Reedel, 6. novembril, avatakse Niguliste muuseumis näitus, mis tutvustab Eesti barokk-kunsti suurkuju ja esimest vabameistrist skulptorit Christian Ackermanni. Neli aastat kestnud interdistsiplinaarne uurimisprojekt lõpeb Niguliste muuseumis suurejoonelise näitusega «Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas».
2017. aasta kevadel sõlmisid Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Evangeelne Luterlik kirik omavahel koostöölepingu, et ühendada jõud Ackermanni loomingu interdistsiplinaarseks uurimiseks ning tuua Eesti skulptuurikunsti omaaegne täht kõige säravamal viisil tagasi kunstiväljale. Töö käigus loodi Ackermanni teadusveeb www.ackermann.ee, koostati monograafia ja Ackermanni digitund ning Niguliste muuseumis kulmineeruv ja hiljem Ackermanni tööde kodukirikutes jätkuv näituseprogramm.
Koostöö tulemusi koondaval Niguliste muuseumi näitusel saab lähivaates näha ligi 60 Eesti erinevatele kirikutele loodud skulptuuri. Tänu kaasaegsele tehnikale saab vaadata ka Ackermanni skulptuuride üllatavat sisestruktuuri, hilisemate värvikihtide alla mattunud ja taasleitud säravat barokset polükroomiat ning keerutada kujudest tehtud 3D-mudeleid. Dokumentaalselt on Ackermanni autorlus leidnud kinnitust üksikute tööde juures.
Christian Akcermann sündis Königsbergis ja jõudis 1670. aastate esimesel poolel Tallinna pärast õpi- ja rännuaastaid Gdańskis, Stockholmis ja Riias. Oma koha leidis ta hiljuti lahkunud puunikerdaja-tislermeistri Elert Thiele lese majas Olevimäel. Vähem kui aasta pärast vana meistri surma abiellus Christian Ackermann Thiele noore lese Anna Martensiga.
Kohalike tislerite tsunft kaebas Ackermanni kui autsaideri peale raele, kuid 1677. aastal lubas raad tal töötada vabameistrina ning palgata endale selle. Ajapikku tema kuulsus kasvas ja töövõimalused avardusid. 1684 hävis Toompea tulekahjus tema maja, kuhu ta oli viis aastat varem kolinud. 1705. aastal elas ta Tõnismäel, kus asus ka tema töökoda. Pärast 1707. aastat puuduvad Ackermanni elukäigu kohta andmed. Tema kümnest lapsest üks oli Tallinnas elus veel katkujärgsel ajal.
Ackermanni töid:
Tallinna toomkiriku altarisein: säilinud on leping Ackermanni palkamise kohta.
Märjamaa kiriku altar: säilinud on Ackermanni kiri võlausaldajale, kus ta mainib, et kui ta Märjamaa altari valmis teeb, saab võimaluse võla ära maksta.
Johan Andreas von der Pahleni vappepitaaf Tallinna toomkirikus: säilinud on leping.
Rootsi Mihkli kiriku kantsel: vastav sissekanne on kiriku arveraamatus.
Lisaks on dokumentaalseid andmeid veel mitme töö kohta, mille väljanägemisest puudub igasugune ettekujutus (hävinenud ja ei ole säilinud ka fotot):
Haljala või Rakvere kiriku altarisein ja kantsel: säilinud on kaebus töödega venitamise pärast.
Heinrich von Thiereni vappepitaaf Tallinna Niguliste kirikus: sissekanne kiriku arveraamatus.
Antoniuse kabeli uks Tallinna Niguliste kirikus: sissekanne kiriku arveraamatus.
Orelisein Tallinna Niguliste kirikus: mainitud Elert Thiele pärandivaidluse dokumentides.
Tõld major von Henninghausenile: tõldsepp Tobias Heideli kiri tööde venimise kohta.barokset polükroomiat ning keerutada kujudest tehtud 3D-mudeleid.
Ackermanni ja tema töökoja tippteoseks on Tallinna toomkiriku altarisein (1694–1696). Tegemist on Eesti kõige suurema ja huvitavama ikonograafilise programmiga altariseinaga, mis valmis põlengujärgse taastamise käigus selle hetke kõige olulisemasse Eestimaa kirikusse. Stiilikriitiliselt on Ackermannile omistatud ka Tallinna toomkiriku kantsli korpus ja Kolgata grupp.
Teistes Eestimaa kirikutes on Ackermannile omistatud: Hageri, Järva-Madise, Martna, Türi, Simuna ja Vigala kiriku altarisein, Juuru, Karuse, Rapla jmt kiriku kantsel, Tallinna Pühavaimu kiriku kella numbrilaud ning mõned üksikuina säilinud skulptuurid.
Artikli koostamisel on kasutatud pressiteate ja veebilehe www.ackermann.ee teksti.
