Läheb igaveseks Eesti ajalukku, et omariikluse põlistumise päeval sulges valitsus Kalamajas tegutsenud rahumeelse kohviku, mis keeldus inimesi apartheidipassi alusel diskrimineerimast, ning lasi selle käigus rahumeelsele inimesele nuia anda.
Kohviku omanik Elvis Brauer on postitanud sotsiaalmeedias video, kust on näha, et politseinik lööb tema kaaslast nuiaga. «Seal pimedas nurgas peksis politsei minu rahumeelset sõpra nuiaga,» tõdes Brauer.
Omariikluse põlistumise päeval, mil vabaduses elatud aeg sai pikemaks kui Saksa ja Nõukogude okupatsioonide all elatud aeg, kasutas riik ülekaalukat jõudu vabaduse eest ja koroonatotalitarismi vastu võidelnud kodanikuaktivisti perekohviku suhtes.
Hiljuti kirjeldas grand old man Ülo Vooglaid Eestis välja kujunenud olukorda tabavate sõnadega: «Seesama, mille eest on seistud, lauldud, võideldud, kannatatud, järsku pöördub nendesamade inimeste enda vastu, muutub neile vaenulikuks. See on võõrandumine.»
Kuritegelikuks ja ülekohtuseks tuleb pidada apartheidirežiimi kehtestamist ja kodanike segregatsiooni, milleks puudub igasugune õigustus või vajadus.
Nüüd, loetud päevadega, viis riigivõim ülekohtu uuele tasemele.
Mõni võib öelda, et riik peabki kaitsma kodanikke nakkuse levitamise eest ning korrale kutsuma kõiki, kes reegleid ei järgi.
Paraku kehtivad erinevad reeglid ühiskonna «koorekihile», kellele võimaldatakse suurejoonelisi meelelahutusüritusi, ja tavakodanikele, keda ei lubata ilma apartheidipassita kohvi jooma ega spordisaali või muuseumi. Isegi kirikus ei jäta politsei teda rahule.
On fakt, et ka vaktsineeritud inimesed levitavad nakkust ning haigestuvad, seejuures vägagi tõsiselt. Seetõttu ei ole mõne kohviku või spordiklubi sulgemise puhul asi nakkuse leviku piiramises, vaid jõu näitamises: me teeme, sest me saame.
Õigusriigi või vabadusega ei ole sellel mitte midagi pistmist. See on riigivõimu kuritarvitamine, nn politseiriigi ehk jõuasutuste abil (mille eest protestijad kevadel hoiatasid) oma üleoleku demonstreerimine, «mittekuulekate» kodanike alandamine ja paika panemine. Piltlikult öeldes tallab riik kirsadega oma kodanikel.
Eesti põhiseaduse preambulis seisavad sõnad, et riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Täna on riigivõimu enda tegevuse tõttu löögi all nii vabadus, õiglus kui õigus. Neid printsiipe eiravat riiki ei saa pidada legitiimseks, vaid see on ülekohtule ja omavolile tuginev režiim, mille suhtes ei tohi olla vähimatki tolerantsi. Selline riik ei ole parem kui okupatsioonivõim.
Nüüd sõltub meist kui kodanikest, kas me oleme valmis kontrolli alt väljunud riiki korrale kutsuma.
