Tähistasime hiljuti nelipüha, kiriku suurt sünnipäeva. See on erakordne rõõmupäev. Püüan igal aastal selleks pühaks end ette valmistada, palvetades selle teemaga seoses tavalisest enam – või peaks pigem ütlema, et seoses selle isikuga, püha Kolmainsuse kolmanda Isikuga. Viimati pühendusin mõtisklustes keeltes rääkimisele või keelteannile.
Katoliku traditsioonis sellest tavaliselt peaaegu ei räägita, ning kindlasti mitte selles tähenduses, nagu see on nelipühiliikumises ja nn karismaatilises kristluses. Opus Dei rajaja, püha Josemaría Escrivá (1902–1975) kaudu tutvusin teise viisiga rääkida «keelte annist» (hispaania k don de lenguas). Ta kasutas seda mõistet seoses evangeliseerimise ehk apostolaadiga.
Püha Josemaría rõhutas sageli, et me ei peaks argumenteerima asjade üle mitte üksnes oma vaatevinklist, vaid ennekõike paluma abi Pühalt Vaimult, et leida kuulaja või kuulajate jaoks sobivad sõnad ja käsitused. Samuti rõhutas ta, et usust ja Jumalast rääkimiseks tuleb ette valmistuda palvega, et meie sõnad võiksid langeda soodsasse pinnasesse. Oma raamatus «Tee» (eesti k «Tee», Logos, Tallinn 2000, tõlkinud Mare Vega Salamanca) teeb ta üleskutse:
Kõigepealt – palve, seejärel – kahetsus; kolmandal kohal, tõesti alles «kolmandal kohal», olgu tegu. (Tee, 82)
Kõhklused ja tutvumine nelipühilusega
Tutvudes paar aastat tagasi erinevate kokkusattumiste ja tutvuste kaudu nelipühiluse ja nn karismaatilisusega, tekkis mul siiski küsimusi. Lähtudes neist kogemustest ning eriti kokkupuudetest sinnakuuluvate inimestega hakkasin eelkõige traditsioonilisse nelipühilusse suhtuma teatud austuse ja huviga. Mul oli mitmeid küsimusi, millele ma ei osanud vastata ning ilmselt ei oska vastata veel praegugi. Aga küllap nii ongi parem.
Eriliseks probleemiks oli keeltes rääkimine. Mida sellest arvata? Küsimus nii õrn kui tundlik, nii et pigem sooviksin hoiduda sellest kirjutamisest. Aga midagi oleks hea ikkagi öelda.
Vastus sõltub teatud määral tähendusest. Wikipedia asjakohane soomekeelne artikkel märgib, et selle mõistega viidatakse kahele erinevale nähtusele: ühelt poolt tundmatus või tähenduseta “keeles” rääkimist, teisalt tuntud inimkeeles rääkimist, mida kõneleja ise ei oska. Uues Testamendis on viiteid mõlemale.
Võõrastes keeltes rääkimine
Esimesele viidatakse Pauluse esimeses kirjas korintlastele (peatükk 12), kirjeldades nähtust ühena Püha Vaimu andidest (ehk karismadest). Teisalt rõhutab Paulus peatükis 14, et see ei ole kõige olulisem ega suurim vaimuand; sellele ei pea panema liigset rõhku ning seda ei tohiks kasutada ilma kindla kirikliku korra ja tõlgendamiseta. Nähtus tundub varases kirikus olevat üsna piiratud levikuga, vähemalt teistes Uue Testamendi tekstides seda ei mainita.
Minu suhtumine keeltes rääkimisse on, ütleksin, lugupidavalt skeptiline. Pean sellega silmas järgnevat. Nähtus kuulub kristliku usu tervikusse, sest seda nimetatakse Piiblis. Pole põhjust kahelda selles, et teatud puhkudel võib see olla üleloomuliku päritoluga. Teisalt arvan nii oma kogemusele kui selle nähtuse teaduslikule uurimisele tuginedes, et suur osa keeltes rääkimiseks peetavast nähtusest on teatud enesesugestioon või – paremini väljendudes – lingvistiline vabanemine, mida mõjutab konkreetsete usuliste kogukondade arusaam selle vajalikkusest.
