Mida tähendab uskuda?

Avaldame uuesti õp Argo Oleski 2013. aastal portaalis Meie Kirik ilmunud artikli, milles vaadeldakse uskumise küsimust Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XVI, 2005–2013) teose «Kristlus ja kultuuride kriis» põhjal.

Meie, eestlaste, ajalugu on tihedalt seotud kristlusega ja kristliku usu mõjud on sügaval meie sees ning meie ümber. Ometi on suurem osa meie rahvast tänapäeval kirikukauge ja kristlus pole usuks, mille järgi teadlikult ja veendunult oma elu püütakse seada ja elada. Oleme statistika järgi kõige vähem usklik ja religioonikaugeim rahvas terves maailmas. 2006.–2008. aastal 143 riigis läbi viidud uuringu järgi mängis vaid 14% eestlastest religioon igapäevaelus tähtsat osa. Selle põhjused peituvad kindlasti laiemalt Euroopa ilmalikustumises, kuid kindlasti ka meie enese ajaloo keerdkäikudes, mis annab põhjust põlistada «paganlust». Kristlikust usust ja Jumalast rääkimine põhjustab tihtilugu inimestes kaitsereaktsiooni ja tekitab vastumeelsuse, mis võib olla tingitud ka liiga ühekülgsest ja eelarvamuslikust arusaamast selle kohta, mis on kristlik usk ja mida tähendab uskumine. Joseph Ratzinger, praegune [kuni aastani 2013 – toim.] katoliku kiriku pea Benedictus XVI, on oma raamatus Christianity and the Crisis of Cultures (San Francisco, Ignatius Press, 2006) käsitlenud küsimust: mida tähendab uskuda? Tema mõtisklused aitavad siinkirjutaja arvates paotada ust kristliku usu paremaks mõistmiseks ja taasavastamiseks. Kindlasti pole alljärgnev refereeritud tekst eelpool mainitud raamatust ammendav kristliku usu käsitluse koha pealt, kuid toob välja huvitavaid ja mõtlemapanevaid aspekte ning näitab usku kui loomulikku osa meie inimeseksolemises. Alljärgnevalt ülevaade Ratzingeri mõttekäikudest eelnimetatud raamatu põhjal ning lisaks mõned kõrvalepõiked Ratzingeri raamatusse Sissejuhatus kristlusesse (Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006).

Kõige esmalt tuleb ära märkida, et Ratzingeri järgi on «usk kristliku eksistentsi fundamentaalne akt».[1] Usk on kogu inimese elu ja suhteid läbiv hoiak, ilma milleta pole võimalik mõista ka kristlust ja kristlasena elamist. Oma arutlustes käsitleb Ratzinger järgnevalt niinimetatud loomulikku usku, mida rakendame igapäevaselt ja millel on oma tähtis osa meie hakkamasaamises. Seejärel vaatleb ta uskumise küsimust kui otsuse tegemist kahe valiku vahel – kas Jumal on või Teda ei ole – , mis mõlemad kujutavad inimese elu jaoks põhjapanevat tähtsust ning seoses sellega ka agnostitsismi kui neutraalsele seisukohale jäämise võimatust. Jumala tundmist kui inimese loomuomase võime ja võimaluse üle mõtiskleb Ratzinger apostel Pauluse vastava probleemi käsitluse varal. Edasi vaatleb ta üleloomulikku usku kui Kristuselt lähtuvat ja inimestevahelist osadust loovat usku. Lõpuks arendab ta kolme uskumisega seotud järeldust: usu seotust Kristuse ja pühakutega, usu väljendust elus ning usku kui «mina», «sina» ja «meie» suhet.

