiv jumalateenistuste ja talituste juhend algab deklaratsiooniga: „Koguduse ja seeläbi kogu kristliku Kiriku keskmeks ja südameks on jumalateenistus, eeskätt armulauga jumalateenistus ehk missa. Regulaarselt armulauda pühitsedes järgib kogudus oma Issanda käsku ja tõotust, mille ta andis pühal õhtusöömajal.“
On kristlasi, kes ütlevad, et palvetada saab ka kodus ning jumalateenistust võib vaadata televiisorist ja internetist. See on tõesti nii. Palve peaks kuuluma kristliku perekonna koduse elu juurde sõltumata sellest, kas kehtib tava- või eriolukord. Tele- ja veebiteenistused on tänuväärne võimalus Jumala sõnast osa saada eriti neile, kes kirikusse ei pääse.
Kuid leppida sellega, et nädalate ja kuude viisi ei ole võimalik kirikusse missale ehk jumalateenistusele tulla – see on vastuolus sellega, mida Jumal meilt nõuab ja mida meie hing vajab.
Mittekristlastele võib tunduda, et usuvabadusega on ka koroonakriisi ajal kõik korras, sest kedagi ei takistata oma usulisi veendumusi järgimast. Nende jaoks on kirik ebaoluline. Ent kristlaste jaoks on usuvabaduse keskmes õigus koguneda avalikule missale, mis on praegu keelatud, ehkki mitmed ilmaliku ühiskonna jaoks olulised paigad on avatud. See on olukord, millega enam leppida ei saa, sest see pole ka ratsionaalselt põhjendatav.
Fotol: missa Karja kirikus 2019. aasta juulis. Inimeste paiknemine kirikuruumis vastas juba toona tänastele ettevaatusabinõudele (I. Toometi foto)