Taoline mitteüleloomuliku päritoluga glossolaalia ei tarvitse iseenesest olla kahjulik, aga sellega kaasneb pastoraalne probleem, kui sellest räägitakse otsekui millestki olemuslikust – teatud kaudsest pääste, pühaduse või ehtsa usu tunnusest. Taolist käsitust ei toeta Piibel ega ka kiriku traditsioon. Tegelikult lükkab taolise arusaama tagasi juba Paulus oma ainsas seda teemat käsitlevas tekstis.
Nelipüha ja selgelt rääkimine
Minu jaoks huvipakkuvam keeltes rääkimise vorm on see, mida nimetatakse Apostlite tegude raamatu 2. peatükis ehk nelipühapäeval. Seal ei rääkita tundmatuid ega olematuid keeli. Seal räägitakse inimestele ilmselgelt nende oma keeles. Püha Luukas tekst kirjeldab toimunut järgnevalt:
Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: «Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased - kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» (Ap 2:1–11)
Kahtlemata on tegemist kõnega, mida kuuljad mõistavad oma keelena: «igaüks kuulis räägitavat oma murret … igaüks kuuleb oma sünnimaa murret … kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» Kirjeldusele järgneb detailsem ülevaade apostel Peetruse esimesest jutlusest.
Taoline keeltes rääkimine ei piirdu muidugi nelipühapäevaga. Selle kohta on mõned kõrvalviited edaspidi Apostlite tegude raamatus (Ap 10:44–47 ja 19:1–6, neis kohtades puudub siiski täpsem kirjeldus ning see on vaid tunnistus Vaimu annist). Esimestest sajanditest on teada veel mõned jutustused nähtuse jätkumisest.
Teisalt on seda esinenud ka hiljem. Näiteks jesuiitide suure misjonäri püha Francisco Xavieri (1506–1552) kohta väidetakse, et ta suutis rääkida keeli, mida ta ei tundnud. Ka kaputsiini munk Padre Piost (1887–1968) on rohkelt lugusid, kuidas ta suutis näiteks pihitoolis aru saada ja juhendada inimesi, kes rääkisid talle tundmatus keeles.
Taolisi lugusid võib minu arvates uskuda, aga see ei ole kohustuslik. Need ei ole olemuslikud ning loomulikult on neis üsna suur oht saada tüssatud või laskuda liialdustesse.
Kuidas tõlgendada nähtuse hääbumist?
On selge, et ajaloolisest aspektist kahanes viimatinimetatud keeltes rääkimise vorm pärast nelipüha ja apostlikku aega kiiresti. Ka tänapäeval on see üsna (isegi väga) haruldane, nagu mulle tundub – ka nn karismaatilistes ringkondades. Mida siis sellest arvata?
Nüüd jõuame asja tuumani. Nimelt on oht arvata, et kui Apostlite tegude raamatus juba kord räägitakse keeltes rääkimisest üleval toonil (ning seda nimetatakse mitmel puhul seoses Püha Vaimu anniga), siis praegu ongi asjad viltu. Võibolla on Vaim kiriku maha jätnud? Võibolla me ei olegi tõelised usklikud?
Just sellistest mõttekäikudest lähtuvad ekslikud teoloogilised järeldused, millel rajaneb moonutatud karismaatilisus. Need panevad inimesi meeleheitlikult paluma endale «keeltes rääkimise andi» või – veel hullem – (ning võibolla üsna sageli) seda teesklema. See on siiski mõttetu, kahjulik ning ennekõike täiesti mittevajalik.
Keeltes rääkimine on märk kiriku katoolsusest
Nelipühal oli peale funktsionaalse mõõtme ka sümboolne tähendus. Nelipüha oli kiriku sünnipäev. Mis kiriku? Katoolse kiriku. Katoolse ehk universaalse, üleilmse kiriku.