Loomulik usk

Tõstatades küsimuse, kuidas mõista usku kui kristliku eksistentsi fundamentaalset akti, on esimeseks probleemiks Ratzingeri meelest see, kas tänapäeva inimene, kelle kasutada on teaduse saavutused, vajab üleüldse veel usku ja kas usk ise teaduse arenedes ei muutu mööduvaks hoiakuks, millest välja kasvatakse, kui saadakse targemaks ja teadlikumaks. Samas ei ole ka teaduse ja selle saavutustega seoses usk kui inimeses loomulikult toimiv käitumismudel kuhugi kadunud, vaid see töötab igapäevaselt meie elus. Meil ei pruugi olla aimugi, näiteks, igapäevaselt kasutatavate tehnoloogiate teaduslikest alustest, ometi on kellelgi vastavad teadmised olemas ja me usaldame neid ning üldine kogemus kinnitab nende teadmiste tõepärasust. Sellise usu juures toob Ratzinger välja kaks aspekti: (1) ilma usalduseta teiste teadmiste vastu ei saaks inimene hakkama ja selline usk (2) väljendab inimese teadmatust. Võrdluses teadmisega võiks sellist loomuomast ja inimese eluks hädavajalikku usku oma väärtuselt madalamal asetsevaks hinnata. Ratzinger toob välja kolm elementi sellise usu «toimimise struktuuris»: (1) on olemas inimesed, kellel on vastavad teadmised; (2) usaldus nende vastu, kes ise teadmist omamata toodavad midagi teiste teadmiste põhjal, olles seega justkui vahendaja rollis; (3) igapäevane ja üldine kogemus, mis kinnitab teadmiste tõesust. Meile loomuomase, nii-öelda loomuliku usu puhul ei saa kõnelda seega «puhtast usust» puhtast, millel pole mingitki pistmist teadmisega, sest antud juhul on olemas inimesed, kes omavad vastavaid teadmisi.[2]

Usk ja agnostitsism

Võrreldes eelnevalt kirjeldatud loomulikku usku religioosse usuga, näeb Ratzinger nende mõlema struktuuris sarnasusi, kuid nende vahel valitseb siiski üks olemuslik erinevus. Kui usk teiste inimeste teadmistesse jääb sellesse samasse teadmiste ringi, kuhu on võimalik põhimõtteliselt igal inimesel õppimise teel siseneda, siis usk Jumalasse jääb väljapoole inimteadmiste piire. Siit võiks Ratzingeri meelest järeldada, et kuna teadmised Jumala kohta jäävad inimhaardest välja, siis «polegi kedagi, kellele oma lootus panna või kelle erialateadmiste poole pöörduda.» Siin näivad põrkuvat omavahel religioosne usk ja tänapäeva kriitiline teadus, mis mõlemad kuuluvad täiesti erinevatesse sfääridesse – üks tegeleb asjadega, mis on nähtavad ning teine inimese jaoks nähtamatusse ja kättesaamatusse valdkonda kuuluvaga. Siinjuures tõstatab Ratzinger küsimuse agnostitsismist ning ütleb, et «intellektuaalne ausus ja alandlikkus tundmatu ees näib soovitavat pigem agnostitsismi kui otsest ateismi, sest viimane väidab samuti teadvat liiga palju nendest asjadest», kui väidab, et Jumalat pole olemas, mida aga ei saa teaduslike meetoditega tõestada ega ümber lükata, sest Jumal ei kuulu inimese poolt haaratavasse sfääri.[3] Jumal asub olemuslikult väljaspool inimese nägemisulatust, ükskõik kui palju see ka ei avarduks.[4]

Ometi ei pääse inimene Jumala ja uskumise küsimuse ning sellest tuleneva otsustuse eest kuhugi pakku, sest need puudutavad ja mõjutavad inimeksistentsi ja inimese elu tervenisti. Agnostitsism pakub välja võimaluse nendega mitte tegeleda, kuid kas on võimalik erapooletuks jääda sellistes küsimustes nagu «oma pärinemine, viimne saatus ja eksistentsi mõõt?», küsib Ratzinger. Vaatamata sellele, et Jumala olemasolu või Tema mitte olemasolu on hüpoteetilised veendumused, on nendel inimelule põhjapanev tähendus, mille suhtes neutraalsele positsioonile jäämine on võimatu. Otsustada tuleb ja seda saab teha vaid nende kahe valiku vahel – Jumal on või Jumalat ei ole – ning siin viitab Ratzinger Pascalile, kes soovitas agnostikul riskida ja elada eeldusega, nagu Jumal eksisteeriks ja sellele järgneva kogemuse varal veendub too lõpuks oma otsuse õigsuses. Agnostitsism võib tunduda küll teooriana valgustav, kuid praktikasse panduna see haihtub, sest nii olulises ja praktilises küsimuses nagu seda on jumalaküsimus, pole võimalik jätta otsustamata.[5]

