Süüdistuse esitamist rahvasaadik Päivi Räsänenile ja Misjonipiiskopkonna piiskop-elekt Juhana Pohjolale möödunud neljapäeval, 29. aprillil, on raske üle hinnata. Alates Nõukogude Liidu lagunemisest on kristlased Läänemere idakaldal saanud vabalt oma usku tunnistada ja järgida. Soome peaprokuröri initsiatiivil valminud süüdistus vaenuõhutamises näitab, et ideoloogiline diktatuur on naasmas. Esialgu riiki, mis omal ajal pääses nõukogude võimust ja selle usuvaenulikust poliitikast, ent on langemas läänest tulnud sallimatute ideoloogiate küüsi.

Kristlasest poliitik ja endine siseminister, arstiharidusega Päivi Räsänen ei ole teinud muud kui kaitsnud Piibli õpetust abielust ning toonitanud, et pühakirja järgi on homoseksuaalsed suhted patused. Ta lükkab kategooriliselt tagasi peaprokuröri pressiteates seisva väite, nagu ta oleks väljendanud seisukohta, et homod ei ole Jumala loodud.

Juhana Pohjola «kuritegu» seisneb selles, et ta avaldas 2004. aastal Soome Lutheri-ühingu kodulehel Räsäneni brošüüri «Ta lõi nemad meheks ja naiseks. Homoseksuaalsed suhted esitavad väljakutse kristlikule inimkäsitusele». Väidetav vaenuõhutamine olevat aktuaalne seetõttu, et materjal on endiselt avalikkusele kättesaadav.

Kuigi süüdistus ei tähenda veel süüdimõistvat kohtuotsust, on äärmiselt häiriv ja vaba ühiskonna ideaalidega vastuolus, et kristliku moraaliõpetuse väljendamise eest võib riigivõim inimese vastu pöörata politsei ja prokuratuuri aparatuuri, mida hoitakse käigus riiklike ressurssidega. Isegi kui inimene saavutab kõrgemas kohtuastmes viimaks võidu ja suudab kaitsta oma põhiseadusega tagatud õigusi, on ta kurnatud ja ruineeritud.

Pole kahtlust, et Räsäneni kui sõnaka ilmiku ja Pohjola kui konservatiivse luterliku vaimuliku kaasusest tahetakse teha «näidishukkamine», et ükski teine ei julgeks nende moodi olla ja teatud seisukohti väljendada. Tähtis on ka see, et kui kohus peaks prokuratuuriga nõustuma ja kuulutama Räsäneni poolt väljendatud seisukohad vaenuõhutamiseks inimrühma vastu, muutuvad kuriteoks ka kõigis teistes kirjutistes ja mõtteavaldustes väljendatud sarnased seisukohad. Sisuliselt kriminaliseeritakse kristliku moraaliõpetuse väljendamine.

Nõukogude Liidus kui «progressiivses riigis» seati eesmärgiks religiooni väljasuretamine, kristlased suruti kirikumüüride ja koduseinte vahele, usklikke pilgati ja neid diskrimineeriti, ent võim ei üritanud kristlikku moraaliõpetust muuta ja n-ö progressiivsete väärtustega kooskõlla viia.

Uus ideoloogiline diktatuur on võtnud sihikule ristiusu traditsioonilise õpetuse ning üritab seda ümber vormida nii, et nn tagurlikud seisukohad kaoksid. Kui kirik ja selle liikmed võtavad omaks progressistlikud vaated, jäetakse nad rahule.

Riikliku süüdistuse esitamine Räsänenile ja Pohjolale kristliku õpetuse väljendamise pärast peab olema äratuskellaks ka Eesti kristlastele ja kirikute juhtidele. Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud on abielu tähenduse ja homoseksuaalsete suhete ebamoraalseks pidamise küsimuses samadel seisukohtadel kui Päivi Räsänen. See on õigupoolest Piibli seisukoht, mida Räsänen väljendab. Meil tuleb nüüd lisaks eestpalvetele näidata üles ka solidaarsust, öeldes selgelt välja, et Soome riigivõimu käitumine ei ole aktsepteeritav.

Edasi tuleb meil mobiliseeruda oma õiguste kaitsele, sest ka Eestis üritatakse sisse viia progressistlikku ideoloogilist diktatuuri. Riigikogu menetluses on juba sõna- ja veendumusvabadust löögi alla seadev meediateenuste seadus ning kavandamisel on nn vihakõneseadus. Need on suunatud muuhulgas traditsiooniliste kristlike vaadete väljendamise vastu.

Võtkem selles eeskujuks Päivi Räsäneni, kes teatas talle süüdistuse esitamise päeval: «Kristlikule usule põhinev veendumus on enam kui isiklik arvamus. Kui varased kristlased jäid oma veendumustele kindlaks lõvikoopas, siis miks ei võiks mina teha seda kohtusaalis. Ma ei tagane oma kirjutatust ega palu vabandust apostel Pauluse õpetuste pärast. Olen valmis kaitsma sõna- ja usuvabadust nii kaua kui vaja. Samuti julgustan ka teisi oma sõna- usuvabadust kaitsma.»

Kui me praegu ei astu välja kristlaste õiguse eest väljendada pühakirja õpetust ega seisa vastu meelevaldsele ideoloogilisele diktatuurile, siis tulevikus ei pruugi meil enam olla võimalik seda teha.