Kirik oli katoolne algusest, nelipühast peale. Ning mitte üksnes selles mõttes, et ta sai Issandalt misjonikäsu minna kogu maailma. Ta oli seda teatud viisil ka aktuaalselt. Apostlite saadud keelteand väljendas kiriku katoolsust kõnekalt ja efektiivselt. Just sellest Apostlite tegude raamatu 2. peatükk räägibki.
Sellel teemal on kirjutatud ka üks kaunis 6. sajandi tekst. See pärineb Põhja-Aafrika nelipühajutlusest, mille Migne Patrologia Latina omistab pühale Fulgentiusele, Ruspe piiskopile. Selles kirjutaja selgitab, et Püha Vaimu olulisim töö on armastus, mis valatakse usklike südameisse. Aga ta küsib ka, miks meie ajal ei toimu samasuguseid imesid nagu apostlite ajal. Ta vastab, et toimub küll, aga need saavad nähtavaks teisel moel. Kopeerisin siia üsna pika lõigu, sest see on nii mõjus ja sügav:
Apostlid rääkisid kõikides keeltes. Nõnda tahtis Jumal tollal väljendada Püha Vaimu ligiolu, et need, kes olid Tema vastu võtnud, rääkisid kõikides keeltes. Meil tuleb mõista, armsad sõbrad, et just selle Püha Vaimu kaudu valatakse armastus meie südametesse.
Ja kuna armastus pidi ühendama Jumala kiriku kõikjal maailmas, siis ka üksik inimene oskas rääkida kõikides keeltes, kui ta võttis vastu Püha Vaimu. Aga nüüdsel ajal Püha Vaimu ühendatud kirik väljendab oma ühtsust rääkides kõikides keeltes.
Kui siis keegi küsib kellegi käest meist: «Sa oled saanud Püha Vaimu; miks sa siis ei räägi kõiki keeli?», siis tuleb talle vastata: «Ma räägin küll kõiki keeli, sest kuulun Kristuse ihusse, kirikusse, kes räägib kõiki keeli. Sest mida muud tahtis Jumal siis osutada Püha Vaimu ligioleku kaudu, kui seda, et tema kirik hakkab rääkima kõikides keeltes?»
Nõnda täitus see, mida Issand oli tõotanud: Värsket veini ei valata vanadesse nahklähkritesse, vaid värske vein valatakse uutesse lähkritesse, siis säilivad mõlemad.
Kui jüngreid kuuldi rääkimas kõikides keeltes, siis ütlesid mõned põhjusega: Nad on joobnud, täis magusat veini. Sest apostlitest olid saanud «uued lähkrid», uuendatud pühaduse armuga nõnda, et nad täidetuna värske veini ehk Püha Vaimuga rääkisid tuliselt kõikides keeltes. Selle erilise nähtava imega kujustasid nad kõikide keelte abil katoolset kirikut. (PL 65, 743–744)
Püha Vaimu peamine ülesanne oli ehitada kirikut ning eriti kiriku pühadust ja ühtsust. Nagu mäletame, oli see ka Pauluse keskne õpetus Pühast Vaimust (vrd 1Kr 12–14).
Püha Vaim ehitab ühtsust
Katoliiklikus eklesioloogias öeldakse, et Püha Vaim on otsekui kiriku hing. Hing annab ihule – Kristuse ihule – ühtsuse ja elu. Kiriku ühtsus ja elu on eelkõige armastus. Sellepärast see 6. sajandi jutlustaja jätkab, kutsudes kuulajaid üles elama Vaimu loodud armastussidet tõeks:
Tähistage siis seda päeva Kristuse ühe ihu liikmetena. Te ei tähista seda asjata, kui olete see, mida tähistate: kui olete ühendatud selle kirikuga, mille Issand täitis Püha Vaimuga ja mis kasvab ja levib kogu maailmas. Issand tunnistab seda kirikut enda omaks ja kirik tunnistab Teda. Issand on otsekui peigmees, kes ei hülga oma pruuti ning keegi anna Talle teist pruuti.