Olles teinud oma valiku uskumise või mitteuskumise, Jumala olemise või mitte olemise kasuks, ei saa inimene siiski üle ei kahtlusest ega ka usust. Uskuja kahtleb, kas tema usk on tõene ja uskmatut kimbutab küsimus, et võib-olla on usk siiski tõene. See on inimese lõputu võitlus.[6] Usk on Ratzingeri järgi alati olnud inimese eksistentsi sügavalt puudutav otsus ja eluaegne pöördumine nähtavast ja hallatavast nähtamatu poole ning riski võtmine tunnistada mittenähtav tõeliseks reaalsuseks.[7]

Tõelisus, millesse inimene kuulub ja milles ta elab, on midagi enamat kui silmaga nähtav, teaduslikult haaratav ja eksperimentidega tõestatav ning jumalaküsimus kuulub just sellesse valdkonda. Ratzinger sõnastab selle järgnevalt: «See küsimus ei vaatle seda, mis on meist allpool, vaid seda, mis on ülalpool. See ei vaatle seda, mida saaksime hallata, vaid seda, mis valitseb meie ja kogu reaalsuse üle». See ei tähenda, et jumalaküsimus oleks irratsionaalsuse sfääri kuuluv, sest Jumal on «kogu ratsionaalsuse tõeline alus». Küsimus on, kuidas inimene seda tajuda saab. Siinkohal toob Ratzinger välja mõned metodoloogilised eeldused, mis on vajalikud Jumala mõistmisele lähenemisel. Selleks peab inimene olema avatud iseendale ja maailmale, huvituma inimkonna avastustest ja religioossetest kogemustest ning pühenduma «küsimusele, mis puudutab igaühte meie seast isiklikult».[8]

See, kas ja kuidas inimene on võimelina tajuma Jumala reaalsust, viib küsimuse juurde inimese loomulikust Jumala tundmisest.

Loomulik Jumala tundmine

Siinkohal toetub Ratzinger apostel Paulusele, kes on sama küsimust käsitlenud oma kirjas roomlastele tolleaegse suurlinna moraalse allakäigu valguses. Paulusele pole Jumala tundmine, s.t tõde midagi, mis oleks inimeste eest varjul, kuid inimene ei taha sellega kaasnevaid käske täita, vaid omaenda tahtmise järgi elada, «hoides tõde ülekohtu kammitsais» (Rm 1:18). Jumala austamise ja teenimise asemel teenitakse loodut ning tõe vastane elu toob kaasa ka loomuvastase elu. «On tekkinud surma tsivilisatsioon», võtab Ratzinger kokku Pauluse kirjeldatu. Ateism ja ateismina väljenduv agnostitsism on Pauluse käsitluse taustal seega inimesepoolne keeldumine Jumala tundmisest, mis ei tähenda sugugi inimese võimetust Jumalat tunda. Vastupidi, inimene «suudab Teda näha, kui ta kuulab Jumala Olemise häält ja Tema loodu häält ning laseb ennast sellel juhtida». Kuigi Paulus kirjutab oma aja kontekstis, väljendab tema öeldu kogu inimkonna olukorda Jumala ees läbi terve oma ajaloo. Inimene on alati seisnud kahe jõu pingeväljas – ühelt poolt Jumala kutse koos teatud nõudmistega ning teisalt väga maised ja igapäevaeluga seotud ahvatlused nagu seda on kasu saamine ja võimudega heades suhetes olemine. Vaatamata sellele, et viimased saavad tihtilugu võidu tõe üle, «elavad tõe märgid hämmastavates vormides edasi mürgitatud taimi täis džungli südames».[9]

