Möödunud nädalavahetusel toimusid paljudes Euroopa ja muu maailma linnades nagu Belfast, Brisbane, Budapest, Firenze, London, Melbourne, Milano, Napoli, New York, Oslo, Pariis, Perth, Praha, Rooma, Rotterdam, Tbilisi, Toronto, Torino, Vancouver, Viin, Zagreb ja Zürich suured meeleavaldused vaktsiinisunni ja piirangute vastu. Samas jätkab koroonatotalitarism («COVID-1984») mitmel pool edusammude tegemist.
«Vaktsineerimiskohustus kaitseb vabadust»
Eelmisel nädalal otsustas Austria valitsus, et alates 2022. aasta veebruarist nõutakse kõikidelt Austria elanikelt vaktsineeritust, vahendab ERR. Järgnes uudis, et vaktsineerimata inimesed jäetakse tähtajatult koduaresti (kodust tohib lahkuda vaid piiratud juhtudel). Nimelt parlamendis toimunud küsimustele vastamisel sõnas kantsler Alexander Schallenberg, et praegustel piirangutel «ei ole vaktsineerimata inimeste jaoks lõpptähtaega» (Objektiiv 24.11).
Äsja tuli uudis, et Austria sundvaktsineerimise eelnõu näeb vaktsiinist keeldujatele ette tuhandetesse eurodesse ulatuvaid trahve ja kuni nelja nädala pikkust aresti. Ka tõhustusdoosist keeldujale on võimalik määrata 1450 euro suurune trahv.
Ka Saksamaal räägitakse üha valjemalt üleüldise vaktsineerimiskohustuse võimalikust kehtestamisest. Baieri ministerpresident Markus Söder ja Baden-Württembergi ministerpresident Winfried Kretschmann kirjutavad ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung ilmunud ühises artiklis, mis kannab pealkirja «Vaktsineerimiskohustus kaitseb vabadust», et «üldine vaktsineerimiskohustus ei ole põhiseaduse riive, see on pigem eeldus selleks, et vabadused tagasi võita.» FOCUSe toimetaja Benjamin Hirsch esitab tõsise küsimuse: mis kaalub rohkem, kas rahva tervisekaitse või kehalise puutumatuse individuaalne põhiõigus? (Objektiiv, 24.11)
Hirmunud enamus võib peale suruda ükskõik mida?
Ühendkuningriigi ülemkohtu endine kohtunik Jonathan Sumption kirjutab väljaandes The Telegraph, et praeguse olukorra peamiseks probleemiks on suhtumine pandeemiasse, mida käsitletakse pelgalt rahvatervise juhtimisega seotud tehnilise teemana.
«See omakorda on toonud kaasa kujuteldamatu eelduse, nagu oleks hirmunud enamusel võimalik suruda teistele seaduslikult peale ükskõik mida, peaasi et oleks võimalik kaitsta iseennast viiruse eest. Ent moraalse hoolivuse kadumine n-ö avaliku hüve taotlemise eesmärgil on esimene samm totalitarismi poole. Järgmiseks on inimeste taandamine pelgalt riigipoliitika instrumentideks.
Sotsiaalne suhtlus ei ole mitte lihtsalt mingi valikuline vabaajategevus, vaid inimese üks põhivajadusi. Rahulikuks kooseksisteerimiseks on vajalik minimaalne austus kaasinimeste isikliku sõltumatuse vastu. Valitsused, kes seda eiravad, on ületanud üliolulise moraalse piiri ning tegelevad vältimatult oma rahva inimväärikuse ründamisega.
Võib ju olla, et vaktsiinidest keeldujad tegutsevad mõtlematult, ehk ka isekalt, kuid kui inimesel ei ole enam lubatud otsustada selle üle, milliseid meditsiinilisi protseduure ta läbida soovib ja milliseid aineid ta oma kehasse laseb, siis ei ole inimese autonoomiast enam kuigi palju järel. Tee on lahti despotismile ja lõpututele sotsiaalsetele ebakõladele. Jääb üle vaid imestada, kui kergesti suudab hirm õõnestada liberalismi ja demokraatiat,» vahendab väljaanne Uued Uudised (rõhutused tekstis: Meie Kirik).
Portaal Makroskoop kajastab näitekirjanik C. J. Hopkinsi mõtteid: «Kahjuks on paljud inimesed taandatud paranoilisteks invaliidideks … täis vihkamist «vaktsiinitute» vastu. Nende vihkamine on loomulikult täiesti ebaratsionaalne, hirmu ja propaganda produkt, nagu vihkamine Untermenschen’ite [alaminimeste – MK] suhtes alati on. Sel pole vähimatki seost viirusega, mida isegi Uue Normaalsuse võimud tunnistavad. «Vaktsineerimata olijad» ei ohusta kedagi rohkem kui ükski teine inimene… välja arvatud niivõrd, kui nad ohustavad Uue Normaalsuse järgijate usku oma pettekujutelmadele tuginevasse ideoloogiasse.»
Makroskoobi peatoimetaja Adrian Bachmann lisab saateks: «Vaikiv enamus inimesi on – nagu sellistes olukordades alati – jäänud eriti vaikseks ning teeskleb, nagu midagi ei oleks juhtunud, lootuses, et «äkki siis mind nii valusalt ei lööda». Uue režiimi peale surujad seevastu – poliitikud, ametnikud, eriti innukalt võimutruud kodanikud – elavad oma sadistlike impulsse välja ligimeste suhtes, kes uuele türanniale piisavalt varmalt ei allu.»