Teile, Kristuse kirikule, kes koosneb kõigist rahvaist, Kristuse liikmetele, Kristuse ihule, Kristuse pruudile ütleb apostel: Aidaku armastus teil isekeskis toime tulla. Püüdke rahusideme kaudu pidada Vaimu antud ühtsust. [vrd Ef 4:3]
Vaadake, siis kui Ta käskis meil isekeskis toime tulla, rääkis Ta armastusest. Siis, kui nimetas lootust ühtsusele, näitas Ta meile rahusidet. See on elavatest kividest ehitatud Jumala hoone, kus Tema, vägev isand, heal meelel elab. Tema silma ei saa riivata ükski purustav lahkheli.
See on meilegi võrratu üleskutse pärast nelipüha. Kuhu Vaim mind kutsub? Kas ma saaksin seda üldse teada ilma prohvetiannita? Jah, sa võid seda teada päris hästi, sest see on kuldtähtedega lõigatud Uue Testamendi õpetusse. Vaim kutsub sind armastama, see tähendab ehitama ühtsust alates lähikonnast, aga loomulikult pidades silmas ka laiemat perspektiivi ehk kiriku ühtsust.
Muide, traditsioonilise tõlgenduse järgi hääbus ka prohveteerimise and (lisaks apostellikule keelte annile) pärast seda, kui kiriku raamatuna valmisid pühad Kirjad ehk Piibel. Eriline prohveteerimise and ei olnud enam vajalik, pealegi olid ka sellel oma ohud ja raskused. Püha Vaim teab, kuidas Ta kirikut üles ehitab.
Apostellik keelte and
Naasen veelkord algusesse. Nimetasin püha Josemaríat, kes katoliikliku traditsiooni järgi rääkis omal moel «keelte annist» (don de lenguas). Lähemalt vaadates on see täiesti õige arusaam. See peegeldab praktilisel moel nelipüha sündmusi, väljendades seda, mis nelipüha imes on jääv.
See keelte and on apostolaat ehk evangeliseerimine, inimestele usust ja Jumalast rääkimine. See tähendab rääkida nõnda, et keskmes ei ole mina ja minu argumendid, vaid eelkõige see, mida Vaim annab mulle rääkida, et see leiaks tee kuulaja südamesse, pannes tähele tema tausta ja vajadusi, mida üksnes Jumala Vaim läbi ja lõhki tunneb. See tähendab rääkida nõnda, et öeldu tõesti jõuab kuulajale pärale, sest ma püüan teda mõista sellisena nagu ta on, mõistmata oma eelarvamustega tema üle kohut. See tähendab rääkida nõnda, et Püha Vaimu nähtamatu töö abil toimub muutus, pöördumine, taipamine, usu süvenemine, elu pühitsemine.
Kui taotlen sellist keelte andi, siis mõistan, et olen pelgalt kohmakas tööriist, mis tihti eksib. Aga ometigi saab Vaim toimida minu kaudu ning kanda vilja, hoolimata minu vigadest.
Loomulikult kuulub selle juurde üks kiuslik aga. See, et ma ei saa taolist keelte andi omada ega valitseda. Ma ei saa otsustada, et nüüd see toimub. See ei kuulu mulle, vaid Jumalale.
Nii oli keelte anniga ka apostlikul ajal. Jumal annab seda nii, nagu Ta tahab. Meie palume ja püüame võtta vastu. Püüame olla Tema tööriistadeks. Selles koolis käime me terve oma elu.
Tõlkinud Illimar Toomet
Autor Oskari Juurikkala on katoliku kiriku preester Soomes ning töötab mh Åbo Akademis teadlasena, uurides loodusteoloogiat ning kirikuisade moraaliteoloogiat.