Ratzinger on veendunud, et Pauluse pandud diagnoos inimese olukorra kirjeldamisel on kehtiv ka tänapäeva inimesele, kes elab küll hoopis teistsuguses maailmas kui antiikaja inimene. Oma olemuselt on aga inimene samasugune koos oma moraalsete ja enesetunnetuslike küsimustega, mis on seotud millegi enama kui puhtalt ratsionaalsete inimteadmiste valdkonda kuuluvaga. Tänapäeva inimese jaoks on Jumala tundmine küll raskem, kuid mitte kuidagi kaotsi läinud võime. Inimene asub ka täna samas pingeväljas, kus ühelt poolt igatseb Jumala poole ja teisalt tõmbavad teda muud ahvatlused. Siin avaldub inimese võimetus, kes «pole suuteline Jumalat täiesti maha heitma, aga tal pole ka jõudu ette võtta teekonda Tema poole». Omaenda jõust pole inimene võimeline looma suhet Jumalaga, ehitama silda üle kuristiku. Selline suhe pole inimesele midagi loomuvastast, kuid kuna takistuseks saab inimese enese suutmatus, siis peab silla rajamine saama alguse Jumala poolt, kes «peab tulema inimesega kohtuma ja teda kõnetama».[10]

Üleloomulik usk

Sellega jõuab Ratzinger «üleloomuliku» usu ja selle pärituolu käsitlemise juurde.

Usu juures üldiselt on oluline usalduse moment – me usaldame neid, kellel on teadmised, mis meil puuduvad ja usalduse kaudu saavad nende teadmised ka meie teadmisteks. Seda nimetab Ratzinger «usufenomeni sotsiaalseks aspektiks». Usk moodustab seetõttu «vastastikuse sõltuvuse ja solidaarsuse võrgustiku». Sarnaselt käsitleb Ratzinger ka usku kui suhet Jumalaga, mis on ennekõike suhe inimestega ja rajaneb inimestevahelisel osadusel. Üks oluline moment selle juures, kui inimene võtab teiselt inimeselt vastu teadmist Jumala kohta, on inimese enese avatus Jumalale. Avatuse tunnetamiseks ja loomiseks on vajalik ka üksiolemine, kuid nagu Ratzinger rõhutab, on «meie suhe Jumalaga ühenduses meie vendade ja õdedega». Nõndanimetatud «loomuliku usu» puhul, kui usaldatakse teiste teadmisi, on selge, et pöördutakse selle poole, mida teised on näinud. Ka religioosses, üleloomulikus usus, on olemas need, kellele on antud näha ja kelle läbi näevad usus teisedki. Kristus ise on see, kes näeb ja kõik Tema öeldu lähtub Tema «otsesest kontaktist Isaga» («Kes on näinud mind, on näinud Isa», Jh 14:9). Seetõttu on «kristlik usk oma sügavaimas olemuses osalemine selles aktis, mille läbi Kristus näeb». Ilma Kristuseta ja selleta, et Tema näeb Isa, pole olemas usku kristlikus mõttes.[11]

Väidete arendamine

Uskumist käsitlevatest arutlustest toob Ratzinger välja kolm järeldust ja arendab neid edasi. Esimene järeldus kõlab: (1) Usk on ankurdatud sellesse, mida näevad Jeesus ja pühakud. Jeesus on ainukene, kes tunneb ja näeb Jumalat vahetult, aga pühakute kaudu paistab maailmas välja Jeesuse valgus. Pühakuteks ei pea Ratzinger vaid neid suuri inimesi, kes on kiriku poolt pühakuks kuulutatud, vaid ütleb, et on ka «varjatud pühakud, kes võtavad ühendusest Jeesusega vastu Tema hiilguse kiire». Selle seletuseks meenutab Ratzinger Moosese Jumala nägemise lugu Vanast Testamendist (2Ms 33:23), kus Mooses nägi Jumalat mitte küll palgest palgesse, aga «selja tagant» ja nõnda nagu Moosese pale hiilgas, kui ta tuli Siinai mäelt alla, nõnda «särab Jeesuse valgus nende inimeste elude kaudu». Siinjuures viidatakse Aristotelesele, kes nimetab «esimeseks filosoofiaks» teadust, mis «läbib kogu inimteadmise tõelisi aluseid». Teisi teadusi, mis on sellest sõltuvad, nimetatakse terminiga scientiae subalternatae (alluvad teadused). Samuti viitab Ratzinger veel Aquino Thomasele, kelle järgi teoloogia kuulub samuti eelnimetatud teaduste hulka ja sõltub «pühakute teadusest». Sellest, mida pühakud näevad, kasvab välja ka teoloogia ja teoloogide «sekundaarne» töö. Kui teoloogial puudub alus ja lähtepunkt pühakute «nägemises», siis «mandub teoloogia tühjaks intellektuaalseks mänguks ja kaotab ka oma teadusliku iseloomu.»[12]