Uus totalitaarne kultus: faktid ei loe, tähtis on kuulekus
Objektiivis avaldatud loos leiab ülal osundatud briti näitekirjanik C. J. Hopkins, et Covid-19 hüsteeriast on tehtud globalistlik totalitaarne kultus:
«Totalitaristide ja kultuse liikmete jaoks pole faktidel tähtsust. Tähtis on kuulekus kultusele, ehk parteile.
Mis tähendab, et meil on tõsine probleem. Probleem nende jaoks, kelle jaoks on faktid jätkuvalt tähtsad ja kes üritavad neid kasutada kovidiaanlaste veenmiseks, et neil pole viiruse osas õigus … mis on toimunud tänaseks juba ligi kaks aastat.
Kuigi faktidest kirjutamine ja nende jagamine nii paljude inimestega kui võimalik – mis on tänu alternatiivsete meediakanalite ja sotsiaalmeedia tsensuurile üha keerulisem – on oluline, on tähtis ka näha, mille vastu me seisame. Me ei seisa vastakuti väärarusaamade või aruteluga teaduslike faktide teemal. Me oleme silmitsi fanaatilise ideoloogilise liikumisega. Globalistliku totalitaarse liikumisega … esimese endasarnasega maailma ajaloos.
See ei ole rahvuslik totalitarism, sest me elame üleilmses kapitalistlikus impeeriumis, mida ei valitse rahvusriigid, vaid pigem rahvusvahelised üksused ja üleilmastunud kapitalistlik süsteem. Millega on kultuse/valitseva kultuuri paradigma pööratud ümber. Kultus ei ole enam saar keset valitsevat kultuuri, vaid kultusest endast on saanud valitsev kultuur ja neist, kes pole kultusega ühinenud, on saanud eraldatud saared keset seda.»
«Memento historiam!»
Praegu toimuva taustal on mõtlemapanev meenutada ajaloost juhtunut. Mõned tsitaadid Ian Kershaw’ raamatust «Hitler. Teine köide» (Tallinn, 2008. Lk 159–164):
«Kuna aga Hitler oli rahvast pogrommile õhutanud, arvas Goebbels, et otsuse langetas tema. Ta kirjutab: «Nüüd läheb lahti (Das wird ziehen). Nähtagu, et meie kannatus on otsas.» … Ta kuulis purunevate poeakende klirinat. «Braavo, braavo,» kirjutas ta. … Goebbels hindas koos Hitleriga olukorda. «Ma kaalun praeguseid abinõusid koos füüreriga. Kas lubada edasi tegutseda või lõpetada see? Selles on nüüd küsimus.»
Metsikuste ulatus ja iseloom ning eesmärk, milleks oli ilmselt juutide alandamine, näitas, et propaganda oli olnud deemonliku juudi kuju loomisel edukas – parteiorganisatsioonides kindlasti. Juutide dehumaniseerimise ja saksa ühiskonnast väljatõrjumise protsess, mis toimus Hitleri võimuletulekust saadik, oli oluline samm teel genotsiidile…
Tavalised kodanikud, keda mõjutas vihkamise õhkkond ja madalatele instinktidele apelleeriv propaganda ning motiveeris kadedus ja ahnus, järgnesid paljudes kohtades partei üleskutsele ning lõid juutide vara hävitamisel ja röövimisel kaasa. Mõnikord olid sellega seotud ka inimesed, keda peeti ühiskonna tugisammasteks. Düsseldorfis näiteks olevat vägivallatsemises osalenud kohaliku haigla arstid… Koolilapsed ja täiskasvanud mõnitasid sageli politsei poolt kinnivõetud juute, keda näägutati ja pilluti kividega, kui neid ära viidi…
Lahendus leiti koosolekul, mille Göring kutsus lennundusministeeriumis kokku 12. novembri hommikul ja kus osales üle saja isiku. … Goebbels tõstatas vajaduse võtta tarvitusele hulk sotsiaalselt diskrimineerivaid abinõusid… Juutidel tuli keelata pääs kinodesse, teatritesse, parkidesse, plaažidele ja supluskohtadele, «saksa» koolidesse ja raudteevagunitesse, mida kasutavad «aarialased». Heydrich tegi ettepaneku, et juudid peaksid kandma eraldusmärki, millele järgnes arutelu getode rajamise üle. Sellest mõttest küll loobuti (ehkki juute sunniti lahkuma «aarialaste» üürimajadest ning neil keelati viibida teatud linnaosades, mis sisuliselt sundis neid ühte koonduma) ning ettepaneku juudid märgistada lükkas Hitler hiljem tagasi… Eraldusmärke ei võetud Saksamaal kasutusele enne 1941. aasta septembrit…
Ka teised juhtivad natsid, ükskõik kas nad suhtusid Goebbelsi tegevusse kriitiliselt või mitte, haarasid võimalusest kinni ja surusid läbi hulga diskrimineerivaid abinõusid, muutes juutide olukorra Saksamaal lootusetuks. Radikalism toitis radikalismi.
See ei leidnud nüüd enam mingisugust vastuseisu. Igasugune opositsioon oleks saanud tulla vaid nende poolt, kelle käes olid võimuhoovad. Tavalised inimesed, kes väljendasid toimunu üle küll viha, kurbust ja häbi, olid võimetud. Need, kes oleksid võinud neid tundeid häälekamalt väljendada, nagu näiteks kirikujuhid, keda pühakiri käskis «armastada oma naabrit nagu iseennast», olid vait. Ei protestantlik ega katoliiklik kirik ei avaldanud ametlikku protesti ega toetanud neid julgeid pastoreid ja preestreid, kes sõna võtsid. … Relvajõudude juhtkond, kelle hulgas mõned pidasid toimunut küll «ebakultuurseks ja häbiväärseks», ei tõstnud avalikult protesti.»
