Viimaks pean nimetama meest, kes on kõigist ametivendadest minu elus minu vaimulikule ja kiriklikule arenemisele sügavaimat mõju avaldanud. See oli pastor Nicolai von Nolcken Pöidel. Ta oli toona 47 aastat vana[1], seega peaaegu kaks korda nii vana kui mina. Vanapoisina elas ta endast veidi noorema õe Johannaga Pöidel. Ta oli Tartus ajalugu õppinud. Oma emalt, kristlikult naiselt, oli ta lapsepõlves religioosset mõjutust saanud. See polnud aga püsima jäänud. Ülikoolis kadus see täielikult. Koju tuli ta ateistina. Tema ettevõtmised toimusid alati kogu hingest. Mis ta oli, seda oli ta lõpuni. Nii ka usuvastases veendumuses, mis teda haaranud oli. Koheselt katsus ta oma ateismi propageerida. Ta majandas oma isa mõisa, mille ta oli üle võtnud. Talle oli naudinguks kristlasi nende usus pilgata. Suurreedel võttis ta jahipüssi selga ja läks kirikuväravast vilistades mööda, kui inimesed kirikusse läksid, et sellega väljakutsuvalt oma põlgust usu vastu üles näidata. Seejuures uuris ta suure õhinaga piiblit, kuid ainult selleks, et kasutada seda vaidlustes «vasturääkimiseks».
Nii oli ta ühel päeval Kudjape mõisas väga kõrgelt haritud härra von Güldenstubbe, Saaremaa maamarssaliga terve ennelõuna vaielnud. Ta oli alati ründavaks pooleks. Härra von Güldenstubbe oli teadmiste kõigis valdkondades lüüa saanud, ka teoloogia alal, ja sealjuures oli ta sügavalt usklik kristlane. Kui neid lõunale kutsuti, olid nad parajasti puudutanud armulauaõpetust. Peale sööki heitis härra von Güldenstubbe veidikeseks pikali. Ta oli haiglane mees. Sel ajal võttis Nolcken piibli kätte, et koguda uueks rünnakuks materjali. Ta luges selleks Johannese evangeeliumi kuuendat peatükki. Kui ta pikkamisi lugedes, et mitte midagi kaotsi lasta, 38. salmini jõudis: «Sest ma olen taevast maha tulnud, mitte, et ma teeksin oma tahtmist, vaid selle tahtmise järgi, kes mu on läkitanud», siis ta kohkus. Ta oli seda salmi korduvalt lugenud, aga mitte iial tähele pannud. Täna läbis see teda välguna. Tema vaimusilma ette ilmus Jeesuse kuju just sellisena, nagu ta teda evangeeliumist tundis. Ja vastupandamatult tärkas temas veendumus: «Tõepoolest, tal oli õigus! Ta ei ole kunagi oma tahtmist teinud, vaid alati teiste soovidele alistunud ja neid täitnud.» Kuid sama kiiresti kerkis tema vaimusilma ette tema enese elu ja kõigi teiste oma, keda ta tundis. Ja kõigil oli täiesti ühesugune tung: vastupandamatu soov omaenese tahtmist järgida! Selles olid nad eranditult kõik ühesugused. Nii seisis Jeesus täiesti üksi ühel poolel, kõik inimesed teisel; tema oma praeguses olukorras neist radikaalselt erinev. Niimoodi sai Nolckenile ilmselgeks: «Seega Jeesus ei pärine siis sellest ilmast, muidu oleks ta ju meiega sarnane oma nõudmistes ja püüdlustes oma tahtmist teha. Ta pärineb siis Jumalast! Jumal on olemas ja Jeesus on Jumala poeg!» – See kõik toimus ühe hetkega ning ta langes põlvili ja palvetas selle poole, keda ta seni pilganud ja salanud oli.
Vastavalt oma loomusele kõiges täiuslik olla sai Nolckenist nüüd ka tema vastleitud usus täiuslik mees, täis otsustavust. Seda näitas tema tegevus kirikueestseisjana. Sellesse ametisse valitud, hoolitses ta innuga mitte ainult pastoraadihoone, vaid veel enam oma pastori [Kaarma pastor Carl Ernst Rohland] eest. Ta nõudis temalt, vanalt ratsionalistilt, ameti mahapanemist ja kui too ei nõustunud, ei kohkunud Nolcken tagasi avalikult «pahandusega» konsistooriumi poole pöördumast. Ta saavutaski vana pastori emeriteerumise.
Varsti tärkas aga Nolckenis soov veel vahetumalt kiriklikust elust osa võtta. Reisil Saksamaale tutvus ta Harmsiga[2] ning reisi jätkudes kohtus ja sõbrunes separaat-luterliku Immanueli sinodi juhtivate tegelastega. Selle tagajärjel sai tema usutunnistus selgelt luterliku värvingu. Otsuse teoloogiat õppida ja pastoriks saada tegi ta tagasi tulles kohe teoks. Ta läks Tartusse õppima. Ta silmad olid aga nii kehvad, et ta ise ei saanud peaaegu üldse lugeda. Seepärast õppis tema õde Johanna kreeka ja heebrea keeles lugema ning läks vennaga kaasa, et talle kõik õpinguteks vajalik ette lugeda. Endast veidi vanemate Oettingeni ja Engelhardtiga[3] olevat ta lõputuid arutelusid pidanud. Kuna nad ei tahtnud Nolckeni vabakiriklikku[4] seisukohta meie maale sobivaks tunnistada, pidas ta neid kirikupoliitikuteks, kes hindasid meie kiriklikke suhteid olupoliitikast lähtuvalt.