Teise väitena toob Ratzinger välja (2) usu tõeks elamise. Jeesuse ilmutatu pole inimese olemusele võõras, midagi sellist, mis mitte kuidagi ei haakuks inimese eluga, vaid mis vastab «sisemisele valgusele meie olemises, mis sirutub Jumala tõe järele». Taas rõhutab Ratzinger seda, et inimene on «eelkõige teiste kaudu uskuja». Kuigi inimeses on võime tunda Jumalat, vajab ta uskumiseks siiski teisi. Usk on siin protsess, kuhu on haaratud nii Kristus, kui ka need, kes teda näevad ja omakorda teistele seda teada annavad. Selle illustreerimiseks meenutab Ratzinger sündmust Samaaria naisega, millest jutustab Johannese evangeeliumi 4. peatükk. Kõigepealt tutvustab Jeesus Samaaria naisele ennast kui elava vee allikat, seejärel kuulavad selle naise tunnistust Jeesusest külaelanikud, kes naist tunnevad ja hakkavad «naise sõnade tõttu» Jeesusesse uskuma. Pärast seda paluvad nad Jeesusel jääda nende juurde, kohtuvad ja räägivad temaga ning tulemuseks on see, et nad ütlevad naisele, kes neile kõigepealt Jeesusest rääkis: «Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja» (Jh 4:42). See on protsess, mille käigus muutub usk «teadmiseks». Usu protsessi ei tohi kujutada aimult ühes suunas edasi arenevalt, vaid see vastab elu enda tõusudele ja mõõnadele. Püüdes elada usus, saab inimene oma kogemuse läbi kinnitust, et «Jeesus on tõesti maailma Päästja», mis tähendab, et inimene elab oma usku tõeks. Siin tuleb ilmsiks tõsiasi, et iga usus elav inimene saab oma eluga olla teenäitajaks teistele. Iga kristlane on «püha», nagu Uues Testamendis seda terminit kasutatakse. Ka tänapäeval see «püha», uskuja, kes «lubab Kiriku usul end kujundada ja juhtida, peab olema hoolimata oma nõrkustest ja raskustest Jumala valgusesse avanenud aknaks». Usklik peab olemas olema teiste jaoks, et aidata neil «maailma pimeduses» Jumalat otsida.[13]

Kolmanda väitena toob Ratzinger välja (3) usu «mina», «sina» ja «meie» suhte. «Mina» on haaratud usku, kuna usk asub ««mina» kõige intiimsemates sügavustes». Seeläbi on usk ka suhtlemine – «mina» eeldab «sina» ning suhtlemine «mina» ja «sina» vahel «saab sündida vaid sügaval inimese sees». Ühe sümbolina usule kui osasaamisele sellest, mida Jeesus näeb, toob Ratzinger välja Viimsel Õhtusöömaajal Jeesuse õlale toetuva Püha Johannese. Usus kui suhtes saab «mina» vabaks suletusest iseendasse, «tõmmates maha oma subjektiivsuse barjäärid». Pauluse sõnadega: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees» (Gl 2:20). Uuestisündinuna uues «minas», avastab inimene, et ta pole seotud üksnes Kristusega, vaid kõikide nendega, kes omakorda Temaga seotud on. Siin tuleb juurde «meie» aspekt. «Meie» moodustab Kiriku ja siinjuures rõhutatakse usku kui kiriklikku akti. Nagu ennemgi öeldud, on usk protsess ja ka uuestisünd kestab seni, kuni inimene elab ja see on seotud elamisega koos «meiega», koos Kirikuga.[14]

Kokkuvõtet tehes ütleb Ratzinger, et «toetudes nendele, kes näevad, liigume me sammhaaval edasi Jumala poole ning peidetud mälestus Jumalast, mis on kirjutatud iga inimese südamesse, ärkab üha rohkem elule meie olemise sügavustes».[15]

Mõningaid mõtteid

Ratzingeri tekstist tuleb välja uskumise loomulikkus ja vajalikkus. Uskumine ei ole üksnes usklike pärusmaa, midagi elukauget ja eluvõõrast, vaid see saadab ja mõjutab igat inimest. Uskumine on inimese suhestumise viis tegelikkusega, mida ei suudeta teadmistega haarata ja samas mõjutab see meie elu igas valdkonnas. Uskumine on inimesele loomuomane, inimene on homo religiosus. Oma töös vaimulikuna puutub siinkirjutaja aeg-ajalt kokku inimestega, kelle arvates on uskumine midagi inimest alavääristavat ja tegelemine hämarate asjadega, mis ei haaku reaalsusega. Ja nendega rääkides tuleb ometi ilmsiks see, et ka nemad pole uskumise süüst priid. Kui näiteks öeldakse, et ollakse ateist, samal ajal kirikus viibides tuntakse «püha». See viitab teatud tõmbetuulele omaenda suletud maailmas.

Ratzinger mõistab meie olemist inimestena alati usu ja kahtluste meelevallas, mis tundub paika pidavat, kuigi me ei pruugi oma usku või kahtlusi enesele alati teadvustadagi. Näiteks, sügavalt usklik inimene võib ennast igapäevaste asjade pärast sõna otseses mõttes haigeks muretseda, kuigi oma usu järgi ei peaks ta muretsema, vaid usaldama Jumalat. Ennast veendunud ateistiks pidav inimene võib aga isiklikes või oma lähedastega seotud kannatustes endale aru andmata Jumalat appi paluda.

Uskumise kui meie usaldusliku hoiaku loomulikkust ja hädavajalikkust seletab Ratzinger väga igapäevase ja praktilise elu näitel. Kui me kasutame, näiteks, igapäevaselt arvutit, siis ei pruugi kõigil meist olla teadmisi sellest, kuidas see töötab ja milliseid teadmisi on vaja selle loomiseks. Siinkohal rakendub meis usk ja usu ning kogemuse läbi saame osa nende teadmiste tõest. Loomulik usk, mida kasutame igapäevaselt teiste teadmistest osasaamisel ja mille puhul domineerib usalduse moment, on kui pisike mudel religioossest usust, mis samuti on inimesele loomuomane, kuid mille rakendamine on raskendatud selle usu hoopis teistsuguse, tavareaalsusest erineva konteksti tõttu. See loomuliku mudel sobib hästi seletama kristlikku usku, mida ka Ratzinger teeb.

Ratzingeri arutlustest tulevad välja kristliku usu mõned iseloomulikud jooned, mida siinkohal võiks mainida. Üheks nendeks on uskuva inimese püüd olla avatud ja püüd mõista elu, inimest, maailma, kõiksust. Uskumine eeldab ja loob avatust, mitte kapseldumist omaenese maailma. Samuti on oluline 180-kraadise pöördumise moment kõige selle juurest, mis on nähtav ja käega katsutav, millest saab kinni haarata, selle poole, mis on täiesti vastupidine. See on risk. Siinjuures avaldub ka selle usu tohutu usalduslik pool. Oluliseks tuleb kõige juures pidada sedagi, et uskumine on teekond, kus lõpp-peatust veel näha ei ole ja kuhu poole see jääb, sedagi täpselt ei tea. Küllap usk juhatab teed.

Kasutatud kirjandus:

Joseph Ratzinger. Christianity and the Crisis of Cultures. San Francisco, Ignatius Press, 2006.

Joseph Ratzinger. Sissejuhatus kristlusesse. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006.

[1] Ratzinger, Joseph. Christianity and the Crisis of the Cultures. San Francisco, Ignatius Press, 2006, lk 77.

[2] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 78–82.

[3] Ibid., lk 83–87.

[4] Ratzinger, Joseph. Sissejuhatus kristlusesse. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006, lk 40.

[5] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 87–89.

[6] Ratzinger, Sissejuhatus kristlusesse, lk 33–37.

[7] Ibid., lk 40–42.

[8] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 89–91.

[9] Ibid., lk 93–98.