Kui ta õpingud lõpetas, sai ta koha Pöidel, väikeses üksiseisvas koguduses, mille hooldamisele ta kogu hingest pühendus.[5] Oma töös kogudusega ei leppinud ta ainult tavaliste vahenditega: sõna ja sakramendiga jumalateenistusel. Ta proovis hingehoiu alal minna täiesti uut teed, suunates kogudust erapihile, s.t. eravestlusele koguduseliikme ja pastori vahe, seda ka siis, kui polnud midagi pihtida või mingeid pattusid ja süümepiinu tunnistada. Loomulikult ilma igasuguse sunnita! Tänu koguduse väiksusele tegi ta selle teoks. Ta kogus inimesed ka pühapäeva pärastlõunaks pastoraati ühistele hardustundidele, et koos piiblit lugeda, vestelda ja palvetada (kusjuures ta saavutas, et koguduseliikmed julgesid tema juuresolekulgi vabalt palvetada).[6] Täiesti uue hoo andis ta oma koguduse laulule. Nolckenil oli muusikalist kuulmist niivõrd, et ta tundis metsas kõik linnuhääled ära ja oska mõne vilet järelegi teha. Kuid laulda polnud ta kunagi proovinud ja seega ka oma lauluhäält mitte. Polnud kedagi, kes teda aidata oleks võinud. Ja ometi oli talle selge, et koguduse edenev vaimulik elu peab laulus väljenduse leidma. Seepärast palus ta Jumalalt abi, et ta õpiks niipalju laulma, et saaks kogudusele uusi laule õpetada. Ja Jumal võttis tema palvet kuulda. Mõne aasta pärast suutis ta veidi kuiva häälega kindlalt ja julgelt lihtsamaid koraale laulda. Innukus, millega ta laulis, tekitas kõigis, kes teda laulmas nägid, sügavaimat tundeliigutust. Ta laulis alati nii, et luges lauluraamatust kaks rida (kui ta laulu piisavalt ei osanud), langetas siis käed raamatuga põlvedele ja esitas lauluread sügavaima hardumusega, pilk samal ajal üle kõige maise kaugusse suunatud. Ma ei ole näinud ega kuulnud kedagi teist nii siira südamlikkuse ja innukusega laulmas.
Tema tugev külg seisnes hingehoius, mitte jutlustamises. Ta ei õppinud kunagi end lühidalt ja täpselt väljendama. Kuna ta oli väga mõtterikas mees, kuid ei koondanud oma ülirikkalikku mõttevara kunagi selgeks jutluseks, siis ta kaldus kõrvale ja jutlustas kuni poolteist tundi, võis selleks aga isegi kaks ja pool tundi kulutada. Tema Pöide inimesed läksid jutluse ajal välja puhkama ning tulid siis tagasi. Kuna see polnud mingi selgelt kavandatud jutlus, siis ei läinud niimoodi ka järg kaotsi, sest jutlus koosnes üksteisest hargnevatest mõtetest. Ometigi oli jutlus niivõrd kantud Nolckeni isiksuse lummast, et see avaldas muljet.
Nolcken oli hea Lutheri tundja. Ta oli Lööne raamatukogust saanud Walschi poolt välja antud Lutheri kogutud teosed ja tudeeris neid väga tõsiselt. Piibli lugemise järel avaldas Nolckeni vaimulikule elule sügavaimat mõju kahtlemata Luther.
Traugott Hahni mälestusteraamatust tõlkinud Õilme Salumäe, avaldatud algselt artiklikogumikus «Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 1997–1998» osana pastor Hahni Saaremaa-aastaid käsitlevatest mälestustest
[1] Karl Nicolai von Nolcken oli sündinud 1830, suri 1913. Traugott Hahn oli Valjalas pastoriks 1872–1874, seega oli Nolcken kõnealusel perioodil veidi noorem kui 47-aastane. Toim.
[2] Claus Harms (1778–1855) oli Saksa luterlik pastor ja teoloog, kes võitles ratsionalismi vastu. 1817 avaldas ta omaenda 95 teesi. Toim.
[3] Alexander Konstantin von Oettingen (1827–1905) ja Gustav Moritz Constantin von Engelhardt (1828–1881) olid Tartu Ülikooli teoloogiaprofessorid. Toim.
[4] Sellega on mõeldud riigivõimust vaba kiriklikku staatust. Toim.
[5] Nolcken seati Pöide koguduse õpetajaks 1867. aastal. Kui superintendent ja Muhu pastor Alexander von Schmidt altari ees kõnet pidades märkis, et esmakordselt on parun õpetajaks, pööranud Nolcken ümber ja öelnud kirikulistele: «Armas kogudus, parun on tühi tuul, mina ei ole muu kui sinu õpetaja.» Toim.
[6] Pöide kirikukroonikasse kirjutas ta: «Kuigi kindlasti suur osa ja võib-olla suurim osa kogudusest kirikut väga halvasti külastab, olen ma ometi ka kõige raskemal tööajal rõõmu tundnud, et kirik vähemalt mitte tühi pole ja ta enamasti üpris täis leian. Eriti teeb mulle rõõmu ka minu pealelõunases piiblitunnis alati hulka kuulajaid näha, ja ka õhtul laulutunnis on nad kohal. Tihedamaks armulaua kombeks olen ma manitsenud ja õpetanud läbi näidete, ja pühapäevasest ühisest armulauast võtan iga kord ise osa.» (Tõlkinud K. Jaago.) Toim.
